Talumatult noor-eestilik alaväärsuskompleks

Toomas Liiv

Hindan Kausi „Miniatuure” just psühholoogilise rafineerituse pärast. Kahtlemata on tänase Eesti kirjandus külluslik, kirjanikke on palju, raamatuid on palju, ent nende tegelik väärtus selgub loomulikult alles aastate pärast, selgub kirjandusloo konstrueerimises. Tänase Eesti kontekstis on üks olulisemaid kirjanikke Jan Kaus, seda nii loomingulises kui ka administratiivses mõttes. On ta ju olnud Eesti Kirjanike Liidu esimees, seega teatavas mõttes eesti kirjanikkonna n-ö  vapiloom. Muuseas, praeguses aprillikuus pidas Kaus Tallinna ülikoolis loengukursuse omaenda loomingust, ja see on klassikaline samm klassikustaatuse poole. 38aastase kirjaniku jaoks on see igatahes iseenese radikaalne kehtestamiskatse, mida tuleb ka vastavalt hinnata. Siinkohal vaadeldava Kausi raamatu pealkiri on „Miniatuurid”. Lihtne, pretensioonitu, ent ka kummaline pealkiri, sest  ärgitab küsima – mis on miniatuur?

Siin on probleem. Eestlaste praegune „Väike entsüklopeedia” määratleb mõiste „miniatuur” kui proosa pisiteose ja väidab, et Juhani Aho eeskujul on samas tähenduses kasutatud ka nimetust „laast”. Seevastu n-ö õige Eesti Vabariigi entsüklopeedia viiendas köites aastast 1935 kirjutatakse miniatuurist: „Õige piiratud ruumilise ulatusega (kuni mõni lehekülg) proosateos, mis oma  kokkusurutud objektiivse sisu ja probleemistiku ulatuse poolest haarab suhteliselt samu komponente kui näit. romaangi”. Nii et – mis ikkagi on miniatuur ja mida endast kujutavad Jan Kausi raamatu tekstid. On need tõesti midagi ülimalt kokkusurutud romaani meenutavat? Või siis lihtsalt mingist kirjanduslikust „raietööst” ülejäänud „laastud”? Kausi miniatuurid on nii seda kui ka teist.  „Miniatuurid” on jagatud viide tsüklisse: „Linnad”, „Muuseumid”, „Ekraanid”, „Minu inimesed” ja „Eesti”. See on kummaline – ehk isegi postmodernsust eriliselt rõhutav – tükeldamine. Aga eks ole postmodernsuse värk meid kõiki isegi siin Eestis ära tüüdanud. Kausi raamatus teostuv tükeldamine/tsükeldamine tundub rõhutavat mingit visuaalset või vähemasti mingis mõttes visualiseeritavat värki. Muuseum ja ekraan on kahtlemata eksistentsiaalsed ilmingud: esimene pretendeerib püsivusele, teine märgistab efemeeriat, hetkelisust. Linnaga on asi keerulisem, sest linn ühendab endas muuseumi ekraaniga. Kausi tsükkel „Linnad” on eelkõige intrigeeriv, ja sellisena sobivalt raamatu algusesse positsioneeritud. Intriigi loob eelkõige linnade anonüümsus, mis fikseeritakse pealkirjades nagu „O.linn”, „F.linn” jne. O.K. 

Tõenäoliselt on Jan Kaus palju reisinud. Ent võib-olla et ei ole ka, sest fiktsioon (väljamõeldis) literatuuri alusena on ju olemuslik. Situatsioone ja meeleolusid on ju kerge välja mõtelda ehk fabritseerida. Aga näiteks leheküljel 21 kirjutab Kaus H. linna kohta: „Sekspoed meenutasid koduseid supermarketeid, kõike oli liiga palju. Erektsiooni asemel kahtlane köha, mida ütleks selle peale J. A.?” Tunnistan ausalt – hakkasin  lugemisel mõtlema, kes see J. A. võiks olla. Kas on ta dokument või fiktsioon? Kas on ta dokumenteeritav Eesti kultuurielus või äkki Peterburis? See on Kausi õnnestunud nipp, see on n-ö miniatuuripõhine intriig. Ja ometi … miks ei kirjutanud Kaus selle intrigeeriva J. A. asemel Ernest Hemingway? Sest erektsioon ja mingi kahtlane köha oleksid kindlasti Hemingway rekvisiidid – seda muidugi juhul, kui ta oleks näiteks  tänase Eesti Kirjanike Liidu liige. Aga jah – Jan Kaus ja Ernest Hemingway … Kas saab neid kõrvutada? Loomulikult vastatakse, et kõrvutada saab kõike, ainult et – milleks? Tähelepanu äratab siiski üks miniatuur kõnesoleva raamatu tsüklist „Minu inimesed” (lk 62). Kaus räägib siin otsesõnaliselt, et ta sõitis rongiga Brüsselist Kölni nagu üks õige eurooplane. Ja siis – Kaus oletab, et see oli Aachenis, kus  kunagi krooniti Karl Suur – astus rongi üks tüdruk, kes meenutas Kausile Küllit (Küllisid on Eestis aga piisavalt palju). Ja siis kirjutab Kaus (minu meelest) otsekui Hemingway: „Tal oli … kuidas öeldagi … selge ilme, selged näojooned, ta tekitas selge ja rahuliku tunde, Ta heiastus mu aknaklaasile, vaatasin aknaklaasi kaudu, kuidas tema aknast välja vaatab. Sedasi vaadates ta selguse piirjooned muidugi ähmastusid. 

Kölni jaamas aitasin ma tal pakke rongist välja tõsta, ta kinkis mulle naeratuse ja danke. Seda oli rohkem kui küll, sellest, muide, piisab elu lõpuni”. Nendes lausetes on midagi hemingwaylikku. Tõenäoliselt ei oleks Hemingway kasutanud väljendeid nagu „kuidas öeldagi” ja „muide”. Ent see viis, kuidas Kaus kõikvõimalikke Küllisid ja Aacheni noori daame oma miniatuurides „vaatab” (või „näeb”), meenutab  mingil kummaliselt eksistentsiaalsel moel Hemingway meenutusi raamatus „Pidu sinus eneses” – mingist naeratusest „piisab elu lõpuni”. Tsüklis „Minu inimesed” kirjutab Kaus leheküljel 55: „Käisin täna televisioonis esinemas koos noore naiskirjanikuga, kelle debüütteos võitis talle endalegi ootamatult suure kirjandusvõistluse. Ta oli kleenuke, ilusate mustade juustega. Vaatasin kõigepealt ta jalgu,  need olid ilusad. Jube, ma ei mõelnud millestki, tundsin vaid seletamatut kurbust. Kurbtust. Tema on ilus ja andekas, mina lihtsalt andekas, arvatavasti. Kunagi muutub ta muidugi vanaks ja kortsuliseks, see on ainus lohutus, kui hästi läheb, teeb ta ennast operatsioonidega veel eriti koledaks, aga praegu on ta ilus. Ja andekas. Kirjutab hästi. Rahvusvahelisel kirjastusturul eelistatakse naisi”. Eeltsiteeritu on eriliselt  oluline, sest neis väheseis lauseis avaldub Kausi n-ö eksistentsiaalne essents, see tähendab – tema geniaalsus. Kes eesti tänaseist kirjanikest suudaks oma olemust nii rafineeritult selgitada? Kõigepealt – naise „vaatamine/nägemine” Kausi silmade läbi – ilusad jalad. Selles pole mitte midagi erilist. Naise jalad (säärejooks!) ja pepu on ikka (vähemalt eesti) meeste jaoks hinnas olnud. Ent Kausi puhul on eriline see hinnanguline  sõna „jube” ja järgnev „seletamatu kurbus”. Seejärel tuleb pihtimus, et „mina” on lihtsalt andekas (ja kahjuks ilmselt mitte ilus) … Ja siis tuleb lootus „ainsa lohutuse” näol, et „kunagi” see ilusate jalgadega noor naiskirjanik muutub „vanaks ja kortsuliseks”. Ja kui hästi läheb, teeb ta ennast operatsioonidega „veel eriti koledaks!”.

Kui inimlik see mõttekäik on! Kui aus! Kui mehelik kättemaks! Mis aga kõige hullem – see on tõde (ja õigus). Just selle psühholoogilise rafineerituse pärast hindan ma Kausi „Miniatuure”. Ent ilusate jalgadega naiste „jubedus” jubeduseks ja Hemingway Hemingwayks – eesti olulisemate miniaturistide hulka kuulub ikkagi Friedebert Tuglas. Kuidas paigutub Kaus Tuglase miniatuuriekraanile? Ta paigutub sinna Tuglase kaas-kosmopoliidilina. Ikka see talumatult nooreestilik  alaväärsuskompleks, see tahtmine olla otsekui Pariisis või Brüsselis. Ja ometi oleme vaid Jurjevis, mida eesti keeli kutsutakse Tartuks. See ongi meie Euroopa. Seda peaks Kaus võimendama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming