Tavaliselt lähevad nad lihtsalt hulluks

J?n Rooste

Ambjørnsen on väga karmile tasandile viidud Hemingway: selgub, et üksilduse, valu ja joomise mõttes ei ole just eriti tähtis, kas meil on tegu Hispaania, Norra, Eesti vms linnakese/külaga. Ingvar Ambjørnsen, Öö vastu sünget homset. Norra keelest tõlkinud Eha Vain. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 33-34. 104 lk.

1.

Nii hea on teada, et ikka veel on neid kirjanikke, neid lugusid, mida sa ei oska otsida, aga mida sa kuskil salamas vajad. Ja nad tulevad su juurde, või õigupoolest tuuakse, talutatakse (nagu praegu Eha Vain ja LR – toimetust saab suurepäraste leidude eest vaid kiita). Mõelda vaid: ma võinuksin surra ilma kunagi Ambjørnsenit lugemata, ja see oleks must puudu jäänud! Ent nüüd seda ohtu pole.

Nii, miks on Ambjørnsen tähtis? Ütleme nii: kes on öelnud, et vanad, katkised, väsind, hullud, haiged, üksikud ja/või kasutud inimesed on mõttetud või igavad või kuidagi karvavõrdki halvemad kui rikka siseeluga põnevad ja glamuursed tegelased? Erinevalt Tarmo Tedrest ei naera Ambjørnsen oma heidikute üle (kuigi eks Tedre irve/muiegi ole enesekaitsevahend), erinevalt Peeter Sauterist ei ole ta heidikud üdini haledad ega tee end nii lihtsalt täis (ja eks seegi, enese madaldamine, tühistamine, ole kaitsevahend – murust palju madalamaks on kedagi raske tampida). Tõsi, tas on eksistentsiaal-naturalistlikku kalduvust, mis mõne lillenuusutaja jälle nina kirtsutama paneb, aga selle koreduse all on valu, elu-uhkuse, -tungi, inimese paradoksaalse ja paratamatu olemise pea anatoomiline kirjeldus.

 

 

2.

Loos „Hõbefjord” juhtub peategelasega umbes sama, mis Mihkel Muti „Kõrtsikammijas”: ta saab alustuseks teada, et on suremas. Täpsemini, lugu algab eeldusest: „Hakkan nüüd surema” (lk 15). See on keskeltläbi situatsioon, millesse Ambjørnsen inimesed oma lugudes paneb/viskab. Tavaliselt nad küll lihtsalt hulluvad loo lõpuks, seistes silmitsi oma elu absurdi või fataalse ummikseisuga; see ei pruugi veel olla surm ise, mis nad kätte saab. Selles mõttes on „Hõbefjord”oma rahulikus määratuses ja teadmises üks rahulikumaid palasid siin: surm läheneb tiksudes nagu krokodill Kapten Konkskäele Peeter Paani lugudes, ja jääb vaid viiv, et teha sigarett, et võtta pits, teha sugu, minna lapsepõlvepaika, kahetseda…

Lisaks sisaldab see jutt mitut võtit, kuidas Ambjørnsenit üldse lugeda: kui peategelane iseloomustab end noore mehena, ütleb ta: „Ma ei olnud isegi Hemingwayd lugenud” (lk 20). Ma arvan, ma teeksin sama. Enne Ernest Hemingway lugemist oli lapsepõlv, hämar müütiline aeg, teadmatuse ja süütuse aeg, pärast Hemingwayd aga kogu mu elu tänaseni. Ja kindlasti hoiab Ambjørnsengi kinni jäämäe teooriast (see ongi ühele norrakale paslik). Ta ei räägi meile kunagi liiga palju: osa tegelaste elust, nende taustast, nende haiguse/hulluse/üksilduse/viha põhjustest jääb meile teadmatuks, mitte niivõrd saladuseks, vaid kaadrist ja kaardilt välja, sest me peame lugema situatsiooni, nagu (tee)kaarti (mis on ju tõeluse sümbol, matke, tühine kahedimensionaalne mudel). Kirjeldatav, hetk, tegevus on kümnendik sest maailmast, isegi kui me kuuleme peategelase mõttevoogu, isegi siis, jah… See on väga karmile tasandile viidud Hemingway: selgub, et üksilduse, valu ja joomise mõttes ei ole just eriti tähtis, kas meil on tegu Hispaania, Norra, Eesti vms linnakese/külaga. Taevas on madalal. Lagi on madalam veel…

 

 

3.

Tossamas „Hõbefjordis” kõlab pea irooniliselt, kui peategelane seletab, miks ta noorest peast üksildane oli: „„Selles vanuses on kõik üksikud,” ütlesin. „Elu on noorpõlves niisugune.”” (lk 30). Nõnda tuleb välja, et nii võiks öelda pea alati, igas vanuses. Jah, Ambjørnseni tegelased on üksikud, ükskõik, kus nad ka ei oleks. See ei ole vaid urbanistlik võõrandumus, pigem veel midagi eksistentsiaalsemat, algsemat. Nii et võiks küsida: kas need lood räägivad hirmutavast või sellest, kuidas tost hirmutavast üle saada? Üks mu sõber juhtis tähelepanu sellele, et neis lugudes „tagasi minna pole enam võimalik”: ei saa enam süütult vaadata keskkonda, millest korra oled lahkunud, ei saa samade tingimustega kord hüljatud maailma tagasi tulla. Kogumiku niminovellis saab minevik ka maakohavaikusse peitunud, oma räpasest elust välja astunud mehe kätte, mürgitab ta justkui iseenese lunastuseks ehitatud uue maailma.

Seejuures tuleb rõhutada, et Ambjørnsen ei heroiseeri perverte. Ta kangelased pole muidugi ka mingid kangelased või elusaatusest jalge alla tallatud õilishinged, vaid väga lihtsad nõrgad inimlikud inimesed, kelle katsed kangelast mängida on/oleksidki määratud luhtuma. Vahel, jah, vahel võib see lõhnata pisut roiskunult, määndunult, noh, murdunult ja alistunult, nagu mõistuse kaotanud üksiku (jahi)mehe maailm mõistukõnelises lühinovellis „Pull”. Aga üldiselt lõhnab see ehk lihtsalt veidi higi, sigarettide, alkoholi järele, keskealise või vanema inimese järele, nagu tos „Hõbefjordis”, stseenis, kus too, kes „surema hakkab”, armatseb oma noorusaja ihaldatuga, kellest on saanud täiskasvanud naine, üksikema, kes just on kaotanud oma poja, kelle surnukehagi veel lahest leitud pole – mees, muide, petab esimest korda oma naist, aga niiviisi, surma tulekust teadlikuna, sellest kodustele isegi teatamata, pole sel nagu tähendust. „Kui ma tema rasked rinnad oma pihku sain, ilmus mulle korraks see poiss, kes ma kord olin olnud, aga pilt libises eest ja kadus. Voodis oli hallituse ja meie mõlema vänge lõhn, selles oli midagi metsikut ja tundetut, mida me teineteisele või teineteisega tegime” (lk 38).

 

 

4.

Tõtt-öelda on Ambjørnseni proosa, mille vaimu Vain vist tõlkes hästi on tabanud, seda sorti mehelik tekst, mis ei taha hästi metateksti enda kõrvale, sest ta kõneleb paratamatult kõige paremini enda eest. Siin saakski ehk analüüsida motiive, uurida tolle üksildustunde algupära, püüda mõistatada, kas pääle inimliku mõistmispüüde on autoril varuks ka mingi teooria, salaplaan, kuidas kõige sellega hakkama saada. Ent sellelegi oleks parem vastata lugude keeles, kas või muinaslugude keeles. Sest, jah, Norrast meenuvad ikka trollimuinasjutud, nii et eks ole inimesedki Ambjørnseni maailmas natuke nagu trollid: üksildased, võõrad, kohutavad omaenda maailmaski. Sest ega troll, isegi kuri troll, Norra muinaslugudeski alati kuri pole, jah, loodus ja loodu iseenesest pole kunagi kuri, küsimus on hoopis selles, kuidas sa tolle trolli või inimesega hakkama saad, kui ta sulle vastu sattub. Või veel hullem: kui sa ise oledki see troll või inimene, kellega hakkama pead saama. Jumal tänatud, et Ambjørnsen pole moralistlik kirjanik, kes püüaks sellele vastata kuidagi teisiti kui jutustades, kuidas keegi mingil hetkel hakkama võib saada. Või siis ka mitte. Need on ekspressiivsed pildid, mis jäävad painama, piirsituatsioonide küsimuste jadad, võrrandid tundmatutega – ning osa märke sest tehtest on üldse kulund. Nagu päris eluski. Raamatu esimese loo „Hiired” üksildane vanaldane kangelane muutub just seeläbi inimlikuks ja mõistetavaks, et ta teeb vastuolulise otsuse: püüdnud lõksudega ja lõpuks mürgitanud oma elamisse tunginud hiiri, kellele mürk pea narkootiliselt, aeglaselt suretavalt mõjuma hakkab, jõuab ta jalutuskäigule minnes lõpuks järeldusele, mis on ainuõige ja ainumõeldav, põrgulikult julge, sest sedavõrd hirmus… ja esimesel, ebaloogilisel pilgul isegi absurdne. Annaks jumal meile julgust oma eluga sama siiralt silmitsi seistes hakkama saada. Või siis ka mitte. Mina ei tea.

„Siis tundsin pistet. Jah, pistet südames. Seda juhtub vahel. Jäin minutiks või kaheks seisma, et hinge tõmmata, küllap olin natuke liiga kiiresti kõndinud. Liiga pikalt. Kui edasi läksin, andis rahutus järele, tundsin suurt kergendust. See oli nii imelik. Sest samal ajal ma teadsin, et koju tagasi minna ma ei saa” (lk 14). See on lugu rändavast trollist, ma arvan.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming