Teekaaslus ehk Kuidas asjad tegelikult olid

Brita Melts

Janika Kronberg, Rännud kuue teejuhiga. Toimetanud Brita Melts. Kujundanud Jan Garshnek. Janika Kronbergi ja Vallo Kepi fotod. Seerias „Go reisiraamat”. Go Group, 2013. 248 lk.

Pealkirjastasin oma jutu küll „Teekaasluseks”, aga mingil hetkel sain ometi aru, et kuigi see teekaaslus on kulgenud läbi 23 riigi, siis tegelikult on sellesama teekaaslusega asjalood tunduvalt keerulisemad. Näiteks kas või sel lihtsal põhjusel, et selle raamatu autor Janika Kronberg, keda mu edasine jutt puudutab, joob teed enamjaolt valel ajal või vähemalt alati muul ajal, kui sooviks seda teha tema kaaslane. Nii et tegelikult keskendan ma oma mõtted ühele kirjanduslike reisikirjade raamatule, „Rännud kuue teejuhiga”, mille juures pean oma toimetajarollile lisaks mainima, et ka raamatu pealkiri on üsna kogemata minu sõnastatud. Seetõttu võtan paratamatult ette veidi hälbida teekaaslusest kui sellisest ja räägin hoopis sellest, kuidas asjad tegelikult olid. Täpsemalt, ma lihtsalt natuke kommenteerin seda, mida lugeja võib nende raamatukaante vahelt leida.
Raamatu sisuline meeleolu erineb õigupoolest nipernaadilikust tüübist kaanepildil: raamatu sisus kohtuvad dramaatilisus ja süngus loovalt helge maastikuga. Mul on õieti alust rääkida sellest raamatust lisaks mainituile veel paaril põhjusel. Juhtumisi olin selles kajastatud teekondadest neljandikul ka autojuhiks, nimelt Saksamaal ja Austrias Henrik Visnapuu jälgi ajamas ning Kreekas-Itaalias Ristikivi ja tema pärija jälil. Ma asusin seega päris palju autorile neidsamu kogemusi pakkunud meelelises tsoonis. Poeetika arsenali kasutades võiks öelda ka – kirjutamiseks inspiratsiooni pakkunud lüürilises situatsioonis. Neidsamu teekondi jälgis kaameraga muuseas veel üks asendamatu teekaaslane, filmimees Vallo Kepp. Aga kui Vallo keskendus vaimsele pagasile, siis mina talletasin rohkem teekondade faktilist ja meelelist poolt. Olen neid faktitalletusi juba ära kasutanud ja kasutan veelgi.
Kui jätkata aga ülestunnistusega, siis minu asjassesegatuses on tegelikult süüdi üksainus lõhn, mille nüüdseks juba minevikust meenuv mõju on võrreldav Prousti Madeleine’i koogikeste omaga – ja lõhnad ei ole mitte vähetähtsad, sest selleski raamatus on tegemist mainimisväärses osas meelte või aistiliste maastikega, nagu neid on kirjeldanud läti kultuuriuurija Edmunds Valdemārs Bunkše: maastikud, mille vahetusse tajumisse on lisaks nähtavale kätketud ka kõik lõhnade, häälte ja puudutustega seotud naudingud, samuti intiimsed mälestused, elamused, emotsioonid ja mitte vähem olulisena ka kujutlused. Muu hulgas kirjeldatakse Kronbergi raamatus meelte kõrval muidugi ka maitsete maastikke – teekondadel kohaliku toidu söömise olulisust rõhutab autor enam kui üks kord. Ja kogu see meeleline rägastik kajastub muidugi ka sõnavaras. Koguni liialdusteni. Eriti hulluks läksid autori kirjatükid siis, kui mingil kirjutamise perioodil oli tema lemmiksõnaks kujunenud „liibuma”. Kõik asjad aina liibusid … Aga sellega jäime lõpuks loodetavasti siivsuse piiresse.
Selge on igatahes see, et raamatu autor ei küüni ega pürigi olema tüüpiline kirjandusteadlane, kel oma teadusteravik raudkindlalt maasse löödud ja silmad rangelt mullas kartuliidude kasvamist jälgimas, aga muuks huvitavaks ja kõrvaliseks tal pilku ei jagu. Muidugi, „Rännud kuue teejuhiga” sisaldabki hoopis teist tüüpi tekste, kirjanduslikke ja kultuuriloolisi reisikirju, mitte mingisugust teadust. Aga selle raamatu autoril puudub igasugune temaatiline või metodoloogiline kontsentratsioon, tema pilk uitab meelalt ja ujub maastikel, haarab kõike, mis vähegi huvitav, ning mõte (ka kirjasõnasse kandunult) üha hajub laias maailmas. Just tänu sellisele avarale pilgule on selle raamatu puhul tegemist päris pretensioonika interdistsiplinaarse rägastikuga, kui võib nii koledalt väljenduda: siin on koos kirjandus ja kultuurilugu, geograafia, ajalugu, imagoloogia, geopoliitika, omaeluloolisus ja mis kõik veel. Ja selle kõige kirjaliku kuju võtmise protsessi on olnud vastupandamatult huvitav jälgida, sellest võiks välja kujundada veel mingi täiesti uudse distsipliini. Näiteks seda, et autor hakkas mõne tekstiga ühele poole saama, võis juba eemalt oletada selle järgi, et tema töölaua kõrval olevad raamaturiiulid hakkasid hõrenema … Ja sekundaarkirjandusega on tal veel eraldi huvitav suhe. Näiteks oma tekstides mainib ta päris mitut inspiratsiooniallikat või võrdleb millegagi, aga alles pärast oma raamatu valmimist hakkas ta ka ise lugema teoseid, mida oli sõnakujul juba riivanud. Mark Twaini „Võhikud võõrsil” ilmus tema öökapile pärast seda, kui ta oli oma algselt ajalehes ilmunud Hispaania-loo Jaan Unduskilt laenatud täiendustega lõpetanud. End ja Unduskit „võhikuteks võõrsil” nimetades katsetas ta oma stiili ja kujundkõne paikapidavust. Vahest on tegu teadliku kultuuriülese parafraasiga? Kuidas kirjutada raamatutest, mida me pole (veel?) lugenud? Või mis hullemgi – kas ei varju nende raamatulehekülgede vahel koguni etableerunud akadeemilisse sfääri pugenud doktorikraadita ulaharitlasest autori Salieri-kompleks?
Vähemalt ei järgi selle raamatu tekstid mingit trendikat uussiirust, sest autor tegeleb mõnikord sihiliku faktide võltsimisega. Näiteks pole vaja võtta kuigi tõsiselt leheküljel 158 esinevat väidet, et just kirjutamishetkel rüüpab kirjutaja sõõmu puhast Brasiilia suhkrurooviina cachaça’t kunstnik Jorge Selaróni mälestuseks – nende sõnade kirjutamise aegu esitles ta cachaça pähe täiesti tavalist valge hobuse viskit ja tõelise sõõmu nimetet vägijooki manustas ta hoopis pool aastat hiljem (päris täpselt: 25. septembril 2013) Madeiral Funchalis. Ja faktide võltsimine on seegi, kui autor kirjutab leheküljel 128, et on unustanud end liiga kauaks Delfi pühadele varemetele, ta nõjatub ettevaatamatult ühele antiiksele sambale ja võpatab valvuriputkast kohe kostva vile ja hoiatava viipe peale … Tegelikult oli see nõjatuja ja vile peale ergastuja hoopis retke autojuht ehk siinkirjutaja.
Jah, häda faktidele, kui need satuvad vastuollu mu nägemusega ajaloost –
umbes nii kirjutas kusagil Karl Ristikivi. Täpsustuseks olgu ometi öeldud, et autor valetab vaid omaenese meelelistel maastikel uidates, omaenese kogemusi ja reisielamusi tekstualiseerides. Seevastu kultuuriloo rekonstrueerimisel on tema taotluseks faktide vahele jäävate lünkade täitmine võimaliku tõepäraga. Võtkem või raamatus lk 129–130 kirjeldatud episood Jaan Krossi ja Ristikivi kohtumisest Ateenas. Niipea kui just pinge on tõusnud ja seik hakkab meenutama Livingstone’i ja Stanley kohtumist Aafrikas Ujijis Tanganjika järve ääres 10. novembril 1871, astub Kronberg sammukese tagasi ja – nagu oleks sellest veel vähe! – teatab faktidele toetudes kiretult: Krossi ja Ristikivi kohtumine Ateenas ei olnud võimalik.
Niisiis, eespool mainitud faktide võltsimised, tõelusest poeetilise vabadusega üleolemised käivad vältimatult kunstikavatsusliku fabuleerimise alla. Ja seetõttu jäigi mõne seiga kirjeldusse toimetajal sekkumata. Ja mõned faktid on ka hiljem realiseeritud: näiteks, kui leheküljel 229 lubab autor oma Sri Lankalt ostetud teksapüksid pärast vastava reisikirja valmimist Võrumaal ära põletada, siis seda ta ka tegi, ehkki mõnenädalase viivitusega. Aga visuaalne tõestusmaterjal on ometi olemas fotoseeria kujul, kus üks väike tulekohendaja tunnistas pükste tullelendamist ja nende lõplikku tuhastumist.
Õigupoolest, mis neist tõestustestki. Eriti, kui üks selle raamatu autori lemmikkirjanikke, nimelt W. G. Sebald on öelnud: „… sest tegelikult, nagu me teame, on kõik alati hoopis teisiti.”
Paarist aspektist siiski veel. Tänuväärne on asjaolu, et mida hiljem on reisikiri kirjutatud, seda vähemaks on jäänud aukartlik nimepillamine ja süvenenud isiklikkus. Ja kuna ma juhtusin hiljuti lugema Ain Kaalepi reisiesseede raamatut „Kodu kõikjal kaasas”, siis oma hämmastuseks märkasin palju sarnasusi neis kahes raamatus. Näiteks kui Kaalep kirjutab 1985. aastal sellest, kuidas lennuk sööstis „loojuva päikese kannule, seda siiski kätte saamata”, siis „Rännud kuue teejuhiga” sisaldab seda mõttekäiku matkivat lauset: „ma lendan loojangule järele seda ometi saavutamata”. On need juhuslikud allusioonid vaimuaristokraadi maastikulembusele või teadlik traditsiooni järgimine? Mingid sarnasused on muidugi paratamatud ja koguni klišeed. Kaalep kirjutab sellest, kuidas tema uudishimu sütitasid juba lapsepõlves isalt kuuldud jutud ja sellest ka varased head geograafiateadmised. Ja „Rännud kuue teejuhiga” sissejuhatus selgitab kirjanduslike teekondade alguse taandumist lapsepõlve uudishimusse ja geograafiahuvisse, mida toitsid meremehest isa teekondade jälgimine ja üks eksootiline krokodillitopis. Selle krokodillitopisega kohtus raamatu autor veel hiljutigi, sealsamal Võrumaal pükste jaoks süüdatud lõkke juures. Erinevalt Kaalepist ei kanna „Rännud kuue tee­juhiga” autor aga kodu kõikjal kaasas, vaid tema sulandub põhjalikult ja nautlevalt, absoluutselt kõikide meeltega võõrapärasusse. Vahest just seetõttu on tema meelelised maastikud ja kirjanduslikud teekonnad kraadi võrra sümpaatsemad ja kütkestavamad.
Ja muidugi see lõhn …
Kuid et mitte kõike ära rääkida, mis nende kaante vahele raiutud – siis siinkohal ma vakatan.

Artikli aluseks on sõnavõtt Janika Kronbergi raamatu „Rännud kuue teejuhiga” esitlusel Tartus Eesti kirjandusmuuseumis 29. IX 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht