Teade

Lauri Sommer

Oli olnud yks väga väsitav suvi, kus palavus ei lasknud maailma unustada ja pikad pooleli tööd ei andnud kehale puhkust. Kollane maja ootas värvimist. Esimest korda olin seda teinud 20 aasta eest, aga nyyd polnud endistest abikätest enam kedagi siin. Lauad rikkis kuumapuhuriga ysna väikestele kohtadele keskendudes puhtaks, liivapaberiga yle ja siis kaks värvikorda. Nagu maali teha. Kuule, lase traatharjaga. Liiga põhjalikult võtad ette, arvas enamik tuttavaist. Aga selline ma olen. Värvimine oli  rõõm, ettevalmistamine vaev. Suuremas osas yksi tehtud töö liikus aeglaselt, ning jäi niiskete ilmade tulles toppama. Mis valmis sai, oli uhke ja tihe kollane, ainult poolelijäämise tunne pole just kiita. Tegin ka tasapisi järgmiseks kytteajaks talvepuid metsakuivadest tormiga alla tulnud puudest. Kärutasin neid pakkusid yle aasa ja põllu koju. Palavaga lõhnasid lepp ja mänd riidas nii uimastavalt. Käisin sinna ja tänna, istusin ukse ees, tamme all ja õhtusel supelsillal, aga tuttavad rajad olid põhiliselt vait. Kas sellest vanusest tehaksegi tyhjaks need rahupaigad, mida olin kindlaks pidanud? „Jah“ öelda veel ei tahtnud  ega võinudki. Alati ootab veel midagi käänaku taga, kui on jaksu minna.     

Augustis suri ootamatult hea sõber. Sa ei viitsi seda juttu vist  kuulata ja mul pole õige sest Sulle pikalt rääkida (ta ise ei tahaks), aga ta läks ajal, mis oli ta elus ehk kõige õnnelikum. Ta leidlik looming jõudis heade lavastajate käe all suurematele lavadele, ilus tydruk, keda ta mitu aastat õnnetult armastas, taipas lõpuks tema siirast ja helget, nad kolisid linnalähedasse tallu ja elasid koos nii kodus kui loomingus. Ja äkki: kõik. Ainult kurblik igatsus ja need paljud asjad, mida talle, heale kuulajale, oleks rääkida tahtnud. Temale, kes kunagi ise oma hädasid teiste kaela ei lajatand. Keegi teine ei osanud nii kätt õlale panna, julgustada isegi siis, kui maailm oli ilmselgelt selle vastu, keda ta julgustas.  Olen eluaeg neid noorelt surnud tegelasi uurinud, nyyd läks yks oma tuttav. Ikka teine asi. Laulsin ta matustel, tema jaoks õppisin jälle ära yhe oma vana ymbersyndidest jutustava pungiloo, rääkisin sõpradega sellest tormiööst, kui ta suri, (Milline pahaendeline ja hävitav hetk paljude inimeste jaoks. Olin poolunes näinud kahte punast lömastumist ja ei teadnud tol hetkel, kust need tulid. Aga ikka temalt.) nii paljudest asjadest, mis nende vahel olid ja sinna jääma peavadki. Ja ta napist, aga omamoodi loomingust. Väga eri stiilides maalid. Lyhifilmid „Jõetõprad“, „Katse“ ja „Sõpradele“, yks minu konsajupp, mida ta filmis ja  multikaosa juurde tegi. Varalahkunu video loost „Mis on Elu“.   

  Kas ta nyyd oskab seda öelda? Need olid palavad päevad, kus yks või teine sõber tema meenudes ikka nutma puhkes. Seda  juhtus kõige võimatumates kohtades – kohvikus pizza’t syyes, poejärjekorras, autot käivitades, isegi telefonist sõimu kuulates. Mälestus ei kysi, kuna tal tulla lubatakse. Läksid mõned nädalad. Kuumus hakkas ometi järgi jääma, ning ma lootsin, et sygis ei tule veel kohe, et on need mõned selged augustiõhtud, mida ma nii armastan. Et mu meel on neis rahulik. Mõni oli ka. Hakkasime maale kolimiseks ettevalmistusi tegema. Pakkisime asju, viskasime yht-teist ära. Sygis seal, kus pole yhtegi sõpra. Ainult meie koos kõigega, mis meis on ja mida ei ole. Mõtlesin sellele pisut kõhedusega, nägin imelikke lagunevaid unenägusid. Selline  eksiil paneb proovile asju, mida muidu saab pikendada ja hajutada, aga pimedates ilmades ja vaiksetes õhtutes ilmub õis või skelett. Või lõikub tera. Kuidas kellelegi. Aga selgust saama peab. Ausamat aastat oli mulle väljateel soovitud pilgates, aga tegelikult on seda kõigile tarvis. Nii et aitäh ja teeme, mis suudame. Olime mõned nädalad metsavahel elanud. Kassid jooksid õuel, õunad kukkusid. Vaikne. Mõtted hakkasid rahunema ja leppima, linn muutus tasapisi ebareaalseks. Seda ma olingi tahtnud. Meilid, kus linnaelust räägiti, olid aina enam muinasjuttude nägu, rääkides syndmustest ja kogunemistest, mis olid  mu jaoks tyhjad ka siis, kui ma nende lähedal elasin või neis servapidi osalesin. Need meilid libisesid kylge mööda maha. Tuli seitsmes oktoober. Yle mõne aja sain olla omaette, naine oli mõne aja ära looduskaitsealal. Olin päeva vaikselt, ei pannud makki ega arvutit käima. Ainult tuul, mõni kägin puudelt ja vahepeal harv sahmak vihma. Langevad lehed nagu hajuvad mälestused. Syda oli peale toda kauget kevadõhtut esimest korda päris rahus. Mis tuleb, see tuleb niigi ja vähemalt korraks oli minevik mu lahti lasknud. Nii tundus aknast välja vaadates ja jälgides yle õue kuuri minevat emakassi. Pimeduse tulles, mis 

on maal kõige yksildasem hetk, panin arvuti käima. Kaks postkasti olid tyhjad. Jah, yha vähem on neid inimesi, kellele ma veel meelde tulen, arvasin kerge enesehaletsuse noodiga. Ise tulid siia. Nii et ole rahul, mõtlesin yahoo.com-i lahti klõpsates. Postkasti kohal seisis number yks. Ju on seto koori list või midagi sellist. Klõpsasin ikooni lahti ja vaatasin natuke aega neid kaht sõna, saatja nime. See oli tema, surnud sõber mail.ee-st. Kes kyll teeb selliseid nalju? Või kutsus mu heitlik mõtlemine ta välja, ei andnud ta hingele rahu? Yahoo pakub mulle aeg-ajalt ikka uuenenud infot kevadel lahkunud koorikaaslasest. Elektronid  mängivad neti sygavustes omaette, aga seda lugeda on imelik. Mulle meenus, et yhel ööl unest ärganuna peldikus käies – see oli veel Toomel – olin hämaruses näinud ta maas istuvat kuju, juuksed tuttavalt sassis, pea kätele toetatud. Kui tule ehmunult põlema panin, oli seal muidugi kolimiseks toodud pappkast, millele tekk peale heidetud. Aga see seal pimedas oli tema – nii tõesti, kui mina olen mina. See võis olla märk millestki, mida ma ta suhtes valesti tegin. Rääkisin temast liiga paljudele, muutes selle korduvate sõnadega uudiseks. Võib-olla. Ta ei ilmunud juhuslikule kohale. Vastasseinal oli Lindinimese maal, mille ta  kord mulle kinkis. Minu tootem, keda ise poleks kunagi maalida osanud, aga nyyd oli tulemuseks õige hingusega ikoon. Ta käib oma elu jälgi pidi mööda maad ja tuli sedagi siia vaatama. Mida ta sellest ja kogu kunstist nyyd arvab? Kerge kylmavärin läbis mind nyydki, kui ta nime vaatasin. Selle ymber oli lahkuva hinge tuuletõmbus. Päevaaegadel muidugi rahustad end öö seletamatusest, teed tavapärast, surfad netis, kuulad muusikat, räägid teistega. Aga mõni asi tuleb vastu võtta, ilma et prooviksid seda ära reageerida, kogu tema sobimatuses või võimatuses. Läksin kööki ja valasin aiast toodud piparmyndist tehtud  tee välja. Avasin kirja.

tsau lauri
sulle ka aitäh laulude eest ära kurvasta
ega minuga pole midagi teha ja mul pole häda
meil olid ilusad hetked jutu ja piibuga
ja hulk armsaid inimesi teie seas
hoia neid
ja nad on mul siin ka meeles, aga inimesed
peavad mu lahti laskma
mulle on selget teed vaja
minna polnudki kurb, korraks ainult kehal valus.
elus on need lahkumised tulekud ja läbikäigud
missiis mina näen teid nyyd sisemiselt
kurbust näen ja head ja hirmu ja ykskõiksust
inimeste värk noh
ikka on hea meel
olge julged
hing sees on nii suur asi
m

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming