Teekond Pinus ponderosa’ni

Mismoodi hoida nende loojate mälestust, kes oma eluajal on olnud surutud võõrastesse raamidesse, pidevalt rännanud või eelistanud „kasteheina ära kaduda“?

DORIS KAREVA

Georgia O’Keeffe’i maal „Lawrence’i puu“ (1929). Maalil kujutatud männi all tavatses, selg vastu tüve, kirjutada D. H. Lawrence

Georgia O’Keeffe’i maal „Lawrence’i puu“ (1929). Maalil kujutatud männi all tavatses, selg vastu tüve, kirjutada D. H. Lawrence

ljclark.com

Kirjanikumuuseum on sõnaühend, mis äratab minus sügavalt vastuolulisi tundeid. Enamasti ja kõigepealt huvi. Mida rohkem ma pean – ja tean – autorist ning tema loomingust, seda põnevam muidugi on külastada paiku, kus ta kunagi elas ja töötas. Ei tea nüüd küll, kui palju Roomas asuv tillukeses klaaskarbis säilinud Shelley juukselokike kaasa aitab tema loomingu mõistmisele, aga küllap on kas või DNA-le mõeldes sel praegu suurem kui üksnes sentimentaalne väärtus.

Kirjaniku majamuuseum on hea võimalus sissevaateks aega ja keskkonda, milles ta elas. On väga tänuväärne ja liigutav, millise hoolega noor kirjandusmuuseumi direktor Elem Treier kogus Eduard Vildest järele jäänud ja laiali pillutatud esemeid, et taastada maja eestiaegne õhustik. Teisalt mäletan oma esimest kooliaegset külastust Vilde muuseumi – Paul Maantee kõlavat baritoni koolitatud häälega ikka ja jälle kordamas otsekui muusikalist fraasi või mantrat „Vil-de-on-vai-mus-tav!“ ja ebamäärast piinlikkusetunnet, kui nägin klaaskapis välja pandud kirjaniku valget, pisut kantud vesti ja muid isiklikke aksessuaare. Lapselegi tundus, et teise inimese kirjutuslaua sahtlitesse või riidekappi piiluda ei ole sünnis.

See tunne on minus säilinud, nimetatagu seda siis pieteediks. Minu arvates ei anna ükskõik kui pühendunud imetlus, rääkimata pelgast uudishimust, õigust kellegi elus tuhnida ega avaldada tagantjärgi materjale, mida autor ei kirjutanud avaldamiseks. Inimene on saladus, mitte ainult Dostojevski sõnul. Selle üle võib mõtiskleda, aga seda ei pea jõuga lahti muukima. Ma ei tunne, et mul oleks õigust isegi oma vanematest kõike teada – nii nagu pole kohane mulle usaldatut edasi rääkida.

Samavõrd võõrastav kui haiguslugude, päevikute või erakirjade avalikustamine on muidugi ka teine äärmus – ülistatu kuju pjedestaalile tõsta ja läikima nühkida.

Mäletan kunagist dokfilmi Bulat Okudžavast, armastatud bardist, kelle nukralt lüürilised laulud selgelt eristusid nõukoguliku muusika valdavalt reipast optimismist.

Filmis rändas kaamera mööda kirjaniku tuba, peatus pidulikult aukirjadel, mis raamituna seinal rippusid, fotodel ja mälestusesemetel – ja korraga tabasin end võõristavalt mõttelt, et see inimene, kes kunagi üksi kitarriga laval seistes saali elama pani, elab nüüd iseenese muuseumis ordenitega ehitud eksponaadina. Vähemasti jäi selline mulje filmi põhjal.

Olin tol ajal nooruke ega kujutanud vist õieti ette eluõhtut, kus kõige rohkem jõudu ja rõõmu ammutab mõnigi inimene just mälestustest, oma elu kõrghetkedest. Loomulikult pakub suurimat ja sügavaimat rahuldust näha, kuidas see, mille rajamiseks ja hoidmiseks oled teinud suuri pingutusi, õitsvana kestab – aga ikka tundub mulle, et see peaks asuma inimesest väljaspool, keskendumata tema isikule. Ehk nagu Anna Ahmatova kirjutab oma „Reekviemis“: kui talle kunagi peaks tahetama ausammast rajada, siis mitte mere äärde, kus on ta sünnikodu; mitte Kuninga Aeda, kus ta on kauneid päevi veetnud, vaid vangla väravasse, kus ta on seisnud kolmsada tundi tummas järjekorras koos paljudega. Nii poleks see mälestussammas pühendatud üksi talle, vaid tuhandetele, kes on kannatanud koletisliku režiimi all.

Kirjanike puhul, kellest on maha jäänud avar maja, aed, maalid ja raamatukogu, on muuseumi loomine suhteliselt lihtne ja endastmõistetav, nagu Rabindranath Tagore muuseum – või peaks seda nimetama aašramiks? – Indias Santiniketanis, mõne tunni tee kaugusel Kolkatast. Omamoodi palverännupaik on ka Rein Sepa maja, Eglitise talu Ipikul. Väga loodan, et leitakse võimalus see jätkuvalt korras hoida, avatuna neilegi, kelle kohtumine Rein Sepa vaimuilmaga seisab veel ees.

Rõõmustav, et Stratford-upon-Avonis on säilinud Shakespeare’i sünnikodu nelisada aastat pärast tema surma üsna algsel kujul. Muuseum jaguneb mitme hoone vahel, seal võib aimu saada nii tolleaegsest eluolust kui taaskohtuda Shakespeare’i loominguga, mida tänavu meenutatakse kirjaniku 400. surma-aastapäeva tähistades üle maailma.

Mismoodi aga hoida nende loojate mälestust, kes oma eluajal on olnud surutud neile võõrastesse raamidesse? Kes on pidevalt ringi rännanud, kusagil pikemalt peatumata, või siis eelistanud pigem „kasteheina ära kaduda“? Milline võiks olla näiteks Mari Vallisoo muuseum?

Kümme aastat tagasi külastasin New Mexicos Santa Fed. Kui uurisin kirjanik D. H. Lawrence’i kunagise elupaiga kohta Taosest 30 kilomeetrit loodesse, sain vastuseks, et seal ei ole midagi näha. Siiski olin valmis kohtumiseks nähtamatuga.

Tõepoolest valitses Taoses mahajäetuse vaikelu. Lukustatud väravast saime imekombel sisse, aga hooned olid suletud ja ümbruse heakord jättis soovida. Polnud päriselt aru saada, mis toimus kirjanikule kodu andnud Mabel Dodge Luhani majas – ehk olid seal end skvottijad sisse seadnud. Küll aga juhtis mu saatja tähelepanu Lawrence’i maalitud vannitoa akendele.

Pärast mõningat jalutuskäiku jõudsime Lawrence’ite rantšoni, mis oli väike ja üsna kehvas seisus. Läheduses asus valge templisarnane mälestusmärk D. H. Lawrence’ile, keskmes fööniksi sümboliga ehitud sark ja ehitise ees tema naise Frieda haud.

Mulle sai aga elamuseks kõrge kahar mänd, Pinus ponderosa, mille all, selg vastu tüve, Lawrence tavatses kirjutada ning mille on maalinud maailmakuulsaks Georgia O’Keeffe. See hetk, mil ma istusin puu alla maha, oli korraga täiesti müütiline maailmade ühinemise kogemus, puhas ekstaas. Ja läbi puulatvade taevasse vaadates lõi mus erilise selgusega kõlama Lawrence’i luuletus, millest Frieda oma mälestusteraamatule pealkirja laenas: „Mitte mina, / mitte mina, vaid tuul, mis puhub must läbi!“ Tundsin, et just seesama tuul oli mu sinna toonud – ja kannab edasi.

Ehk just sama päeva õhtul restoranis kutsus omanik mu kõrvale. Kuulnud mu huvist D. H. Lawrence’i vastu, avas ta salaseina, mille taga asusid üheksa 1929. aastal politsei poolt Londoni näituselt kõrvaldatud maali. „Eksponeerida neid pole veel aeg,“ seletas hotelliomanik, „aga me hoiame need tallel.“

Mabel Dodge Luhan, koloriitne isiksus ja avangardsete ideedega kunstipatroon jõudis Taosesse 1918. aastal ja kodunes seal kiiresti. Indiaanipealik Antonio Luhanist sai tema neljas abikaasa, kes aitas mitte ainult ehitada kuulsat maja, vaid rajada ka põlistarkustel tuginevat vaimset oaasi, uue värske tsivilisatsiooni hälli. Et see teostuks, tegi Mabel kõik, et D. H. Lawrence Taosesse tuua, kindlas usus, et just kirjanik annab sellele paigale erilise tähenduse. Nii ka juhtus. 11. septembril 1922, D. H. Lawrence’i 37. sünni­päeval jõudsid nad Friedaga lõpuks New Mexicosse, mille kohta D. H. Lawrence on kirjutanud: „See on võimsaim elamus, mis mulle kunagi välismaailmast osaks on saanud. See muutis mind täielikult.“

Rananim, heebrea keeles „rõõmutsema“, pidi saama kunstnike koloonia nimeks, mille loomisest D. H. Lawrence unistas. Kuigi ta kutsus teisi üles endaga ühinema, järgnes talle ja Friedale Taosesse üksnes D. H. Lawrence’ile jäägitult andunud kunstnik Lady Dorothy Brett. Konfliktitud polnud paraku isegi need üksteist kuud, mis kirjanik Luhani majas kokku jõudis veeta, mistõttu Mabel Dodge Luhan eraldas Lawrence’itele omaette asunikumaja, ainsa elamispinna, mis kirjanikule kunagi kuulus. Vastukingiks sai ta „Poegade ja armastajate“ käsitsi kirjutatud algvariandi.

Frieda elas nende rantšos oma surmani 1956. aastal. Lühemat või kauemat aega on Taoses peatunud õige mitmed loovvaimud, nagu Aldous Huxley, Carl Gustav Jung, Georgia O’Keeffe, Tennessee Williams, W. H. Auden, Leopold Stokowski, Thomas Wolfe, Ansel Adams, Alfred Stieglitz, Martha Graham, Dennis Hopper, Iris Murdoch, Bob Dylan, Leonard Cohen …

Paiku, kus muuseum on ühtaegu võõrastemaja ja kunstitempel, on tänapäeval õnneks õige rohkesti, mõni tegutseb ka loovresidentsina. Peatuda seal kas või põgusalt on väga tänuväärne ja inspireeriv võimalus. Taose eriliselt puhas õhk ja põlismaastik oma punaste kaljudega lummab tänini.

Kuuldavasti on eelmisest aastast alates D. H. Lawrence’i rantšo taas avatud koos Mabel Dodge Luhani majaga, kus korraldatakse kursusi ja üritusi. Hotellis La Fonda de Taos võib väikese tasu eest näha ka kirjaniku üheksat maali. Maagiline D. H. Lawrence’i puu, tema sõnul ta kaitseingel Pinus ponderosa kasvab aga loodetavasti endise võimsusega ja kohiseb veel kaua.

Artikli aluseks on 29. augustil 2016 Eduard Vilde muuseumi 70. aastapäeva puhul peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar