Teadusulme ja representatsiooniline energia

Teadusulme elemente leiab juba peaaegu igalt poolt ning kõige enam meid ümbritsevast reaalsusest enesest.

Jaak Tomberg

Aastatel 1899 – 1910 avaldas prantsuse kunstnik Jean-Marc Côté postkaardid, millel kujutas Pariisi 2000. aastal („En l’an 2000“).  Tema tulevikuteatris juhatab dirigent isemängivat orkestrit, korda loovad õhupolitsei ja -tuletõrje.

Aastatel 1899 – 1910 avaldas prantsuse kunstnik Jean-Marc Côté postkaardid, millel kujutas Pariisi 2000. aastal („En l’an 2000“).
Tema tulevikuteatris juhatab dirigent isemängivat orkestrit, korda loovad õhupolitsei ja -tuletõrje.

Internet

Kõigepealt tahaksin õnnitleda Eesti Ulmeühingut seda kandva sõna, termini ja tuummõiste 45. sünnipäeva puhul. Tahaksin öelda tänusõnu Henn-Kaarel Hellatile, kelle kunagisel neologismil on olnud hindamatu ning ajas kasvav väärtus. Igal mõistel on oma ajalugu, mille käigus see muutub, areneb ja teiseneb. Ning mõiste tähendus muutub, areneb ja teiseneb enamasti ajalooliste tingimuste muutudes, kasutamise käigus. Paljudel mõistetel ei ole aja jooksul nii hästi läinud. Heaks selliseks näiteks on ulme sotsiaal-majanduslik vaarisa „utoopia“, mille 500. aastapäeva on põhjust tähistada järgmisel aastal. 500 aasta jooksul on „utoopia“ korjanud enda külge kaastähendusi, mis lahknevad otsustavalt Thomas More’i loodud mõiste algsest tähendussisust, milles põimusid lahutamatult hea koht ja mitte-koht. Ajalooliste tingimuste muutudes on utoopia pöördumatult nakatunud mitme kõrvalnüansiga, mida tuleb paratamatult käsitleda osakesena selle mõiste suuremast kehandist. Utoopia kätkeb endas praeguseks vältimatult ka „naivistliku impulsi“ ja „totalitaarse ambitsiooni“ kaastähendust. Teisisõnu, meil puudub lõpuni puhas, nakatamata sõna, mille abil ja mille traditsiooni jõul rääkida paremast maailmast. Nimetamisel on määrav jõud, sest see loob uusi nähtusi, aga see, mis nimetatust aja jooksul saab, ei ole niisiis enam nimetaja teha.

Ulmega on läinud märksa paremini, ehkki ka selle tähendussisu on oma märksa lühema ajaloo jooksul teinud kasutamise käigus läbi mõningaid muutusi. Teame, et algselt ristis Henn-Kaarel Hellat selle mõistega emakeelseks teadusliku fantastika (science fiction, научная фантастика). Ent praeguseks sedastab Vikipeedia – ning seda kinnitab ka üldine kasutuspõhine intuitsioon –, et ulmest on saanud laiem ja üldisem katustermin, midagi ingliskeelse speculative fiction’i või saksakeelse Die Fantastik’i sarnast, mille suuremateks alamžanriteks on väga laia lauaga lüües teadusulme, imeulme ja õudusulme. Ma ei leia, et ulme algse tähenduse eest peaks puristlikku võitlust pidama – nagu ei saa seda pidada ka utoopia algse tähenduse eest. Kaastähendused ja ajalooline teisenemine on mõiste elujõulisuse allikaks ja garandiks – need avavad käsitlusobjekti sisemist mitmekesisust; tõestavad selle külgnevust teiste, sellele lähedaste nähtustega; ning peegeldavad kõnekalt vastu ajaloolisi tingimusi, milles käsitlusobjekt paratamatult eksisteerib. Vähemalt kohalikus akadeemilises kontekstis, kus samuti olen teadusulmega kokku puutunud, ollakse väga õnnelikud, et on olemas katustermin „ulme“, mis teadusulmet, imeulmet ja õudusulmet nii sujuvalt, koduselt ja omakeelselt majutab. Ma pole veel kuulnud, et teistel traditsioonidel oleks sellist privileegi, aga asjaolu, et nimetamine mõjutab otsustavalt nähtuse tajumis- ja mõistmisviisi, ei tasu alahinnata. Võib kindel olla, et tänu katusterminile „ulme“ tajume selle alamžanreid ainulaadsel moel olemuslikult kokkukuuluvana. Neologismidel on teadusulmes olnud läbi aegade keskne loominguline roll: sageli need sõna otseses mõttes loovad need objektid, mida nad on mõeldud tähistama. Pole kahtlust, et ka sõna „ulme“ on sedasorti neologism, ja sestap väidan, et sellega lagedaletulek on eesti ulmetraditsiooni üks kesksemaid ulmeakte.

Tallinna-visioon 1903. aastast

Nüüd asja juurde. Veiko Belials kutsus mind rääkima teadusulme muutuvast rollist tänapäeva kirjanduses. Otsustasin seda teha representatsioonilisest aspektist, see tähendab, vaagides teadusulme poeetilist suutlikkust käsitleda kompleksseid probleeme üha komplekssemaks muutuvas maailmas. Et paremini selgitada, mida pean silmas representatsioonilise energia all, tahaksin põgusalt vaadelda ilmselt eesti esimest teadusulmeteksti: Matthias Johann Eiseni 1903. aastal kirjutatud lugu „Aastatuhandevahetus. Tallinnas aastal 2000“.1 Selles heidab Eisen pilgu toona peaaegu saja aasta kaugusse tulevikku ja tuletab oma kirjutaja-aja arengutendentse täienisti teadusulmelises vaimus kujutlusvõimeliselt edasi. Lugu algab sellest, kuidas minajutustaja astub Tallinnas Balti vaksalist välja ning leiab enda ümbert sootuks võõra ja harjumuspäratu maailma: voorimeeste ja kaarikute asemel täidavad liiklust sajad „isesõitjad“, tormates „lauasarnast uulitsat mööda edasi, kus ükski kiwi sõitjatele raputamist ei walmistanud“. Üks kõrvaltvaataja märkab minajutustaja imestust ja kõnetab teda, kuni tuleb välja, et minategelane on ajas peaaegu sada aastat edasi sattunud.

Järgneb ekskursioon mööda Tallinna ja muud Eestit, kus kõrvalseisja tutvustab minajutustajale aasta­tuhandevahetuse aegseid nähtusi: tuleb välja, et Tallinnas leidub selleks ajaks „mõni harw tööhobune veel“, „uulitsad on asfaldist, tsemendist ja muist aineist walmistatud“, „3–4 korda päewas pestakse neid suure pritsi abil“. Inimesi viib Toompeale „elewator“, Toompeal on vaatetorn, kust vaadates „nii kaugele kui silm ulatas waatama, igal pool linn“. Tallinnas elab 300 000 inimest, kelle vahel vahetatakse teateid muu hulgas „telegrahwiga“. Nii mõndagi selgub ka tallinlaste eluolu kohta: tööpäev kestab 6–7 tundi, sest „naesterahwad [on] palju tööd oma kätte kiskunud, tööd, mis endistel aegadel ainult mehed walmistasiwad“. Teoloogina pöörab Eisen tähelepanu usuasjadele: „Inimeste poolest on linn nii palju kaswanud, aga kirikuid on kõigist tükki kuus juurde tulnud. Neist ei saa ammugi suure inimeste hulga kohta. Küll peetakse kirikutes 3–4 korda päewas jumalateenistust, iga kiriku peal on 3–4 õpetajat ametis, aga see kõik ei aita weel. Küll tehakse linnarahwa seas tublisti misjonitööd, küll peetakse iseäralikkudes kohtades iga päew palwetundisid, kuid kombeliku elu langemise kohta piab paljugi kaebama. Edenemine ja haridus ei ole kombelikku elu sugugi parandanud. Wangikodade asunikkude hulk annab sest tunnistust.“ Aastatuhandevahetuse Tallinnas sõidetakse Naissaarele tuulelaewaga ning Tallinnas ilmub viis päevalehte, „peale selle ilmub meil üks leht kaks korda päewas, mitu lehte kuus korda nädalis jälle mitu weel wähem korda nädalis“. Lisaks „[annawad] iseäraliku mehanismuse tõttu [—] telefonid kõik kontoris awalikult kõneldud uudised igasse majasse teada“. Tundmatuseni muutunud on näiteks teatrikülastuskultuur: „Igas majas leidub telefon ja kaugelewaataja. Iga maja on teatriga ühendatud. Kui nüüd teatris midagi etendatakse, pole muud tarwis kui kodu aparadi juurde minna ja seal nähakse ja kuuldakse kõik, mis teatris sünnib. Ainult mõned harwad lähewad weel teatrisse istuma ja waatama.“ Ühiskondlik tegevus on koondunud kutseseltside ümber: „Teenijatel tütarlastelgi omad seltsid!“ Müürisseppade asemel ehitavad maju masinad, Tallinna ja Pärnut ühendab „oma otsekohene raudtee“, jne, jne, jne. Loo lõpus ärkab minategelane üles ja tõdeb ajalehte vaadates, et aasta on siiski 1903.

Võite vaagida, kuivõrd Eiseni tulevikunägemused paika pidasid, ent mind huvitab tema teksti juures üks kompositsiooniline asjaolu, mis suuremal või vähemal määral on tunnuslik peaaegu igale teadusulmetekstile: Eisen kulutab ebaproportsionaalselt suure hulga energiat esilemanatud tulevikumaailma üksikasjalikule kirjeldamisele. Õigupoolest ei juhtugi selles loos suurt midagi sündmuslikku, vormiliselt ülesehituselt on tegu varamoodsale utoopiale iseloomuliku giidituuriga – ainsaks tõeliseks sündmuseks selles loos on unes tuleviku-Tallinna sattumine ise. Võiks väita: näiteks tegelaspsühholoogia, tegelastevaheliste suhete, sündmuste kujutamise võimalikkust kompromiteerib siin paratamatu tarvidus kehtestada tekstis pidevalt tulevikumaailma, hõivata end tolle aegruumi materiaalsete üksikasjade kirjeldamisega, anda edasi tolles maailmas viibimise tunnet. Eiseni representatsiooniline energia kulub teisisõnu peaaegu täielikult oma fiktsioonimaailma jõustamisele ning enam või vähem võib alati sedasama öelda ka teadusulme kohta üldiselt.

Energiamahukas maailmaehitustöö

aa_sirp_15-38_0007__art_r1

Ma ei taha kuidagi varjatult vihjata, et kogu teadusulmes puuduksid näiteks süvapsühholoogilised allhoovused – pärast Strugatskeid, Lemi, Bradburyt, Ballardit või lugematuid teisi ei saa midagi sellist ammu enam väita. Pigem tahan kinnitada, et fiktsionaalse maailma kulukas kehtestamine on teadusulme paratamatu pärisosa – sellega tuleb ulmeautoril pidevalt tegeleda, sest maailm, mida ta kirjeldab, ei ole kunagi lõpuni enesestmõistetav. Kui seda ei tee autor ise, nagu näiteks Cormac McCarthy oma tuntud postapokalüptilises romaanis „Tee“, siis peab seda tegema lugeja oma peas. Taandamatust võõrusmäärast, mis on olemuslik igale teadusulmetekstile, igale projitseeritud paralleel- või tulevikumaailmale, lähtub energiamahukas maailmaehitamistöö, mis on üks peamisi teadusulme lugemisest tuleneva naudingu allikaid. Sel maailmaehitamistööl on oma eriline intensiivsus. Paljud neist, kes loevad teadusulmet hoopis rohkem kui mina, on mulle öelnud, et millegi muu lugemine ei paku lihtsalt küllaldast pinget. Võib oletada, et spetsiifiline pinge, mida nad silmas peavad, tuleneb ulmelise fiktsioonimaailma „kokkupaneku“ või alalhoidmise pidevast lisatööst.

Asjaolu, et teadusulmes tuleb suur hulk representatsioonilist energiat kulutada maailmaehitamistööle, ei kujuta endast aga kirjanduslikku puudust või nõrkust. Oskusest seda kulutada on teadusulme traditsioon kultiveerinud oma peamise tugevuse ja keskse tööriista. Õigupoolest sarnaneb see tööriist teatud vaatepunktist nende tööriistadega, mida kasutab maailma kirjeldamiseks üldsusele märksa harjumuspärasem realism. Nii teadusulme kui ka realism püüavad võimalikult usutavalt kirjeldada ja kehtestada mõnd tekstivälist maailma – vahe on ainult selles, et realismi objektiks on enamasti teadaolev, olevikuline või ajalooline tegelikkus, teadusulme objektiks aga tulevikuline, paralleelne või muul moel käesolevast lahknev või tundmatu maailm. Ning sellest tulenevalt eristab teadusulmet realismist üksnes intensiivsus, millega üht ja sama representatsioonilist tööriistakasti rakendatakse.

Just millestki sellisest räägib ka Korea päritolu Ühendriikide kirjandusteadlane Seo-Young Chu oma teaduslikule fantastikale keskenduvas representatsiooniteoorias, kui võrdleb teadusulmet ja realismi poeetilisest vaatenurgast.

Tsiteerin kaht asjassepuutuvat lõiku: „Teadusulmet iseloomustab suutlikkus teha massiivselt kompleksset representatsioonilist ja epistemoloogilist tööd, mida läheb tarvis selleks, et teha kognitiivselt võõritavad referendid kättesaadavaks nii representeerimiseks kui arusaamiseks. Realismi seevastu iseloomustab valmidus, millega ta saab imiteerida teatud laadi objekte, näiteks mandleid ja münte, mida omakorda iseloomustab valmidus pakkuda end kergesti välja n-ö lamedale kirjeldusele.“2

„See, mida enamik inimesi kutsub realismiks – või mida enamik kriitikuid kutsub „maiseks kirjanduseks“ – on tegelikult teadusulme „nõrk“ või madala intensiivsusega variant: niisugune, mis nõuab oma representatsioonilise ülesande täitmiseks võrdlemisi vähe energiat, kuivõrd tema referendid (näiteks keeglikuulid) alluvad kergesti representeerimisele. Sellele vastavalt on see, mida enamik inimesi kutsub teadusulmeks, tegelikult kõrge intensiivsusega realism, mis nõuab oma representatsioonilise ülesande täitmiseks astronoomilisi energiatasemeid, kuivõrd tema referendid (näiteks küberruum) väldivad osavalt vahetut representeerimist. Ehkki vahemaa realismi ja teadusulme vahel võib olla küllaldaselt suur, et kraadierinevusest võiks saada laadierinevus, ei ole see vahemaa kunagi nii suur, et muuta realismi ja teadus­ulmet teineteise vastanditeks.“3

Vahe on niisiis erinevas representatsioonilises intensiivsusastmes, mida eeldavad realismi ja teadusulme traditsiooniliselt erinevad „objektid“ või „referendid“. Kui kirjeldusobjektideks, mille kaudu realism liigendab ning teeb kättesaadavaks end huvitavaid ühiskondlikke suhteid ja vastuolusid, on toodud näite varal olnud pigem mandlid, mündid, keeglikuulid, baromeetrid, siis teadusulme samalaadseteks objektideks on olnud pigem võõrad planeedid, tulnukkultuurid, robotid, tehisintellektid, tehnoloogilised singulaarsused jne – nähtused, mille kirjeldamine nõuab, nagu Chugi ütleb, astronoomilisi representatsioonilisi energiatasemeid. Võib eeldada, et ka Eiseni kirjeldusi iseloomustab sellesarnane kõrge energiatase, ehkki me ei oska selle intensiivsust ajalooliselt distantsilt enam nii hästi hinnata.

Teadusulme tehnokultuuri ajastul

Kõige selle taustal saan nüüd vaagida küsimust, mille Belials püstitas – küsimust teadusulme üldise positsiooni muutumisest kirjanduses. Nimelt tundub mulle, et meid ümbritsevas tehnokultuuris – mida iseloomustavad üha äratuntavamalt näiteks veendunult teaduslik maailmapilt, läbiv ja peaaegu olemuslik võrgustatus, üha intensiivistuv bürokratiseerumine, immateriaalse tööjõu hegemoonia, ülevoolav reklaamitööstuslik turundustöö jne, ning kus üha igapäevasemalt kasutatakse üha komplekssemat tehnoloogiat ning selle poolt pakutud sotsiaalseid võimalusi, millel on oma ilmne mõju nii poliitikale, ajakirjandusele kui ka privaatsele sfäärile – ei leidu enam kuigi palju selliseid „mandleid“, „münte“ või „keeglikuule“, mis alluksid või pakuksid end välja chulikult öeldes „lamedale kirjeldusele“.

Kunagi ütles Flaubert ühes vaidluses oma kriitikuga, et ta kirjeldab iga puulehte sellepärast, et iga puuleht on ainulaadne – aga oma äraspidisel, simulatsioonilisel kombel vastab see veel rohkem tõele meid ümbritseva tarbijakultuuri kohta, kus püüd turustada iga objekti kui ainulaadset on ammu keskne printsiip, mille järgi talitamine on samuti jõudnud „astronoomiliste energiatasemeteni“. Võtkem näiteks kellabrändid ja nende selja taga seisvad hoolikalt välja töötatud sümboolsed universumid: Rolex, Tissot, Longines, Jaeger-LeCoultre jne. Viimane Rolexi reklaam ütleb otsesõnu peaaegu metafüüsiliselt, et „see kell ei näita meile aega, see kell näitab meile ajalugu“. Teisisõnu, kella kui muidu potentsiaalselt kergesti kirjeldatavat lihtobjekti varjutav bränd on sedavõrd spetsiifiliselt ja intensiivselt välja kujundatud, et kell on peaaegu kõige viimane asi, millele Rolex osutab, sest Rolex koosneb veel tuhandest muust ainulaadsest sümboolsest iseärasusest ja üksikasjast. Ning Rolex ja Longines koos oma ainulaadsete sümboolsete universumitega kuuluvad peaaegu eri liikidesse, mida vana aristotellik universaal, tavanimi „kell“, enam kuidagi ammendavalt kokku ei võta. Sama lugu on lugematute teiste tarbimiskultuuris ringlevate objektidega, mis pakuvad end küll üsna kergesti välja müügiks, ent mitte „lamedaks kirjelduseks“.

Kui tavaobjektid on muutunud üha raskemini representeeritavaks, siis vastassuunalist liikumist võime täheldada komplekssete nähtuse või kontseptsioonide puhul, mis on vähemalt ideedena muutunud varasemast märksa kättesaadavamaks või harjumuspärasemaks. Selles liikumises on ka teadusulmel olnud oma otsustav roll – osalt just teadusulme toel ei pruugi nähtused, nagu tehisintellekt, tehnoloogiline singulaarsus, teadvuse võrgustamine, ajarände paradoksid jne olla suurele hulgale inimestele enam idee poolest võõrad. Käigus on niisiis topeltliikumine: kunagiste lihtsate objektide representeerimiseks kulub varasemast määratult rohkem energiat, seevastu kui kunagised komplekssed ideed on traditsiooni toel varasemast kergemini esitatavad. Tulemuseks on reaalsus, mille spetsiifilise intensiivsustasandi ja muutuskiiruse kirjeldamine vastab praegu hästi teadusulme harjumuspärastele representatsioonilistele võimetele. Meid ümbritsev kultuur on muutunud raskesti kirjeldatavaks: seda ei saa selle keerukuses ja paljususes enam enesestmõistetavana aluseks võtta – privileeg, mida teadusulmel ei ole oma võõraste maailmade kirjeldamisel mitte kunagi olnud. Just raskesti kirjeldatavusega on teadusulme oma representatsioonilist energiat kulutades alati arvestama pidanud. Kui olen varem väitnud, et teaduslikul fantastikal on potentsiaali täita läbinisti tehnokultuurilise ajastu realismi funktsioone, siis just kirjelduseks tarvilikku representatsioonilist energiat silmas pidades.

Sedamööda, kuidas kultuuriline tegelikkus on end kohaldanud teadusulme representatsioonilistele võimetele vastavaks, on muutuma hakanud ka teadusulme koht kirjanduses, filmis, kunstis ja nüüdisaegses žanrisüsteemis üldiselt. Õigupoolest paistab žanri­piiride kiivas valvamine ja määratlemine olevat muutunud läbinisti otstarbetuks, sest teadusulme elemente leiab juba peaaegu igalt poolt ning kõige enam meid ümbritsevast reaalsusest enesest, ootamatust peadpööritavast võõritusest, mis võib meile osaks langeda igal suvalisel hetkel ümber tänavanurga keerates.

Pole mingi ime, et teadusulmet kirjutavad ning teadusulme elemente rakendavad nüüd üha läbivamalt paljud tuntud kirjutajad, kes harjumuspäraselt on seisnud kaugel väljaspool žanriulme piire: Thomas Pynchon, Don DeLillo, seesama Cormac McCarthy, Margaret Atwood jt. Sest küsimus ei ole üksnes ja pelgalt keerukate materiaalsete objektide kirjeldamises, vaid keerukate nüüdisaegsete probleemide tajutavaks muutmises, mida teadusulme tööriista­kast nende objektide kirjeldamise kaudu võimaldab. Olgu nendeks probleemideks siis hiliskapitalistliku maailmasüsteemi hõlmamatus, mida küberpunk on alati metaforiseerinud. Või rassilise ja seksuaalse vähemuse problemaatika, mida Samuel Delany looming on aastakümneid kehastanud. Või sooproblemaatika, mida peegeldab enamik Octavia Butleri teoseid. Või ideoloogiate ja tsivilisatsioonide kokkupõrge, mida nii hästi analüüsib Ursula Le Guini „The Dispossessed“ ehk „Ilmajäetud“. Või üldinimlik kokkupuude igasuguse võõra, tundmatu või teisega, mille eetilisi implikatsioone lahkab nii Strugatskite kui ka Lemi looming, aga keelelisest perspektiivist ka näiteks China Miéville’i hiljutine „Embassytown“ ehk „Saatkonnalinn“. Või eetilised arutelud, mis ümbritsevad biotehnoloogilisi arenguperspektiive, mis, kaugel sellest, et kuuluda enam teadusulme valda, on üha enam saamas tegelikkuseks, ning mida peaaegu polegi võimalik muul moel kunstiliselt representeerida kui teadusulme vahenditega. Sellele loetelule võib viimaks lisada puhtkirjandusliku küsimuse, kuidas üldse kirjutada huvitavaid romaane rahulikest aruteludest selle üle, mil moel muuta maailma paremaks. Mul on tunne, et vastuseks just millelegi sellisele kirjutas Kim Stanley Robinson oma hiljutise triloogia „Science in the Capital“ ehk „Teadus pealinnas“.

Asjaolu, et teadusulmele omaseid troope, võttestikku, allegoorilisust ning kirjeldusintensiivsust kasutatakse laialdaselt väljaspool žanriulme kirjandustraditsioonilisi piire, ei anna märku mitte sellest, et kõik need probleemid on ühtäkki laialdasemalt aktualiseerunud (aktuaalsed on need juba aastakümneid), vaid sellest, et need probleemid on muutunud spetsiifilisel viisil keerukamaks ja intensiivsemaks. Teadusulmel on vägagi aktuaalsed vahendid ja küllaldane iseomane energia selle keerukuse ja intensiivsusega silmitsi seismiseks. Mida paremat võib ühele kirjandus­žanrile soovida?

Ettekanne Eesti Ulmeühingu 16. septembril korraldatud eesti ulme päeval.

1 Tänan Tõnis Parkseppa mind selle tekstini juhatamise eest. Vt https://et.m.wikisource.org/wiki/Tallinnas_aastal_2000

2 Chu, Seo-Young 2010. Do Metaphors Dream of Literal Sleep? A Science-Fictional Theory of Representation. Cambridge, MA: Harvard UP, lk 7.

3 Samas, lk 7–8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar