Täiuslik torm amatööride maal

MIHHAIL TRUNIN

Kuskil Oklahomas on reisibüroo, mis tegeleb tornaadojahiga. On leiutatud koguni „tornaadomobiil“, millega tungida otse keerise südamesse. Kanadas Vancouveri saare läänerannikul on aga väikesest Tofino linnast saanud ookeanitormide pealinn. Inimesed kogu maailmast tulevad siia vee marutsemist vaatama. Mis neil vahet? Tornaado on kui trofee – seda on vaja jahtida. Täiuslik torm aga on kui kingitus – ta leiab su ise.

Andrei Ivanovi loomeanne on nagu täiuslik torm.

Ivanovil on õnn olla tõeline kirjanik, vabaneda kultuurist ja murda traditsioone. Just selles on tema jõud. Siinkirjutaja on palju nõrgem. Elatan end vene kultuuri uurimisega, mistõttu pean seda paratamatult alatasa mõtestama. Minu meelest Eestis mingit „vene kultuuri“ fenomenina pole. See, mida eestivenelased nimetavad „vene kultuuriks Eestis“, mille eest on vaja võidelda ja mida vaja kaitsta (kelle vastu?), on tegelikult fiktsioon. Eestivenelaste müüdid nagu „me oleme suure kultuuri pojad, aga meie ümber on vaenulikud metslased, kes rõhuvad meid“ on elujõus kahjuks paljudes peredes ja seltskondades. „Vene kultuur Eestis“ sarnaneb võitluslipuga, see on peamiselt ideoloogiline loome. Selle tornaado sees on aga tühjus. Pealegi – ja see on veel halvem – on inimeste käes, kes tegelevad (või teevad näo, et tegelevad) siin vene kultuuriga „professionaalselt“, monopol. See annab neile võimaluse teha vene kultuuri ettekäändel, mida süda lustib, olenemata sellest, et paljudel neist napib haridust, head maitset, andekust ja mõnel lihtsalt mõistust.

„Mida kodukootud teatrite näitlejatelt ja dekoraatoritelt tahtagi,“ sõnastab „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ peategelane, „Eesti on amatööride riik“. Raske öelda, kas kogu Eesti rahvast, aga kohalikke venelasi iseloomustab see väljend suurepäraselt. Need amatöörid ilmuvad Ivanovi romaanis episoodiliste tegelastena. Neid on kirjeldatud lühidalt, kuid teravalt: ulmekirjanik Semjonov, kes ei suuda viie aasta jooksul midagi kirjutada, masseerija Vitali, kes paastub koos seitsmeaastase tütre ja kassiga, igavesti noor teadlane Griša, keda tegelikult ei huvita Malevitš ega slavistika …

Selle musta maa kohal kõrgubki Andrei Ivanov uhkes üksinduses.

Tal pole mingit vajadust kaitsta siin vene kultuuri. Talle piisab kirjutamisest – oma suurepärases keeles ja ainulaadses stiilis. Boriss Pasternaki sõnadega:

И должен ни единой долькой

Не отступаться от лица,

Но быть живым, живым и только,

Живым и только до конца.

Selle võib tõlkida nii: „Siht kogu sinu olemise / on olla enesele truu / ja olla elav elu ise / ja ainult see – ei miski muu“ (August Sang).

Just see on „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ peateema – kirjanik ja tema elu. Iga kirjaniku elu erineb mõistagi mõne teise omast, aga neil kõigil on pidevalt rahalised raskused. Romaani peategelane Roman on nõus Peterburi sõitma, et pidada loeng 2300 rubla eest (2014. aasta märtsis oli see tervelt 51 eurot, aga nüüd umbes 26). Samal ajal kurvastab Roman, et ei saa osta abikaasale kasukat. Ahastavad fraasid nagu „mis kuradi raha eest“ või „raha sulab silme all“ (siinkohal õnnitlen Ivanovi riikliku kultuuripreemia saamise puhul!) läbivad kogu raamatut, kõlades lõpuks üsna dramaatiliselt: „… tuleb need ringisõitmised lõpetada. Otsida tööd. Kaua võib? Kõik on asjatu“. Aga mida tähendab kirjanikule püsitöökoha leidmine? Kirjutamise lõppu ehk surma. Taas Pasternakki tsiteerides võib öelda, et tõeline kirjanikuanne on „täielik hukk tõsimeeli“ („полная гибель всерьез“) – elada tähendab kirjutada. Sellest mõttest lähtub romaanis esimene ja peamine rööpjoon: Roman silmitseb samuti kirjanikust sõpra Sannikovi nagu iseenda peegelpilti.

„Rasmus Hanseni kirjutuskera“ esimesed lugejad ja arvustajad on leidnud, et romaani teemaks on võõrandumine. Annotatsioonist loeme ka, et romaan räägib „sellest, kuidas kasvas lõhe Eesti ja Venemaa vahel“. Põhimõtteliselt on see õige järeldus, aga seda huvitavam on leida Ivanovi teoses assotsiatsioone veel millegagi. Peategelase pidev ringisõitmine annab selleks ainest.

Teos algab Hanseni kirjutuskerale pühendatud epigraafiga Friedrich Nietzschelt. Suur tähelepanu „inimlikule-üliinimlikule“ kirjaniku elus teeb Nietzschest ühe teksti juhtmotiivi. Sannikovi kohvrist leitud märkmed riimuvad imekombel neid lugeva Romani enda looga (eriti selles osas, mis puudutab lapsepõlve ja suhteid isaga). Romani sõit Ventspilsi, kus ta peab, lootes, et seal inimesi ei ole, istuma ja töötama, sest talle maksti selle eest, on esitatud Sannikovi Peaoligarhist ja kirjanike messist rääkiva jutustuse prisma kaudu. Romaanile on iseloomulik topeltrööpjoon vene klassikaga: Roman väidab, et ta teeskleb Hlestakovi kombel kirjanik olemist, ning Sannikov võrdleb Pariisis messi peakorraldaja ilmumist „Revidendi“ tulekuga.

Nõnda saab üsna lühikesest tekstist lõputu assotsiatsioonide ja viidete labürint. Võib öelda, et tekstil on sama keeruline struktuur nagu Rasmus Hanseni leiutisel, mis sarnaneb mehaanilise siiliga. Ivanovi teos on sügavam ja mitmetahulisem, kui siin paari märkusega kirjeldada suudan, aga arvustuse žanr pretendeeribki vaid olema polügoon järgmiste uuringute tarbeks. Seetõttu söandan lõpetuseks jagada isiklikke muljeid.

„Rasmus Hanseni kirjutuskeras“ leiame rööpjooni mitte ainult tegelaste, vaid ka linnade vahel. Mulle on see kõige tundelisem moment. Teoses kirjeldatud legendaarne rong nr 34 nüüd enam Tallinna ja Moskva vahet ei sõida – aga oli aeg, mil sõitsin sellega vähemalt neli korda kuus. Väriseva südamega lugesin raamatust, kuidas Moskva „metroos kõlas üleskutse tulla lepingu alusel väeteenistusse“ – minu tudengiajal olid reklaamtahvlitel odavad tolmuimejad slogan’iga „Imen 300 rubla eest“ („Сосу за 300 рублей“) ja hääl metroos manitses jalakäijaid üle tee minema vaid siis, kui valgusfooris põleb roheline tuli … Elan praegu Kärberi tänaval, kirjutades näen aknast teletorni. Ivanov nimetab seda kohta Tallinna servaks – mina, harjunud Moskvas pika teekonnaga kesklinna, ütlen „viisteist minutit (sic!) tööle ümberistumiseta“.

Ja täitsa viimaseks. Pean tunnistama, et valdan eesti keelt amatööri tasemel. Seetõttu on mul tõlke üle üsna raske otsustada, aga nüansside põhjal näib (näiteks, kuidas vene kõnekeelsed või ebanormatiivsed sõnad on edasi antud), et Veronika Einberg on saanud oma tööga hiilgavalt hakkama. Mul on olnud õnn lugeda „Rasmus Hanseni kirjutus­kera“ originaalkeeles: autor oli nii hea ja andis mulle käsikirja. Pean ütlema, et Andrei Ivanovi kirjutamisstiil on võrratu (ja nakkav!), tegelaskõned meisterlikud. Jääb loota, et tuleb aeg, mil tekst ilmub keeles, milles see on kirjutatud, ja ka venekeelne lugeja saab seda nautida. „Õiglus on maailmas olemas, see on lihtsalt edasi lükatud. Kõige tähtsam on mitte tegeleda mõttetusega“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar