Tallinn kohtub Flemingiga

Mari Tarvas ja Maris Saagpakk, Tallinna ülikool

Mõnedki tänase Tallinna linnajaod osutavad oma ajaloost kirjutades just Flemingi luuletustele.17. kuni 19. septembrini toimus Tallinna ülikoolis koostöös Erfurdi ülikooliga rahvusvaheline konverents „Paul Fleming, Reiner Brockmann und ihre Nachwirkungen” ehk maakeeli „Paul Fleming, Reiner Brockmann ja nende järelmõjud. Keele-, kirjanduse ja kultuurikontaktid Baltikumis”1. Tegemist oli rahvusvahelise konverentsiga, mis pühendatud varauusaegse poeedi Paul Flemingi ja pastor Reiner Brockmanni 400. sünniaastapäevale. Mõlemad andekad mehed jätsid eesti kultuuriruumi olulise jälje: Paul Fleming (1609–1640) inspireerija, sütitaja ja eeskujuna ning Reiner Brockmann (1609–1647) oma  eesti keele alase töö ja loomega ning kindlasti ka tegusa pastorina.

Fleming ja Brockmann kohtusid Tallinnas 1635. aastal, kui Brockmann töötas professorina Tallinna Gümnaasiumi juures ja Fleming viibis siin koos Holstein-Gottorpi hertsogi saatkonnaga. XVII sajandi kolmanda kümnendi alguse Tallinn pakkus meestele võrreldamatult rahulikumat keskkonda kui nende kodumaa Saksamaa, kus sel ajal möllas halastamatu kolmekümneaastane sõda. Võib arvata, et nii Flemingi kui Brockmanni Tallinnasse sattumisel mängis oma rolli kodumaa katastroofiline olukord: mõlema puhul oli sõda üheks põhjuseks, miks lahkuda  kodumaalt ja otsida teenistust ja õnne võõrsil. Eesti aladel oli tollal märkimisväärselt rahulikum, seda aega meie ajaloos on nimetatud ka kuldseks Rootsi ajaks, mille viljadeks oli muu hulgas kahe eriti olulise haridusasutuse rajamine. Academia Gustaviana Tartus ja samal ajal Tallinnasse asutatud gümnaasium toetasid protestantliku mõtte arengut ja levitamist siinmail, ent lõid samal ka soodsa pinnase humanistliku ladinakeelse kultuuri viljelemiseks. Reiner Brockmann kutsuti professoriks Tallinna gümnaasiumi. Ta saabus kohapeale 1634. aastal ning leidis eest huvitava  tööpõllu ja inspireeriva vaimsusega keskkonna.

Peagi pärast Brockmanni Tallinna tööleasumist sattus siia Paul Fleming. Flemingi Tallinna jõudmise lugu pole liialdus nimetada seikluslikuks. Pärast ülikooli lõpetamist võttis ta vastu ametnikukoha Holstein-Gottorpi hertsogi Friedrich III saatkonnas, mis pidi suunduma idamaadele, et sõlmida seal kaubanduskontakte. Moskvas tekkinud tõrke tõttu jäi saatkond mõneks ajaks peatuma Tallinnasse, et meritsi kodumaalt uusi juhiseid saada. Tallinnas lülitus Fleming siinsesse kirjandusellu, inspireerides kohalikke õpetlasi oma loominguga. Flemingi enda jaoks  oli intellektuaalsete kontaktide kõrval oluliseks loomeallikaks kaunis Tallinna kaupmehetütar Elsabe, kelle heitlik meel armuasjades mehe nii taevani õnnelikke kui ka meeleheitest kantud värsse kirjutama pani.

Mõlema mehe tegevuse taustaks ja vormijaks olnud barokkajastu oli kantud inimliku kaduvuse ideest: surm on alati lähedal (memento mori). Kirjanduses valitses Martin Opitzi normatiivne poeetika, mis kirjutas luulevormile ette täpsed hingamise rütmid ja olemise piirid. Luuletamine, kaunis eneseväljendus, ülevoolavad pöördumised, heale haridusele viitav kreeka ja ladina keele kasutamine loomingus ja omavahelises kirjavahetuses olid märgid, mille abil kinnitati oma kuuluvust humanistlikest ideedest kantud laia Euroopa kultuuriruumi. Barokiajastu mõistmisel jääb tänasele lugejale risti ette Goethe-aegne kirjanduskontseptsioon, kirjaniku loomevabaduse maksiim. Barokiajastu normidest kammitsetud luule tundub seega olevat otsekui selle päris kirjanduse eelne kirjandus. Flemingile teeksime sellise hinnanguga ilmselgelt liiga.

Fleming oli ka omas ajas vaba ja loominguline, ta aimas ette tulevaste generatsioonide ootusi kirjandusele. Tuntud on näiteks  tema luuletus suudlemisest. Seal vestab ta sellest, kuidas on õige suudelda, analüüsides suudluse võimalikke aspekte, kuid lõpetab oma poeemi vaimuka märkusega, et ainult mina ja mu armsam teame, kuidas õige suudlemine käib. Need värsid viitavad, et barokiaja autorile oli kaduvuse tunnetamise kõrval oluline ka hetke nautimine ja kasutamine (carpe diem). Flemingi seesuguste vallatute laulude elurõõm torkab mitmete teiste barokiajastu esindajate kõrval selgesti silma. Samas leidub ka tema loomingus piisavalt musta masendust, nii idamaade reisi raskustega võitlemise ajal kui ka esimese suure armastuse luhtumisel.  Luuletajana sai Fleming kirjutada vaid umbes kümme aastat: enne 1629. aastat kirjutatud luuletused on eri andmetel Fleming kas ise hävitanud või ei ole need isakodus lihtsalt säilinud. Loominguline kõrgperiood vältab seejuures vaid umbes viis aastat ning seostub Pärsia reisi algusajaga. Märkimisväärne osa Flemingi loomest on kirjutatud Tallinnas.

Tuleb täheldada, et Flemingi kirjanduslikest tekstidest teatakse nii Eestis kui Saksamaal pigem vähe. Kui vaadeldes autori tuntust Eestis, võib öelda, et mõningast tähelepanu on Flemingi luulepärandile siiski pühendatud. Kyra Robert on tutvustanud  nii eesti kui ka saksa keeles Flemingi Tallinnas säilinud raamatupärandit. Mõned Flemingile kuulunud raamatud on praegu väljas ka näitusel TLÜ akadeemilises raamatukogus. Huvitav fakt on seegi, et Flemingi Tallinna perioodi loomingus esinevad viited linnale ja selle ümbruskonnale on saanud mingil moel osaks nende paikade kirjeldamise traditsioonist. Nii osutavad mõned tänase Tallinna linnajaod oma ajaloost Internetis kirjutades just Flemingi luuletustele: Kopli kiidab nende toel oma vana tammikut ja lasnamäelasedki ei ole unustanud luuletust, kus juttu kivimurdudest Reveli lähistel. Ometi on Fleming Eestis  otsekui fantoom, kelle teostest küll kõneldakse ja keda kõrgelt hinnatakse, ent kellest teatakse tõlgete puudumise tõttu pigem kaude. Ka saksakeelses kultuuriruumis on Flemingi positsioon kehvem, kui oletada võiks. Lühikese, ent tormilise eluga Flemingi loome on tegelikult üsnagi mahukas, hõlmates XIX sajandi keskel trükitud kahe köite saksakeelsete luuletuste kõrval ka ühe köite jagu ladinakeelseid (kokku üle 1000 lehekülje).

Aeg on aga Flemingi luuletustele lasknud osaks saada erakordselt rängal selekteerimisel, mille tulemusena on praegu müügil ainsas Flemingi luulekogus alles jäänud kokku vaid umbes 130 lehe jagu värsse. Flemingi loomest pole tänini kaasaja põhimõtetele vastavat kriitilist väljaannet. Selle puudumisel kasutavad uurijad Hamburgi arhivaari Lappenbergi (1794–1865) kogumistöö tulemusi. Flemingi vaimulikust luulest on mõned tekstid säilinud kiriku lauluraamatutes, kus praegugi kutsub Jumalat usaldama ja palvetama Flemingi koraal „In allen meinen Taten / lass ich den Höchsten raten” („Kõikides oma tegudes lasen ma Kõrgeimal endale nõu anda”; Flemingi luulekogus kannab see pealkirja  „Nach des VI Psalmens Weise”). Ilmselt ongi tegu tuntuima Flemingi luuletusega. Kui pöörata pilk nüüd taas teise mehe poole, kelle looming ja tegevus konverentsi raames kajastamist leidis, tuleb öelda, et Reiner Brockmann ei ole originaalautorina sedavõrd oluline. Brockmanni inspireeris Paul Flemingi Tallinna visiit, tema kirjadest Flemingile võib välja lugeda austust ja imetlust. Kuid õpetlaseelu Tallinnas ei köitnud Brockmanni siiski jäägitult, pärast paariaastast kohanemisperioodi, eesti keele õpinguid ja tutvumist kohalike oludega võtab ta 1639. aastal vastu pakkumise  minna tänase Kadrina lähedale Tristvere koguduse õpetajaks. Seal alustas ta pastoritööd, mille juures oluliseks ülesandeks oli ka kiriklike tekstide tõlkimine ja teiste pastorite eestikeelsete jutluste arusaadavuse kontrollimine.

Brockmanni tähtsus eesti kultuuriloos johtub muu hulgas tema kirjutatud esimesest eestikeelsest juhuluuletusest „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum” (1637), mis tugines Opitzi õpetusele. Brockmann kirjutas mitmetes keeltes (ladina, kreeka, saksa, eesti) – keeltes, mida ta valdas. Tore on lugeda ka Brockmanni eesti keele  kõnelemist ülistavat luuletust, kus ta rõhutab, et eesti keelt kõneldakse kõikjal – maal ja linnas, haritlaste ja talupoegade hulgas. Brockmanni eesti keele õppimise ja enda keeletaseme pideva täiustamise taga tuleks aga lingvistilise ande ja huvi kõrval kindlasti näha luterliku missioonitunde mõju. Eesti keelt oli vaja, et jõuda eesti talupojani, kes oli pool sajandit tagasi lõppenud ja pikalt väldanud Liivi sõja, laastavate näljahädade ja epideemiate mõjul moraalses madalseisus. Lapsi jäi ristimata, tihti elati laulatamata abielus, rikuti abielu, kirikus esines jumalateenistuse ajal oksendamist. Kristliku moraali au sisse tõstmine  talupoegade seas võis teoks saada vaid siis, kui pastori vahendatud Martin Lutheri sõna jõuab selle kuulajani. Brockmanni visitatsiooniaruandeid lugedes tuleb au anda mehele, kes kirjeldab täieliku kiretusega koguduse liikmete moraalituid tegusid.

Brockmanni elu ja loomingut on Eestis meeles peetud, suurepäraseks tunnistuseks sellest on 2000. aastal kirjastuses Ilmamaa ilmunud Endel Priideli kõrgetasemeline kogutud teoste väljaanne, kus on olemas nii tema originaaltekstid kui ka nende eestikeelsed tõlked, lisaks Endel Priideli, Kaja Telschovi ja Aino  Valmeti Brockmanni elu ja loomingut tutvustavad artiklid. Nii Brockmanni kui Flemingi elu katkes, kui nad olid lõpetamas otsinguid ning leidmas oma teed, mida mööda edasi minna. Flemingi surm oli hoopiski ootamatu, ent ka Brockmann sai oma kutsumuse kohast tööd teha vaid põgusad seitse aastat. Võib kindlalt väita, et nende huvitavate isiksuste looming ja töö on osa eesti, saksa ja Euroopa kultuuriloost – või teistpidi Euroopa, saksa, eesti omast – järjekord on siin rohkem maitse küsimus.

1 Konverentsi töökeeleks oli saksa keel, konverentsi toetasid Saksa-Balti  Germanistikakeskus DAAD vahenditest ja ETF (grant ETF7824).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming