Teed või kohvi?

Doris Kareva

19. mail esitleti Kirjanike Liidu musta laega saalis üht üsna eriskummalist, ometi märgilise tähendusega teost, mille eksemplari võis kohapeal vabal valikul soetada nii 5 kui 14 500 krooni eest. Selleks oli Indrek Kofi hüsteeriline traktaat (viisistatult kantaat) „Eestluse elujõust” ühele või mitmele näitlejale esitamiseks muusika saatel.       

Esinejaid oli neli, pluss üks üllataja, noor ja siiras hääl publiku seast. Lugejakirjadest ja kommentaaridest nopitud tekstilõigud, ühtaegu naerma- või ka nutmaajavad oma äratuntavas klišeelikkuses, meenutasid Merle Karusoo või Mati Undi omaaegseid lavastusi; võõritusefekti  rõhutasid eriti Jan Kausi värvikad ümberkehastumised. Aga etendus oli üksnes raamatu sissejuhatuseks – ja pakkus mitmelegi noorele inimesele avastusrõõmu, et kirjandusüritused ei pruugi tingimata olla tüütud.       

*

Kui see poleks juba ära võetud, võinuks Indrek Kofi raamat kergesti kanda pealkirja „Räägivad”, sest peale paari lõigu koosneb teos üksnes lausekatketest: hääled räägivad. 

„Räägivad igapäevastest asjadest, mis on nii tavalised ja ajalikud. Aga et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus.”   

See sügavalt teatraalne, samas minimalistlik argitekstide põimumine ja põrkumine ühtede kaante vahel loob oma korduvuses pineva atmosfääri, kuuldemängulisuse, mis siiski ei meenuta ei Dylan Thomase „Piimmetsa vilus”  ega Becketti lühinäidendeid – selleks on Kofi kogutud laused igapäevastest asjadest liiga kohalikud ja ajalikud, ajaloo-asjalikud. Kujundus on jätnud iga lause vahele piisavalt tühja ruumi nagu aforismikogus – see võimaldab ära tunda käibetõed ja -fraasid, kinnismõtted ja kompleksid, võõraviha ja kadeduse, nõretava isamaalisuse ja pohhuistliku pragmatismi, maitseks näpuotsatäis Lutsu ja Tammsaaret –  kõik need lindid, mis tahtmatult mängivad tänapäeva eestlase mälus: 

„kohvi või teed
ma võin kas või hommepäev maha jätta milles
küsimus
enam me oma vabadust ära ei anna käest
eestlane on raamaturahvas
valab maailmavalu isetegemisse
sellised need kunstiinimesed on pea laiali otsas
haige
a kesse väikese rahva käest küsib
eestlase veri on nagunii segatud ju
meie vennikesed teevad nii nagu isandad pealinnas
ette ütlevad
nad on ju harjund käsu järgi tegema
teed või kohvi”
   
Lakkamatu hõõrdumine, üksteisele ühe ja teise nina alla hõõrumine on oma väiksust pidevalt rõhutava rahva puhul küllap paratamatu.     

„eestlane ei käi niiviisi kambaga tal peab olema
õhku hingata
inimeste vahel peab olema distants
välja lastakse enne”

Piia Ruberi elegantsed fotod võimaldavadki hõbekihti hõõrudes lisaks ligimese äratundmisele  – „eesti on ju nii väike riik kõik tunnevad kõiki” – ilmutada raamatu varjatud sõnumit: eestlase ID kui id ehk ühisteadvus. Kahtlemata viitab Indrek Kofi hüsteeriline histooriline traktaat emakeele ürgüsale – sellega seotud hirmule, võõrandatusele ja ehk ka lõpmatule igatsusele, millest enamasti vaikitakse.       

„Ootajate hääled ja laugudetagune punane vaatemäng viivad sind endaga kaasa. Kaugele. Emaüsasse. Mäletad veel? Ei, aga väga tahaks, hirmsasti tahaks. Nii hirmsasti, et sa pole julgenud seda endale tunnistadagi. Kogu elu oled sa otsinud, otsinud, otsinud seda tunnet, mis  oli siis, seal, sellel ammusel ajal, kui sind veel polnud, aga kui sa juba olid.”    
 
Eriti kõnekalt ja samas julgustandvalt, veenva  tõestusena eestluse elujõust mõjub selle omamoodi kriipiva kraapimisraamatu juures tõdemus, et       
„see raamat on kirjutatud
masenduse ja lootuse ja masenduse
leivatöö ja hobide
suguvõsa ja sotsiaalse võrgustiku
lootestaadiumis kaksikute ja kahe väikese lapse
KÕRVALT”

Selle peale lähed teed või kohvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming