Talv kui tagasipöördumine

Talvel on alati hea teha mõni peenem reis, põgeneda romantiliselt ajalukku, unistusse ja kaugele maale.

PAAVO MATSIN

Arcimboldo. Talv. Õli, tahvel. 1573.

Arcimboldo. Talv. Õli, tahvel. 1573.

Wikimedia Commons

Kuulus prantsuse arst ja esoteeriline kirjanik Papus (õige nimega Gérard Encausse, 1865–1916) on võrrelnud inimese vaimset arengut aastaaegadega: see, kes on elus alles õpilane, vastab kevadele, inimene, kes on juba vaimselt rändama asunud ja uitab ringi nii-öelda käsitöösellina, vastab suvele, kõiges meistritasemel toimijat iseloomustab aga talv. Papusi arvates peab õpilane toetuma teenäitajatele, kellel on juba millegagi kogemusi, ning omandama teadmisi küsides ja vesteldes. Suulisel õpetusel ei oleks aga mingit tähendust, kui ei oleks sellega kaasnevat praktilist tegevust ja otsest isiklikku kogemust.

Papusi süsteemi saab taandada ka päevaaegadele: õpilane oleks siis hommik, sell keskpäev ja täielik päikesevalgus, meister aga juba loojumine. Talv on loojumine, kõige sügavamate mõtete ja enda juurde tagasijõudmise aeg.

Et tuua mõni lähedasem näide sellest üldinimlikust astmelisest eluloogikast, sobib kasutada kas või (küll vaieldava autorsusega) Oskar Lutsu „Talvet“. Teos algab geniaalselt ja ainuvõimalikult sellega, et Arno Tali tuleb tagasi kodutallu vananenuna, rännanuna ja selginenuna. On talv ja jõuluaeg, kõik endised olulised tegelased (isegi Toots) on vanaks jäänud, tagasi tõmbunud, kadunud.

Tekstis viidatakse ka otsesõnu piiblist tuttavale kadunud poja motiivile.1 Kõik kokku mõjub nagu maailmakuulus Evelyn Waugh’ „Tagasi Bridesheadi“ („Brideshead Revisited“) algus, kus peategelane kunstnik Charles Ryder saabub muutunult ja kõikekogenult ringiga tagasi kunagisse sündmuste alguspunkti Bridesheadi lossi. See on selline vana-koolimaja-juures-ärakäimise igihaljas rahvusvaheline motiiv, mis toimib alati, mõjub alati.

Talv ongi vaimses mõttes kadunud poja tagasituleku aastaaeg: on läbitud jälle üks aasta, ollakse käinud, näinud, millestki ehk arugi saanud. Ihatakse eluringi kuidagi mõistlikumalt ja viisakamalt jälle korraks kokku võtta, et alustada ehk millegi sootumaks uuega. Tihti lõpevad sellised inimlikud reformikatsed muidugi lihtsalt tüdimuse, väsimuse ja ebaõnnestumisega.

Kuidas sellest aru saada? Alkeemikud vaatasid kõiki kolme arenguastet kui ettevalmistust Suurele Toimingule, mingile lõplikule ja salapärasele muutumisele: õpilane kujutab endast tööd materjaliga, sell vastab salapärasele filosoofilise tule otsingule ning meistri tööks on juba lõplik tegutsemine alkeemilise ahju, legendaarse Athanoriga, iseenda nagu ahju kütmine. Selle tulemusena peaks sündima must värv, millest siis omakorda võiks alguse saada kõik teised värvid ja midagi täiesti uut. Kõik võib muidugi ka ebaõnnestuda. See on nüüd selline inimese vaimsete arenguastmete arhailine kujutamine, aga ma pole kunagi aru saanud, miks peaks tänapäevane psühholoogiline sõnavara olema kuidagipidi parem. Just alkeemilistes traktaatides ja ilukirjanduses on minu arust inimloomust kõige paremini edasi antud, jungilikult väljendudes paljastub just siin individuatsiooniprotsess kõige täiuslikumal kujul.

Talv Prahas

Kui mõelda talvele, tuleb muidugi pähe kohe suusapuhkus, Laikmaa talvemaastik, Vivaldi, raagus oks, pekk tihastele, masendus ja suveootus. See kõik on tõesti tore, kuid minu arust on talvel alati hea teha mõni peenem reis, põgeneda romantiliselt ajalukku, unistusse ja kaugele maale. Eks ikka selleks, et saada endale jälle korrakski lähemale. Eriti tore on, kui saab reisida töötegemise käigus ja suuremat peale maksmata.

Sattusin niimoodi kord talvel Prahasse. Erinevalt suvistest rahvamassidest valitses igal pool joovastav tühjus. Tundus, et Kafka kodulinn on välja surnud. Seal, kus suvel tammusid alati nõutult turismirühma sabas, et mõnest kitsamast ja nõelasilmalikumast vanalinnatänavast lõpuks ometi läbi pääseda, valitses nüüd tänavakividel õhtuti suisa puutumatu lumi, nii et liigu või tantsides. Polnud näha röökivaid briti poissmehi ega kõndimisest võõrdunud ja komistavaid Ameerika turiste. Vaid Karli silla alguses, Praha kaitsepühaku püha Vituse lumemütsiga kuju jalge all, luuras lumine liivakivilõvi, aga see väike aktsioon toimub seal juba muutumatuna sadu aastaid.

Suurimas ja esinduslikemas kohvikus Café Louvre hommikusöögiks lauda otsides olime kuid nõutud: kümnete väärikate kikilipsustatud kelnerite jooksmisest hoolimata ei saanud me kohe oma lauda. Inimesed olid tõmbunud külma tuule ja lörtsi eest siseruumidesse, kohvikutesse ja restoranidesse. Nii pandigi mind koos jõuka eesti hipsterabielupaariga, kellele ma mõne päeva jooksul pidin selles linnas ekskursioone tegema teemal „Maagiline ja alkeemiline Praha“ (helistage ja lepime kokku!), istuma ühte lauda tundmatu noore prantslannaga. Hommikusöögiks valin ma alati selles kohvikus, kus juba Kafka, Čapek ja Einstein istuda armastasid, toidukomplekti, mis kannab nimetust „Northern breakfast“, sest see sisaldab ka pokaali vahuveini.

Kui olin klaasi ja eelmise õhtu jazziklubiväsimuse ära kummutanud, kõnetas meid kartlik prantslanna ja küsis, kust me küll pärit oleme. Sattusime vestlusse. Tegemist oli võluva ja võrdlemisi abitu lõunamaise inimesega, kes oli saabunud sellesse igivanasse talvisesse linna täiesti ettevalmistamatult: tal olid jalas mingid balletikingadega sarnanevad läbimärjad sussikesed, tema mobiil oli katki läinud ja ta oli sattunud ühte hostelituppa elama koos mitme tüütu korea noormehega. Seljas oli kaunitaril kummaline suviselt õhuke ruuduline tuulepluus, müts puudus aga üldse. Prantsuse daam oli seisukohal, et ta oleks pidanud Prahasse tulema suvel, mitte talvel, ta oli selgelt õnnetu ja hirmunud. Tellisin talle kohe väikese kange turgutava napsu. Otsustasime võluvat Juliat aidata, sest meil oli kõik põhjamaiselt kontrolli all: meil olid jalas tugevad saapad, seljas korralikud lumekindlad mantlid, käes nahkkindad, meil oli kolmetoaline barokkmööbliga Airbnb-süsteemi kaudu üüritud ja kinnimakstud korter juugendmajas, aga – mis peamine – me armastasime talve ja oskasime seda enda huvides osavalt ära kasutada. Järgmise päeva ja öö veetiski õrn Julia meie seltskonnas.

Jõin igal juhul vapralt veel vahuveini ja mõtlesin, kuidas annaks selle huvitava prantslanna ja abielupaari ühendada nii, et ekskursioon tehtud saaks, aga et ka endal lõbus oleks. Prantslanna oli vägagi kenakene, nii antitalvelik kui võimalik, ja tekitas, täiesti ausalt öeldes, igasuguseid romantilisi ja woodyallenlikke suhtefantaasiaid, nagu polekski me olnud talvises ja filosoofilises Prahas, vaid hoopis mingis kergemeelses suvises Barcelonas! Ta meenutas mulle neid kuulsaid maale, kus inimesi kujutatakse igasugu viljadest ja lilledest koosnevatena, arcimboldolikus mõttes näis ta üleni koosnevat mingist õhulisest kurat-teab-millest!

Euroopa alkeemia keskus

Siinsamas Prahas tegutseski valitseja Rudolf II ajal, keset renessansi õhtuvidevikku, itaalia päritolu kunstnik Giuseppe Arcimboldo (1527–1593). Rudolf II käe all kujunes Prahast kogu Euroopa alkeemia keskus. Ta võttis siin vastu inglise maagi, Elisabeth I nõuandja John Dee’, itaalia filosoofi Giordano Bruno ning palju teisi. Viibides nooruses oma onu, Hispaania kuninga Felipe II õukonnas, nägi Rudolf dogmaatilise religiooni mõttetut julmust teisitimõtlejate suhtes. Rudolfi kireks sai alkeemia, millega ta tutvus juba oma onu raamatukogus Madridis. Kunstnik Arcimboldo kujutabki valitsejat ühel kuulsal maalil antiigi muutumise jumala Vertumnusena. Melanhoolne ja depressiivne Rudolf II on edasi antud viljadest ja lilledest koosneva pulseeriva portreena, isiku ja valitsejana, kes on võimeline palju asju muutma.

Arcimboldo töid iseloomustab vastuolulisus: äärmine realism detailides, seejuures on kogutulemus väga ebareaalne ja rabav. Arcimboldo on maalinud ka portreede seeria, mis on edasi antud üksikute elementide (õhk, tuli, maa ja vesi) võtmes, kus valitsejat kujutatakse näiteks tule puhul põlevast materjalist juustega ja tulerauast ninaga või maa­elemendi puhul üleni loomadest koosnevana, vee puhul jällegi mere­loomadest ja kaladest kaetuna. Rudolfil polnud mitte ainult uhke harulduste ja topiste kogu, vaid ka väike loomaaed – ilmselgelt sai kunstnik sealt imperaatorite lähedase sõbrana palju mõjutusi. Neid maale kasutati nii lõbusa meelelahutusena kui ka kingitustena poliitilistel eesmärkidel.

Arcimboldo käsitluses on kuningas peale elementide ja loomade veel ka aastaaegade isand. Elemendiportreedega analoogiliselt maalis Arcimboldo, kes tundis hästi antiikautoreid, eriti Platonit, aga ka imperaatorit, lähtudes kõigist neljast aastaajast. Veemaalile vastab alkeemiliste elementide sümmeetriana portree austatud imperaatorist Talvena. Talv on külm ja märg nagu vesi. Valitseja on kujutatud puurondina, raagus juustega, kuid ta kõrgeltsündinud kõrva tagant leiab ikkagi mõned lehed kui kevade ja uuestisünni lubadus. Ka koketne brünett pariislanna mõjus mulle umbes kuidagi nii, nagu need kevadised lehekesed seal imperaatori kõrva taga!

Tegelikult oli Rudolf II mitme tule all. Ühelt poolt ründasid teda katoliiklased: Vatikani saadik kirjutas Prahast paavstile, et valitseja on nõiutud, kardab ristimärki missa ajal ja allub ilmselgelt kuradile. Käisid jutud, et ta mitte ainult ei loe alkeemiaraamatuid üleval lossis ega tee katseid saada kätte Tarkade Kivi, vaid et ta ka on müünud oma hinge Saatanale.2 Teiselt poolt oli kogu renessanss suubumas ratsionaalsuse ja praktilisuse talve, kus ei olnud enam kohta vabal ajal surnuid välja kutsuval imperaatoril, keda huvitasid igasugused veidrused ja alkeemikud.

Arcimboldo. Vertumnus. Õli, tahvel. 1590.

Arcimboldo. Vertumnus. Õli, tahvel. 1590.

Wikimedia Commons

Külaskäik Fausti majja

Hakkasime Julia ja abielupaariga minema Café Louvre’ist Karli silla poole. Püstitasin endale kui giidile võimatu eesmärgi, mis oli idaeuroopalikult maksimaalne ja masohhistlik: teha ära töö, lüüa samal ajal võõrale tšikile külge ja vaadata ühtlasi ka veel võimalikult palju kunagise õukonna huviväärsusi. Mu plaan oli liikuda üles nn Praha Toompea juurde, külastada katedraali ja siis käia veel ära ka Strahovi kloostris, et näidata abielupaarile ühte harulduste kogu, mis minu arvates pidi päris hästi iseloomustama Rudolf II imeasjade kadunud kollektsiooni, demonstreerida neile narvalite hiigelsuuri kuivatatud peeniseid ning muud seesugust bisarset luksust. Nüüd lõi Julia ilmumine muidugi kõik segamini. Vaese Julia jalanõud olid lörtsisest lumest nii läbimärjad, et muutsin kohe plaani ja peatasin mööduva takso. Viisin inimesed läbi kasvava lumesaju hoopis niinimetatud Fausti maja juurde.

Rudolf II õpetajaks oli alkeemia alal tema isa Maximilian II-ga koos töötanud õukonnaastroloog ja keisri ihuarst doktor Thaddaeus Hagecius, kes oli rahvuselt tšehh ja okultse filosoofia meister. Tema majas Bethlehemi väljakul käisid koos linna olulisemad alkeemikud ja töötas laboratoorium.3 Sisse astus ka Rudolf II ise. Siin tegid katseid ka kaks omaaegset absoluutset alkeemilist tippu John Dee ja Edward Kelley, kes saabusid koos Prahasse 1585. aastal. Ei pea vist lisama, et kohalikud katoliiklased olid täiesti hirmunud selliste alkeemiliste rokkstaaride saabumise peale. Ilmselt ei olegi maailma ajaloos olnud niisuguste salapäraste asjadega tegelemiseks paremat aega ja paika kui toonane Praha. Ei maksa alahinnata ka asjaolu, et Praha linna nimi ehk tšehhi práh tähendab eesti keeles läve, künnist. Usuti tõesti, et kui üldse kuskil, siis nüüd ja siin on võimalik muuta elemente ja iseennast, saada oma valdusesse ajalik kuld ja igavene elu ning seda kõike juba siinpoolsuses! Kogu traditsioonilise maailmavaate aluseks on ju arusaam sellest, et inimene võib juba siinses elus põhimõtteliselt muutuda, saada kuidagi teiseks. Kui seda ei usu, ei ole ka mõtet niisuguste asjadega tegeleda.

Eks talv kui selline tundu ikka valge lehena, uue algusena, vaatasin prantslannat … tundus tõesti nii … kas nüüd või mitte kunagi! Kui praegune individualistlik inimene üritab ainult ennast muuta või naiivselt maailma parandada, siis ajaloos on oldud praktilisemad, teatud, et on ka käegakatsutavaid tõendeid: sisemistele muutustele peab reageerima võimsalt ka ümbritsev materiaalsus, sisemaailma teisenemine ja radikaalne muutmine peab jätma jälje ruumi inimese ümber. Laboratoorses alkeemias usutakse nimelt üldiselt, et selliste katsetega ei muutu mitte ainult elemendid kuskil retordis, vaid isegi hooned, kus selliseid eksperimente tehakse. Palju on vaieldud näiteks Mihulka püssirohutorni üle, kus väidetavasti asus Rudolf II labor. Mis täpselt muutub, ongi raske öelda, aga …

Rahvas kutsus seda maja, kuhu nüüd kohvikust siirdusime, Fausti majaks, aga ka Põrgu Väravaks! Olin kuulnud jutte, et hoone puhul oli tähele pandud kummalisi ja seletamatuid valgusnähtusi. Mis aga eriti huvitav: seda, et see kõik ei ole ainult mingi alusetu rahvajutt, tõendasid just hiljuti sellest majast leitud unikaalsed freskod, kus on kujutatud alkeemialaboratooriumi tööriistu. Mul oli Prahas kaasas isegi üks selliste illustratsioonidega teos.4 Asjal oli kindlasti mingi tõepõhi all. Ka prantslanna oli silmanähtavalt taksosõidu eest tänulik! Ja mina ei olnud seal veel kunagi käinud. Maksis muidugi … abielupaar!

Eriti köitsid mind Fausti maja puhul vanad Praha legendid sellest, kuidas aastasadu hiljem oli kord üks vaene üliõpilane juba tühjalt seisvasse majja hulkuma sattunud, ennast sinna salaja elama sättinud, iga päev laualt kuldraha leidnud ja talve ilusti ühe üle elanud. Olin eelmisel õhtul enam-vähem kogu oma kaasavõetud raha ära kulutanud ja olin nüüd ausalt öeldes finantsiliselt hipsterabielupaari armu peal. Keegi sinna mahajäetud majja siseneda ei julgenud, usuti, et ainuüksi maja silmitsemine teeb juba inimese kurvaks. Ma ei oska öelda, kuivõrd kohalikud või rahvusvahelised on selle majaga seotud Fausti-motiivid – ikka et kord elas seal kuulus doktor ja harrastas musta maagiat, kuni saatan tuli talle järele ja viis ta minema, aga mitte uksest, vaid lakke löödud august (Põrgu Värav!). Eks niisuguseid Faustiga seotud legende, torne ja muid hooneid on mujalgi. Igal juhul võis selle Fausti majaga seotud lugusid kohata isegi tšehhi lasteraamatutes, näiteks kuulsa kirjaniku Alois Jiráseki edasi antud vanades Praha legendides. Üliõpilane olla aga majas üha rohkem ja julgemalt kondama hakanud, näinud mingeid uhkeid orgialikke ja keelatud ruume ning lobisenud teistelegi ülikooli­buršidele juhtunust. Kui teda lõpuks otsima mindi, oli üliõpilane kadunud kui tina tuhka ehk selge oli see, et Saatan viis temagi.

Ausalt öeldes ei teadnud ma isegi, mis imet ma seal Fausti maja juures näha lootsin! Kui väljenduda jaankrossilikult – mulle tuli meelde kirjandusklassiku mälestusteraamatust vist esmakohtumise kirjeldus Ellen Niiduga, toimus see kuskil kitsas sõiduvahendis –, siis prantslanna lõhnas natuke ka nagu mandariinide järele …

Külmetamise tähendus

Kui elad keskküttega linnakorteris ja külmkapp on sööki täis, siis ei kohuta talv üldse. Kui oled aga külmetav studioosus, kellel pole kõledas linnas kuhugi minna, ja kolid sisse mahajäetud majja, siis on lood teised. Legendis ei räägita, kuidas üliõpilane maja küttis. Aga see oli ju hiigelsuur ja ka veel hiigelsuure põrguliku auguga kuskil laes! Saatana löödud avause kohta Fausti majas öeldi lugudes ainult, et hiljem ei õnnestunudki seda korda teha – ükskõik, kuidas üritati, kivid ja krohv kukkusid alati alla. Lõpuks harjuti asjalooga ja loobuti remonditöödest. No seda auku oleks ma küll näha tahtnud!

Prahas on muidugi palju lugusid, kus tegelasteks on just üliõpilased, kes satuvad mingitesse kummalistesse kohtadesse ja ohtlikesse olukordadesse. Kõige kuulsam selline lugu räägib laisast üliõpilasest, kes puges külma eest kord Staronová sünagoogi pööningule ja avastas seal rabide tehtud savist mehe. Kui ta üritas seda paberile kirjutatud vormeliga ellu äratada (see tuli toppida puulas-tohtlasele suhu), kirjutas midagi valesti, ning kui golem paisuma hakkas, pressis see laisa ja hooletu studioosuse vastu pööningu lage lapikuks!

Aga kütmise probleem ikkagi jääb, sellest saab iga inimene aru, kes kordki on elus puuküttega majas elanud, mis siis rääkida veel uhke palee või mõisahoone kütmisest. Jäid ju isegi elukogenud mõisnikud Eestis hätta, kui olid sunnitud maareformi käigus oma maadest loobuma ja neil ei olnud enam puid, millega talvel hiigelsuuri Toompea kortereid kütta. Keegi ei tahtnud neid ka niimoodi külmana üürida.5

Jõudsimegi lõpuks Julia ja abielupaariga pargi servas asuva suure, ilmselt korduvalt ümber ehitatud hoonekolaka ette. Suurest sisehoovi väravast sõitsid välja kiirabiautod, näis, et siin asus täiesti ebaromantiline kiirabijaam. Jalutasime õuele, kus oli väike apteek. Mitte keegi farmatseutidest ei saanud aru, mida need turistid nüüd tahavad. Ei näinud me mingit Fausti, studioosust, auku ega seinamaalinguid, oli lihtsalt vastik lörtsine talv ja igav vana maja. Seisime lumesajus keset porist võõrast hoovi. Giidina oli see kõik muidugi võrdlemisi suur läbikukkumine, aga et oli talv, siis inimesed tahtsidki ilmselt lühemat päeva. Ja ega kõigest ei peagi kohe aru saama! Kui kunagi sattusin Iraagi sõjale eelnenud päeval üksi Kairos tugeva liivatormiga võideldes (sellepärast ka läänlaste õhurünnak venis, et liiv tungib elektroonikasse, liivatorm on ebamugavuselt tegelikult päris täpselt võrreldav lumetormiga) püramiide vaatama, siis ei jätnud ka need kolakad mulle mingit erilist muljet. Maadlesin pigem ka siis tüütute ilmastikuolude ja araabia kaupmeestega. Alles hiljem mõistsin, mis võib olla nii ebamaiste objektide oluline tähendus vaatajale: tekitada küsimusi meis, panna meid juurdlema millegi üle, peatada meie päevade tavaline vool ja rebida meid korrakski mingisse vertikaali, iseenda juurde tagasi, imetlusse! Ja igasugune teadmine ja äratundmine võib tulla alles kunagi palju-palju hiljem!

Lõimegi kogu Fausti majale käega ja siirdusime ühte vinoteeki, kus nõudsime punši ja grokki. Pärast läksime juba lõbusatena selle kõrvale ööklubisse, kus käis kõva pidu ülisõbralike slovaki naistega. Istusin öösel üksinda pikalt õues mingi kivikuju jalamil. Oli värskendavalt külm ja klaar olla.

Julia oksendas õhtul ja ööbis meie juures, magas minu voodis, ma ise vist vannitoas. Põhjamaalaste kange alkohol, peointensiivsus, väsimatu kummaline kultuurihuvi ja talv oli talle olnud liig mis liig. Jätkasime järgmine päev eestlastega ekskursiooni, panime sillerdava lumevalguse vastu ette tumedad päikeseprillid ja tegime lõbusa rongiväljasõidu Kutná Hora väikelinna alkeemiamuuseumi ja Tšehhi ühte suurimasse katedraali. Julia jäi meist puhkama. Suhtleme küll siiani Facebookis, aga mingit oodatud suurt romaani asjast ei tulnud. Tantsida vist ikka olime saanud.

Lõppsõna

Eks kõik elus juhtuv on inimesele mõnes mõttes õpetlik ja talv võiks olla just see aeg, kus mõtlemegi rohkem asjade üle järele. Kui võrrelda Praha talve sama aastaajaga kodumaal, kas või minu väikeses kodulinnas Viljandis, siis siin on muidugi kõik teisiti. Prantslannasid siin just ei liigu, kuid külmetavaid kultuuriakadeemia tudengeid on omajagu. Viljandi oli sõjaeelse Eesti talvepealinn, siin on hea reljeef suusatamiseks ja kelgutamiseks ning paraja suurusega järv uisutamiseks. Nüüd on linn õhtuti täiesti inimtühi nagu talvine Prahagi.

Vahel, kui talvel viskab juhtme päris kokku, on lõbus minna mõnda kohalikku rõvedasse pubisse. Siis näeb kollase kampsuniga paksenevaid vuntse, kes käivad Soomes tööl ja joovad nüüd ainult purgiginni ning räägivad kanget eesti keelt … Tõesti, ka väikelinna ööklubis võib näha loomastunud, ilma igasuguse märgatava individuatsiooniprotsessita isendeid, kes tormavad elus kapakuga edasi-tagasi ja kantakse lõpuks verisena turvameeste poolt välja. Ometi on isegi talvises mülkapubis kirge, energiat ja särtsakaid inimsuhteid igal juhul rohkem kui mõnel suvisel palaval hipsterikontserdil, kus kõik on ühtviisi bränditult riides ja tunduvad arcimboldolikus mõttes koosnevat vaid maksavorsti koostisosadest. Või kõnnivad ringi mingil joogafestivalil nagu ükskõiksed ja ülbed kured, võimlemismadratsid kaenla all.

Siis tahadki jälle päris Euroopasse, eriti Prahasse, ja igatsed kas või lörtsist talve koos väikese ehtsa prantslanna ja talviste mõtetega elamise alkeemilisest kunstist.

1 Oskar Luts, Talve. Ilmamaa, 1994, lk 26.

2 Vt Peter Marshall, The Magic Circle of Rudolf II. Alchemy and Astrology in Renaissance Prague. Walker & Company, 2006, lk 198.

3 Vt Jaroslava Hausenblasová, Michal Šroněk, Praha císaře Rudolfa II. Gallery, 1997, lk 214.

4 Jan Boněk, Rudolf II and His Imperial Prague. Eminent, 2008, lk 148.

5 Vt nt Carl Mothander, Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa, 1997, lk 30.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar