Teel iseenda eitamisele

Ilmar Vene

Kui aeglase järjepidevusega vaimulooline teisenemine ka toimuks ja kui tõhusalt aeglustaks seda ammuse traditsiooni tagasikiskuv toime – arengut suunava uudsuse tunneb sellegipoolest ära. Seda näitlikustab ületamatult XVI aastasada. Calvin ennistas tõelise kristluse, olles traditsioonis nii väga kinni, et talle tundus hädavajalik ka märtrite veri. Kuidas saanuks uuendus ilma selleta täisväärtuslik olla, kui kõik teadsid, et kristluse sünniaegadel olid tuhanded ristiusulised ohverdanud oma elu Tõe kehtestamise nimel? Niisiis tõusid tuleriidale uued märtrid, kes olid veendunud, et õndsus, mis saab neile peagi osaks, tõmbab aegamööda endasse ka sõgedad, kes esialgu seisavad tuleriida ümber.

Märtrite veri, olgugi kõrvetav, on juba ammu unustatud ja kalvinismi suurusest mäletatakse praegu ennekõike seda, et suuruuendaja tegevus ülendas edukuse religioossuse peatõendiks. Sealtpeale muutus töö religiooniks. Katoliku kirik mõistis ohtu, mis tuleneb uuendusest: jõutakse ju järjepideva tööga suurema heaoluni ja hool hingeõndsuse pärast taandub seejuures tagaplaanile. Paraku polnud suunamuutus enam õgvendatav; Euroopa põhjapoolsematel aladel, mille elanikud pidid olema teistest töökamad, tunnistati uuendus igas suhtes õigustatuks. Pole kaugeltki juhus, et protestantismi esimesteks musterriikideks kujunesid Madalmaad, nood, mille külastamisest olid endast lugupidavad inimesed tavatsenud sajandeid hoiduda. Holland on riik, mis sobib nn geograafilist determinismi näitlikustama paremini kui ükski teine. Rabade kuivendamisest alanu võimendus sajanditega tõeliseks kultuseks; hollandlase vaimseks ideaaliks on täiuslikuks korrastatud eluruum. Ümberasunu saab kohalikelt elanikelt peagi kuulda: „Meil on tavaks pesta aknaid igal nädalal.” Hollandi maalikunst ülistab puhtaks kraamitud tubasid ja nägusaks kujundatud linnamaju. Nii asiseid muinasjutte nagu hollandi omad ei tunne ükski folkloor.
Reformatsioonist peale muutus edukus väärtuseks omaette ja XIX aastasajal allutati sellisele väärtustamisviisile kogu elusloodus: kõige tugevam osutub ühtaegu parimaks. Kui Leibniz oli tuletanud täiuse loogikast ja jumala moraalsest kohusest (jumal peab võimalustest parima valima!), siis looja taandudes arvati tema tarkus olevat tema loodud isendite teene. Kõrgema seisuse esindajad, arvas Nietzsche, on paremad juba seeläbi, et nad kuuluvad kõrgkihti.
Lapidaarse hinnangu põhilist võrsutajat tuleks näha tollastes oludes: XIX sajandi lõpu poole kuulus aristokraatidele esimus veel ainult sotsiaalsuse tagahoovis. Anatole France mainib oma mälestustes, et koolide õppeedukusest kokkuvõtteid tehes, eelistati (tulevasi) hertsogeid ja krahve – ja veelgi rohkem kaalusid tiitlid pidulikel vastuvõttudel, kui kogunenud said kuulda järjekordse külalise saabumisest. Selles asjas tohime viidata Marcel Prousti, France’i hea tuttava autoriteedile, kes tualetti tehes ja eelseisvast koosviibimisest rõõmu tundes olevat oma toiminguid saatnud tunnistustega: saab olema huvitav näha, kas proua A on proua B-lt küllakutse juba saanud ja kas proua C on juba soostunud proua B küllakutset vastu võtma. Säärase tähenduse oli XX sajandi alguseks säilitanud prantsuse kõrgaristokraatia.
Raha kõrval polnud seisuslikud eelised üldse kõneväärt. Mida suuremaks olid rikkused kasvanud, seda rohkem võis iga suurrahvas võidelda oma eluruumi avardamise nimel. Paradoksaalsel kombel hakkas jutt igavesest rahust täiel häälel kõlama just XIX aastasajal, kui Darwini struggle for life oli üldtuntuks saanud. Juba Napoleoni ajajärk lõppes sõdade kuulutamisega anakronismiks: Püha Liit tegi otsuseks lämmatada eos vabameelsuse avaldused, et iialgi enam ei korduks Prantsusmaal alanud segadik, mille tõttu sai kannatada kogu Euroopa.
Napoleoni sõdadega kaasunud ike tegi sakslased iseendist teadlikeks. Kuid kas nad seda valgustusajastul tõesti polnud? Mispärast tõusis rahvuste ühinemine rahvusriikideks päevakorda alles XIX sajandil? Ilmselt tunnetati kõrgemate tõdede puudumist sedavõrd teravalt, et uute üliväärtuste, rahvusriikide moodustamine osutus hädavajalikuks.
Saksamaa ühendamise juhatas sisse Prantsuse-Preisi sõda. Londonis elav Karl Marx selgitas saksa sotsiaaldemokraatidele, missugusele õnnetusele paneks aluse Elsass-Lotringi äravõtmine Prantsusmaalt, ja keelitas neid saatusliku sammu tegemist takistama, kuid sakslaste joobumus oma vägevusest võttis nendelt manitsustelt igasuguse mõju.
Kuidas sakslaste võitlus eluruumi avardamise pärast lõppes, on teada kõigile: Königsbergi nimeks sai Kaliningrad ja Danzigit asendab Gdańsk. Nüüdseks on Saksamaal ilmunud raamat peal­kirjaga „Hurraa, me kapituleerume“ (Henryk M. Broder, 2006), kuid globaliseerumise ja multikultuuristumise oludes ei saa seda enam pidada isegi mitte äärenähtuseks. Terve Euroopa on sulandumas kõiksusse.
Mõneti ennatlik selline otsus kaheldamatult on. Isegi Venemaal, kus Euroopat ahistavaid raskusi esitatakse võimendatult, nimetatakse nähtust esialgu ainult degeneratsiooniks. Euroopa olevat surnud ihu, mjortvoje telo.
Aeg, mil Moskva süüdistas Euroopat agressiivsuses, on jäänud minevikku. Praegu arvatakse hoopis, et eurooplased vihkavad iseennast, ja imestatakse, miks. Alles pool sajandit tagasi kõneldi valgete inimeste täitumatust võimu­janust: kogu maailma olid nad vallutanud, kuid teiste rõhumisest ja kurnamisest ei saanud neile eales küll. Nüüd on hirmsad agressorid taltunud ja mõtlevad ainult sellest, kuidas oma vegeteerimist pikendada.
Tee iseenda eitamisele tuleb äratuntavalt ilmsiks ka vaimuloolises arengus. Kantist peale hakkas filosoofiliste uuringute väli kokku tõmbuma. XX sajandil nägi mõtteteadus vaeva eelkõige „fenomenoloogia” selgeksrääkimisega: kõikvõimalikud „substantsid” ja „asjad iseeneses” on selleks ajaks juba kauge mineviku pärisosa. Wittgensteini mõttetöö kohta arvas Karl Popper: hävitanud filosoofia, on ta selle asemele loonud mingi uue, totruse filosoofia.
Niisama langevaks osutub üldsuund, kui püüame mõne lausega skitseerida ilukirjanduse arengulugu. Esialgu nägid jutustajad oma sihti meelelahutuse pakkumises: sündisid otsatud lood „Gallia Amadise” ja Madame de Scudéry teoste laadis. Valgustusajastul sai juturaamat juba kahekordse tähenduse: jutt on see kooruke, õpetus aga iva. Valgustamistöö päädis ühiskondliku võrdsuse kehtestamisega ja pärast seda hakati didaktikat aegunuks pidama. Esmaseks sihiks kujunes lihast ja verest tegelaskujude loomine – mida rohkem psühholoogiat, seda parem romaan, arvas Schopenhauer.
XIX sajandi teisel poolel arenguliin kahestus: ühelt poolt võimendus realism lausa teaduslikuks, s.t naturalismiks, mis lisaks teaduslike saavutuste propageerimisele lahkas ühiskondlikke mädapaiseid, kuid sellele vastukaaluks hakati viljelema ka puhast sõnakunsti, kunsti tema enese pärast. Tõeliseks taiduriks ülenes inimene, kes suutis lugejaid mõjutada väljamõeldistega. Kirjanik pidi olema nagu väikene jumal, kes lõi eimillestki. Kõige üldisemalt nimetatakse tollast mitmekesisust „dekadentsiks”.
Suurim tulevik ootas just toda allakäiguks tituleeritut: dekadentliku mängluse kannul tuli teadvuse vool ja (jumalikku) sisendust järgiv kirjutamisviis. Arengu krooniks kujunes absurd, teadlik mõistusevastasus, s.t inimsuse sihiteadlik eitamine. Mõistuspärasus aga on ometi too ainus, mis lahutab õhkõrnukese vinetusena inimest loomariigist.
Pole ju meeldiv, kui täiusele püüdleja pingutused suunduvad püüdleja vastu, kuid teiselt poolt: milles muus peale oma tähendusetuse äratundmise saaks täiustumine üldse seisneda? Muidugi on inimkonna arengulugu olnud piisavalt mitmekesine, et pakkuda ka vastandlikke näiteid: niihästi lähiminevikust kui olevikust on meile tuntud vaimuloolised suurilmingud, mille kandjad, olles uurinud oma vaimset aluspõhja, üha uuesti kinnitavad: meie oleme kõige paremad ja ainult meile kuuluvad jumalikud õigused. Nende puhul, kaheldamatult, puutume kokku igati õnnelike inimestega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht