Tähtedevaheline

„Ohvrikivi“ luuletused annavad inimesele lootust.

PIRET BRISTOL

Indrek Hirve luulekogu „Ohvrikivi“ on paariline 2016. aastal ilmunud „Inglisillale“. Mõlemad paksud raamatud on sarnase kujundusega ja varustatud Ülo Soosteri joonistustega, teine neist ka Elli Soolo järelsõnaga. Järelsõna lugedes meenus mulle Borgese novell autorist kui vanast mehest, kes kohtub pargis enda noorema versiooniga. Elli Soolo püüab seostada varast ja hilist Hirve, märgata nende kahekõnet, vihjates uue raamatu valdavale mälestuslikkusele.

„Inglisild“ on lugu armastusest, millel algus, keskpaik ja lõpp. Naljaga pooleks saab tõdeda, et kui seda loeme, siis võime öelda, mida luuletaja Hirv terve aasta tegi. „Ohvrikivi“ on aga mõtlemise kontsentraat, ülesvõte sellest, kuhu Hirv on jõudnud.

Kirjanduse võlu seisneb selles, et see pole autobiograafia. „Ohvrikivi“ pakub samastumisvõimalusi eri poeetiliste minade, mitte luuletaja Hirvega, kes on talvel Andaluusias ning üldse ei tea, mida meie teeme. Lund ja jääd ta väldib – kuigi needki on vee olekud, millest nii ilusti kõneleb Elli Soolo. On veel tuul, valgus, pimedus, ainetud stiihiad.

„Ohvrikivi“ järelsõna kaldub paraku mateeria lummusse. Raamatu autor tegeleb ennekõike siiski vaimsete kategooriatega, mida ta kirjeldab muu hulgas silmnähtava ja käegakatsutavaga – värvi, tihkuse, prinkuse, sileduse, voolavuse, märguse, kuivuse ja nõnda edasi abil. Kui ta lk 198 kirjutab kellelegi „kui sa kivi raskuse ja tuimusega teostad seda mida nimetad tegelikkuseks“, siis teeb ta vahet – mida tegelikkuseks nimetatakse, ei pruugi seda olla. Kivi raskus küll, kuid raamatu ohvrikivi pole see kivi, pigem kosmiline objekt.

Raamatu rahulik tempo võib viia meditatiivsesse hingerahu seisundisse. Hirv ütleb kusagil ise ka, et seisab paigal, aga see ei tähenda ometi arengulist paigalseisu – autoriga on toimunud tohutu muutus nagu ka poeetilise minaga, keda ta kirjeldab. „Ohvrikivi“ ei ole siiski veel kohalejõudmine, kus luuletaja on rahunenud ja vaatleb oma ihasid kaine, isegi igavikulise pilguga. See on koht arengus, mitte arengu lõpp. Sugugi ei paista kõigel sellel olevat seost 2017. aastaga: tänapäeva markeerib Hirv kui halli aja, mil „peipsi taga kogutakse kokku lennukeid ja tanke“ (lk 101).

Kui raamat saavutab mõju, ei ole suurt mõtet teda tükkideks lahti võtta ja detaile analüüsida. Jah, „Ohvrikivi“ ise on meistri käega komponeeritud – nii kunsti õppinud inimese teadmisega kompositsioonist ja harmooniast kui ka elukogemust ja intuitsiooni kasutades. Pealtnäha lihtsa kujundi konstrueerimiseks peab olema ruumilist mõtlemist (nt lk 152).

„Ohvrikivi“ ei kirjelda mineviku mustvalgeid ega retušeeritud kaadreid. Valitseb kestev olevik. Kõik juhtub praegu. Inimene elab, kandes minevikku osana endast. See muudab raamatu kirkaks, intensiivseks, haaravaks. Peidetud kujul leidub eneseanalüüsi, nt lk 27, kus Hirv kirjeldab päeva lõputut ühetoonilisust, millele vastandub varjundirikas loojang.

Kas pimeduse all mõtleb Hirv õhtut ja ööd või samuti midagi muud? Üks võimsamaid luuletusi „Mida rohkem võtab surm“ mõjub kui palve, afirmatsioon, kokkuvõte millestki, mida raskel hetkel teha. Kui mõtleksime kriisihetkel pooltki sedasi, siis ei saaks meiega midagi halba juhtuda. „Ohvrikivi“ luuletused annavad inimesele lootust.

Eks ohvrikivile mindigi lootusega. Kes ohvriandmise sisse ei usu, sellel pole pühapaika asja. Luulekogu pealkiri viitab selgelt Toomemäe ohvrikivile. See on ühtlasi nabanöör, mis seob raamatut Hirve hiljutiste luulekogudega: „Kassitoome“ (2015), „Südasügis“ (2016), „Kuradisild“ (2016), „Toomemägi on Emajõgi“ (2016) ja „Inglisild“ (2016). See seob ka Hirve ennast Tartuga – kuigi võõrsil rändav luuletaja ei saa ilmunud raamatut käega katsuda enne kevadet, on suur osa temast vaimus kodumaal. Sõna „kodumaa“ vilksatab luuletustes iseäraliku rõhuga.

Pilti suurendades ilmub armastuslooke, pöördutakse poeetilise „sinu“ poole. Surnute ümber on sama valgus kui selle „sina“ ümber, kui veel teineteist armastati. Hirv destilleerib elust selle, mis väärib raamatusse panemist, ja jätab välja tühiasjad. Tema tähtede valguses paistab ära kõik. Illusioonideta.

Indrek Hirv kohtub Lüüdia Vallimäe-Margi maalil oma noorema versiooniga.

Marju Unt

25aastasest Hirvest ei oleks keegi arvanud, et ta XXI sajandil just niimoodi hakkab kirjutama. Kindlasti on teelahkmeid ja valikuid olnud mitu. Tõenäoliselt on üks sõlmpunkte olnud suhtlemine Vello Saloga, koos temaga psalmide tõlkimine (2009). Muutunud on Hirve luule tonaalsus. Arenguga seostub avanemise kujund. Ta ütleb: oleme nagu ülased, kes avanevad, et seejärel surra. Me avaneme, läheme lahti. Seejärel tuleb surm. Päris palju kirjutab ta, mismoodi surm võiks tulla, kasutades looduskujundeid. Oma taju sõnastab ta kui tõmbe tähtede poole.

Lk 204 on read naisele, kes kuulab ilusate silmadega: „sa hingad sisse … ja vaatad minust mööda“. Mida saaks üldse öelda inimese peale ja sisse vaadates? Kas Hirv vaatab endasse või vaatab ta meisse, lugejatesse? Näiliselt kirjeldab ta igapäevarutiini: istub öisel rannal ja vaatab merd, jalutab, peatub vaatlemiseks. Ta arendab sellest korduste ja aina uute piltidena seletuse elule, mis ei takerdu pisiseikadesse. „Ometi oleme öö jooksul palju muutunud – tähed ja mina,“ ütleb ta. Ühtlasi kirjeldab ta, kuidas on võimalik kriisist väljatulek, edasielamine möödanikuga.

Kohati näivad sõnad liiga suured. Näiteks kui Hirv ütleb, et õieti ei ole tal enam valikut, kummale poole jääda – ta kuulub juba igavikku. Ükskõik, mida Indrek Hirv ütleb, võib aimata, et tal on tõsi taga. Ta ei mängi ega kavalda.

Kuuldavasti loeb Hirv oma luulet publikule viimasel ajal harva ning ka siis pigem varasemaid riimilisi tekste. Uuem luule on raamatust ja vaikselt, mitte häälega lugemiseks. Sõnad on lihtsad, kuid nende üle peab mõtlema. Tõde ongi lihtne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht