Tätvere reisib ümber maailma, kirjanikud rihivad maale

Seitsmendat korda toimus hingedeaja alguses kirjanike sügisene väljasõit maakondade raamatukogudesse, teel oli seitse ekipaaži, viis nelja-, kaks viieliikmelist. Sirp uurib järele, millised mõtted kripeldama jäid.        Kuidas kirjeldad oma tuurikogemust? Kuhu saaks kirjanike ja raamatukogude suhtlusprotsessi edasi arendada? Mihkel Kaevats: On omamoodi kummastav, kui keegi istub ees ja teised kuulavad teda. Aga nii seda tehakse juba mitu tuhat aastat. Selgelt satub eesolija mingisse teise olukorda kui niisama sõbraga lobisedes. Aga õigupoolest on nii ka kirjandusega: väljendus on siin teistmoodi, teiste reeglitega. Ometi on kirjandus suhtlus, oma otsesuses sageli sarnane vestlusega, lugejata pole kirjanikku ja vastupidi. Käisime Peeter Helme, Ivar Silla ja Mathuraga Võru- ja Põlvamaal, kusjuures suuremas jaos kohtusime kooliõpilastega. Mu meelest sai päris palju nalja. Selge on see, et klassiruumis, koolilapse  igavuse ja kannatuste koduväljakul, leidus ka üksjagu neid, kes vaatasid kohaleveetud (ja neile õpetaja poolt kohustuslikuks tehtud) tsirkust suurte silmadega. Aga mulle tundub, et mõne umbusklikuma silmapaari suutsime huvitatult jälgima panna, mis on suur võit. Ja neid, kelle silmis leidus ärksus juba esimeses pilgus, oli palju. Kui näiteks minu kooli oleks omal ajal tulnud mõni kirjanik, oleks see mulle palju enam tutvustanud nii lugemist, kirjutamist  kui võimalusi, mis inimese ees üldisemalt lahti. Pea kõik oma vabad hetked vestlesime oma musketäriseltskonnas kirjandusest, nagu kolleegid kunagi. Ja see on sellise ringisõitmise juures mulle samuti ülitähtis. Nii-öelda kirjanduslikel sündmustel on muidugi väga tore kohata mõnd tuttavat, aga see on ikka teine kui veeta üheskoos pikki sõidu- ja õhtutunde.     

*

Kui suured on käärid tänaste lugejate ootuste, raamatukogude komplekteerimise ja eesti kirjanike loodu vahel?

Kätlin Kaldmaa: Kõigepealt on suur mõistatus see, mida lugeja üldse kirjanduselt ootab.  Kui jälgida raamatumüügi ja -laenutuse edetabeleid, ei oodata ühelt poolt üldse kirjandust ja teiselt poolt loetakse kõike seda, millest räägitakse meedias, eriti televisioonis. Selle näiteks sobib ohtrate elulugude kõrval võtta koolipoisi Chris Kala kirjutatud raamat „Ebaõnnestunud”, mis kommenteerijate kui lugejate arvates neid otse südamepõhja tabas, kirjanduslikus mõttes on tegemist äärmiselt oskamatu tekstiga. Mine siis võta kinni.  Kui läheneda meedia poole pealt, siis tuleks kirjandusest ja kirjanikest rohkem rääkida. Ikka ja aina rohkem rääkida. Kõikvõimalikud kohtumised lugejatega aitavad siinkohal väga kaasa. Kui ikka inimene näeb teist inimest ja kuuleb, mida too mõtleb, tahaks ehk veel rohkem teada saada. Aitab järjekindel väsimatu töö. Sel teemal räägiti ka möödunud nädalal raamatukogutöötajate infopäeval. Raamatukogutöötajad on tegelikult ju kahe kuhja  vahel: peaks soetama seda, mida lugeda tahetakse, aga peaks ka soetama eesti kirjandust. Vahendeid aga, nagu teame, on praeguses olukorras ülivähe. Väikese rahva keele puhul nagu eesti keel peaks kindlasti olema riiklik programm, millega toetada järjepidevalt omakeelset – mitte ainult eesti autorite, vaid ka tõlgitud kirjandust ja selle soetamist raamatukogudesse. 

Kuidas kirjanike raamatukogutuur seda peegeldab või võiks peegeldada?

Kirjanike raamatukogutuur laiendab kahtlemata lugejate teadmisi kirjanduse osas ja raamatukogutöötajate sõnul kasvatab ka märgatavalt  kohtumiste käigus käsitletud raamatute lugemist, mida oligi tarvis tõestada. Igal pool öeldi, et kirjanikud võiksid sagedamini külas käia. Tulevaste lugejate kasvatamisel oleksid tegelikult ääretult olulised lastekirjanike kohtumised koolilastega. Kui sellisteks ettevõtmisteks leiaks tuge ka kusagilt mujalt peale meie väikese tubli kultuurkapitali, saaks juba palju rohkem ära teha. Nagu ikka, on tarvis algatust altpoolt. Nagu kultuuris üldiselt,  nii on kirjanduseski elutähtis roll entusiasmil. Võtkem näiteks Võtikvere raamatuküla, mis tegutseb juba aastaid, seda ainult kohalike elanike särasilmakütusel. Ja see ei ole ainus näide.       

Mida peaks kirjanike tuuri juures arvestama või teistmoodi tegema?

Heiki Vilep: Arvan, et kokkuvõttes on ettevõtmine positiivne ja vajalik. Natuke peaks ehk rohkem valima meeskondi. Oleks hea, kui kambas on võimalikult erinevad isiksused ja erinevate žanrite esindajad. Näiteks toon meie grupi, mis oli minu meelest sedapuhku väga õnnestunud: Jüri Kaldmaa – armastuslaulik, mängis ka kitarri ja esitas bluusi. Panime ta esinemisjärjekorras esimeseks. Hannes Varblane – tõsine mees. Rääkis nii poliitikast  kui elust, luges katkendikese riigi olemusest ja mõne igavikulise luuletuse. Heiki Vilep – lustakas mees. Orienteerus publikule ja luges nii täiskasvanutele kui ka lastele lõbusaid ja krutskiga luuletusi. Aapo Ilves – rahvamees. Laulis vaimukaid laule ja luges teravaid tekste. Sobis ilusasti meie ankrumeheks. Meeskond peaks olema selline, et saab ümber orienteeruda vastavalt publiku vanusele jne.  Meil õnnestus see sedapuhku suurepäraselt. 1. Sauel olid publikuks gümnaasiumiõpilased, seal panime rõhu Kaldmaale ja Ilvesele. 2. Viimsis olid enamuses vanemad inimesed, seal püüdsime kõik ka vastavalt teemasid valida. 3. Kohilas esines Vilep eraldi saalis lastele. 4. Kärus, kus publikuks valdavalt lapsed, kohandasime programmi ümber popurriiks: Kaldmaa pani nii lapsed kui suured koos endaga  laulma ja esitas ka mõned lastelaulud, Varblane luges koos Vilepiga viimase lasteluuletusi ja Ilves laulis seenelkäimise laulu jm lastele mõistetavaid lugusid. See esinemine oli eriti õnnestunud. Kokkuvõtteks: 1. Meeskonda valides peab arvestama sellega, et publikuks on erinevad vanuserühmad. 2. Kambas võiks olla vähemalt üks lastekirjanik ja hea oleks, kui ka üks laulev kirjanik.  3. Kirjanikud võiksid esindada eri žanreid või isiksustena eristuda: romantiline, tõsine, rõõmsameelne jne. Näiteks neli hirmtõsist noorte ette saata ei oleks hea mõte … 

Kuidas on lugejad meelestatud, oodatakse eesti kirjanikku?

Meelestatud on inimesed vägagi positiivselt, kirjanikke oodatakse. Kõige olulisem on, et kirjanikud ei läheks sellisele kohtumisele ainult punkti täitma ega teeks sooloesinemist. Kontakt rahvaga on ju selle ettevõtmise mõte, tagasiside tavalise lugejaga. Inimestes tuleks äratada huvi, mitte saada tulemuseks arvamus:  „Ah, sa olid mulle kauge ja mõistmatu ja selleks jäidki”. 

Kiusatakse teda tarkade küsimustega?

Huvitavad küsimused tulevad siis, kui kirjanik neid esinedes tekitab. Muidu tuleb traditsiooniline „Millal te esimese raamatu kirjutasite?”  vms. Üldiselt – küsimusi ikka on, ka tarkasid. Eriti hästi küsivad lapsed: „Mitu pangakaarti sul on?” „Mida sa siis tegema hakkad, kui keegi su raamatuid enam ei loe?” „Miks sa paks oled?” „Miks kirjanikud vaesed on?” „Kustkohalt sul see kõik tuleb?” jne. Korraldusliku külje pealt veel niipalju, et õhtusöök ööbimiskohas võiks ka olla. Tüütu  on väsinuna ringi sõita ja odavat kohta otsida, kuna ööbimiskohas on söömine reeglina jube kallis …       

*

Olid tuuril esimest korda. Kas ja millises võiks olla säärase sõidu funktsioon tänases Eestis?

Asko Künnap: Kirjanike sügisene ringränne on lihtne ja toimiv viis tõestada eesti lugejale väljaspool Tallinna ja Tartu loovkatlaid, et eesti kirjandus on endiselt elus ja oma auditooriumist siiralt huvitatud. Ja et isegi eesti kirjanikud on täiesti elus ja valmis ka kohalikku  raamatukokku kohale veerema. Vaatamata sellele, et esinesime Tsirguliinas ja Valgas hingedepäeval, koosnes meie ekipaaž siiski eranditult vaid elusatest kirjanikest (lisaks mulle Kadri Kõusaar, karl martin sinijärv, andrei hvostov ja korraldajate poolt Maire Liivamets). Debüüt-naroodnikuna rõõmustas mind publiku rohkus ja aktiivsus: kui esimene võõrastus murtud, esitati asjalikke küsimusi ja ei tahetud tindirahvast enam uksest välja lasta. Muide,  Karksi-Nuias pakuti ka suurepäraseid pirukaid ja Viljandi Citys tundsime end kui üleshaibitud rokkbänd. Tänud korraldajatele ja vastuvõtjatele – kõik sujus kui lepase lennukiga.     

*

Kas kirjanike tuur on sulle pigem lohutav või hirmutav võimalus heita pilk eesti lugeja ja eesti kirjaniku omavahelisse suhtesse?

Kivisildnik: Mul ei ole raamatukogude asjus illusioone olnud, inimesed töötavad võimete piiril, võimed on nagu on.     

Milline peaks olema tolle dessandi süvim eesmärk ja püüdlus?

Minu jaoks seltskondlik. Aga aparaat võiks püüelda selle poole, et esinemised salvestada ja võrku riputada, veel parem kohalikus raadios  ette mängida, muidu teeme meeletuid investeeringuid tosina pensionäri valgustamiseks. Näiteks Toomas F. Aru teeb Pärnus kultuuriüritusi koostöös raadioga. Viimased neli professionaalkultuuri saadet, mis tehtud koos linna kulturnike ja kohalike tegijatega, on üle kantud ja toimib nii mis müdiseb. Saates esinenud orkestrant sai käskkirjaga noomituse või midagi sarnast, ja kultuurielu tõusis kohalikus ajalehes esiküljeteemaks, lugusid 8,  komme kaheksakümmend+.   

Ja raamatukogude komplekteerimine … Kas näed märke paremuse suunas?

Kui seda asja seadusega paika ei saa, riigi tellimusega või midagi, siis muutust ei tule. Veenmismeetodil kahjureid ei tõrju, meedia lömastab massid tarbekaupade reklaamiga ja neid tarbekaupu nõutakse ka raamatukogult, aga riigi kultuuripoliitika eesmärk ei saa olla turumehhanismide kopeerimine.     

* 

Mida sa varem raamatukogude tuurist teadsid, mida sellest lootsid ja mis välja  tuli? Olid ju vahepääl aastaid Eestist eemal …

Vahur Afanasjev: Kuna aastal 2008 osalesin samalaadsel üritusel Rumeenias, olin mõistagi valmistunud selleks, et kirjanikke ootavad rahvariietes tütarlapsed lillevanikutega, rammusad puskaripudelid ja soojad embused kohalikelt poliitikutelt. Need jäid siiski tulemata. Vastuvõtt oli sellegipoolest soe ja minu meelest tegi elusate kirjanike nägemine inimestele  rõõmu. Ka ettevalmistus oli korralik; vastuvõtjad olid vist Wimbergi blogist lugenud, et kruuse ja klaase on kirjanike kodud täis, sestap annetati meile maitsvat leiba, juustu ja mett. Meeldiv üllatus oli, et suurem osa raamatukogudest olid uhked uued hooned, kus on kindlasti mõnus käia laenutamas-lugemas, esinemisest rääkimata. Kui midagi, siis võiks teha kampaania „Kirjandus pole ainult naistele ja pededele”, sest miskipärast ei julge maamehed  kirjanikke vaatamas käia. 

*

Tarmo Tedre aruanne

Tere mehed!

Jõudsime eile õhtul kella 22 paiku tagasi, sõit ja ööbimine sujus otsejoones tõrgeteta. 1. kohtumisel Vändra uues raamatukogus oli 35 hinge (8 meest, gümnaasiumi 12. klass),  vastuvõtt leige, et mitte öelda jahe, ja meist mõnegi esinemine ehk veidi rabe. 2. Pärnu uhkes keskraamatukogus oli 31 keskealist ja vanemat kuulajat (5 meest), saime hea kontakti ja tagasiside, esinemine läks tõusvas joones. 3. Kuressaares oli ca sada inimest saalis, mikrofon, lava ja puha, distants lahutas, aga mikrofon käis pärast saalis ringi ja küsimusi jätkus, Kai-Mai (kelle esinemine läks järk-järgult aina  paremaks) sai kõrgel laval šõu teha, Afanasjev alustas alati pika tekstilauluga kitarri saatel. Ruitlane oli iga etteaste ajal kindel ja veenev. 4. Orissaares oli 17 hinge, kõik keskealised ja vanemad naised, ja see oli minule üldse seni elus ja ilmselt ka teistele kõige südamlikum kohtumine, arutelu ja sõnavõtud venitasid esinemisele teise tunni otsa. Üldiselt võib kahtlemata öelda, et tuur läks korda. Ruitlane: „Seni minu kõige parem tuur  üldse.” Ja nii kiputakse ikka ütlema, kui brigadir on Teder.       

*
Millise publiku/lugejaskonnaga kohtub kirjanik maakonnatuuril ja millised on vastastikused ootused?

Jaanus Vaiksoo: Maakondade tuuril on põhliseks publikuks naislugejad (eriti vanemad prouad) ja kooliõpilased, sekka juhtub mõni vanem mees. Publik on huviline ja tänulik, neile on selliseid üritusi vaja. M aakondade raamatukogud soovivad tuuri sees korraldada kirjanike kohtumisi ka kooliõpilastega, sest rahapuudusel on kirjanike küllakutsumine  maakoolidesse üsna keeruline ja eeldab eraldi projekte. Minule pole lastekirjanikuna õpilastega kohtumine probleem, aga kirjanikud ei soovi ka seda, et traditsiooniline sügistuur muutuks üksnes koolituuriks. Ehk oleks edaspidi arukas kokku leppida, kes on nõus koolidesse minema ja kes tahab raamatukogudes esineda ainult neile, kes sinna omal soovil siirast lugemishuvist kokku tulevad. Koole ei saa ära unustada, sealt kasvab  ju peale tulevane lugeja.     

*

Kas Eesti raamatukogud on praegu soodne pinnas eesti kirjandusele ja kirjanikele, tänapäeva lugejatele? Mis on tuuri juures olulisim? Millised kontaktid sääl tekivad?

Eeva Park: Vähemalt Virumaa raamatukogudes, seal, kus meie – Triin Soomets, Igor Kotjuh, Indrek Hirv, Peep Ilmet, Eeva Park – „tuuritasime”,  oli konkreetne tahe ja soov olla taas kohalik kultuurisüdamik. Raamatukogud on tehtud korda ja, mis veelgi uhkem, ehitatakse uusi, nagu Sõmerul, ning kuigi just seal oli publikut hõredamalt, siis sellisel tasemel sisekujundusega raamatukogu leiab kiirelt tee kohalike teadvusesse. Karta on, et varsti kollitab neid hoopis ruumipuudus nagu Rakvere suurt raamatukogu ning heale kirjandusele on alati lugejaid, olgu see siis eesti, või mis tahes  maa autor. Ida-Virumaa on kirjanikule aga ehk üldse parim esinemiskant. Seda, et meie vastu tunti elavat huvi, näitab juba see, kui põhjalikult tutvustasid kirjandustuuri autoreid kohalikud ajalehed. Sellised fotodega varustatud artiklid pälvivad ju tavaliselt lauljad, mitte kirjanikud. Kirjandustuuril on lisaks otsesele publikukontaktile veel üks eriline tahk: me kohtume omavahel, oleme lausa sunnitud üksteise loomingust  osa saama. Näiteks Triinu esinemine inspireeris Igorit nii, et järgmisel ülesastumisel vastas ta oma luulega, leides üllatavaid vasteid ning sügavuti sarnasusi. Ka reis, teel olek, selle kestel tekkivad vestlused on täiesti omaette väärtus ja nagu ikka, sellises olukorras saad kolleegist hoopis teise ettekujutuse. Ehk ongi meie küllaltki hääleka, aga kaledavõitu kirjanduselu üks omapära see, et me tunneme inimlikul tasandil ikka kitsamat ringi, kippudes välistama sellest ringist väljajääjate loomingut. Nii et selle sügise esinemisreisid Hiiumaale, Tõrvasse, Virumaale on suures osas ikkagi ka tutvumine teiste loominguga, mitte iseenda üliväärtusliku isiku publikule näitamine. Mingil määral peab see ehk meie kõigi puhul paika.       

*

Olete tuuri raamatukogude-poolne korraldaja. Mis on aastate jooksul maaraamatukogude tuuril muutunud? Millised on suuremad murekohad?

Maire Liivamets: Seni olen tuuri kohta kuulnud vaid positiivseid arvamusi, seda nii raamatukogudelt kui ka kirjanikelt, kellega olen kohtunud. Reedel oli meie tuurist Tallinna keskraamatukogu konverentsil ka palju juttu. Wimbergil olid seal mõned mõtted muutmiseks, päris normaalsed. Üldiselt on kuulajaid  rohkem kui alguses, vähemalt esimesel ekipaažil, kus reisisaatjat mängisin. Kuulsin ka väga häid sõnu Kaupo Meieli kohta, teda n-ö avastati … Minu mõte on, et ehk käiks tuuril üle aasta, kuigi siis võib asja mõte natuke hajuda. Harjumaaga kõneldes tuli ettepanek, et võiks olla ühtne ja üldine reklaam, mida maakonnalehtedes ja Internetis tutvustada, midagi plakati moodi. Sellele on juba kaks aastat mu tähelepanu pööratud. Eks edaspidi võiksid  tuurikorraldajad mingil kombel asja nii ajada, et kirjanike äraütlemisi oleks vähem, aga enamasti saavad raamatukogud sellest aru, kuigi see teeb reklaamimise mõnevõrra keerulisemaks. Ka julgen arvata, et sõitma ei pea tingimata ainult kirjanike liidu liikmed. Kuna suuri etteheiteid pole, siis tundub, et oleme olnud õigel teel. Üldiselt on hea, kui ühes pundis on koos nooremaid ja vanemaid kirjanikke, publik vajab mõlemaid, ent eks kirjanikud on põhiarvajad.     

*

Olete Põlva keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja. Kui suurt huvi tunnevad lugejad iga-aastase tuuri vastu ja milline on ootuslävi? Mida saaks teistmoodi teha?

Külli Ots: Põlvas oleme kokku kutsunud sihtpubliku. Tavaliselt on need olnud maakonna raamatukoguhoidjad, kellele lisaks oleme kutsunud ka õpilasi ja personaalselt neid, keda teame kirjandusest huvituvat. Nii on  enamasti olnud ka teistes kohtades Põlvamaal. Muidugi on väljas ka reklaam (raamatukogu kodulehel, ajalehes Koit jm). Õpilased on alati kohtumistega väga rahule jäänud, ka muu publiku hulgas pole nurinaid olnud. Siinkohal tuleb märkida, et eriti õnnestunud on olnud kohtumised nooremate kirjanikega (ka sel aastal). Küll oleme aastaid seda rääkinud, et ehk oleks targem anda igale maakonnale võimalus korraldada tuur aasta kestel neile  sobival ajal, muidugi siis, kui ka kirjanikele sobib. Ja siis veel: neli kirjanikku on palju, brigaadid võiksid olla kaheliikmelised. 

*

Olete Jõhvi raamatukogu pearaamatukoguhoidja. Kuidas tänavune tuuriseltskond meeldis, kas kontakt publikuga sündis?

Anne Kippar: 6. novembril esinesid Jõhvi keskraamatukogus Eeva Park, Triin Soomets, Igor Kotjuh ja Peep Ilmet. Kuna kirjandustuur toimub juba kuuendat aastat, on see igasügisesene traditsioon. Seepärast pole raamatukogul viimastel aastatel suurt reklaami üritusele  enam teha vajagi – inimesed juba teavad ja ootavad „elusate” kirjanikega kohtumisi. Kohalik ajaleht Põhjarannik avaldab alati ürituse eelteate ja hiljem kirjutatakse ka lugu. Kohtumisel oli saalitäie jagu rahvast – gümnaasiumiõpilastest maakonna raamatukoguhoidjateni. Tore üllatus oli Igor Kotjuhi tulek, kirjanik saavutas publikuga kohe hea kontakti. Arvan, et kui kõik küllatulnud kirjanikud lugejaile just ülituntud polnudki, siis sellel kohtumisel said nad rahvale kindlasti lähedasemaks. Eesmärk peakski ju olema huvi tekitamine eesti kirjanduse ja konkreetsete autorite loomingu vastu. Peab ütlema, et luulet kuulata ja jälgida on publikul vahest kergem kui proosat. Kohtumine oli kindlasti informatiivne. Lisaks kirjanike loomingu näidetele saime näiteks teada Peep Ilmeti uuest raamatuköitealasest trükisest, mis pakkus raamatukoguhoidjatele huvi (reklaami tegemine oma raamatutele  pole ju keelatud). E t kirjanikel tekkis publikuga kontakt, näitas kohtumise lõpus küsimuste esitamine. Siiski peab ütlema, et küsimusi esitas rohkem vanem lugejaskond, gümnaasiumiõpilased jäid passiivseks. Kirjanike ja publiku kontaktist kõneleb seegi, et luule esitusi kuulati vaikuses. Tundub, et kirjanike tagasiside on positiivne (Kotjuh Facebookis). Ühelt raamatukoguhoidjalt tuli ettepanek, et kirjanikud võiksid  kohtumistel jagada ka lugemissoovitusi (kolleegide raamatute ja näiteks väliskirjanduse osas).     

* 

Pärnu keskraamatukogu maaraamatukogude peaspetsialist Lenna Eliste, mis on aastatega kirjanike tuuri juures muutunud?

Kas kontakt lugejaga on kergem tekkima? Mida raamatukoguinimesed eesti kirjanduse kohta teada on saanud?  Lenna Eliste: Pärnus on kõigi tuuride ajal olnud põhiline probleem kuulajad. Raamatukogu eeltööle vaatamata on kuulajaid vähe ja see ei sõltu üldse esinejatest. Selle aasta kirjanikud (Kai-Mai Olbri, Tarmo Teder, Vahur Afanasjev ja Olavi Ruitlane) saavutasid kuulajatega hea kontakti, sest olid avatud ja head suhtlejad. Esinemine oli emotsionaalne ja kohaletulnud jäid rahule. Neid oli aga kahjuks vähe.  Tuurid peaksid kindlasti jätkuma, sest annavad vähemalt raamatukoguhoidjaile võimaluse kirjanikega silmast silma kohtuda. Eriti rahul on maaraamatukogud, sel aastal Vändra, sest sel pole eriti lihtne ja taskukohane esinejaid leida.   

*  

Olete Kärdla linnaraamatukogu direktor. Mida loodavad ja ootavad raamatukoguhoidjad kirjanike tuurilt? 

Marika Võsamaa: Mitte ainult raamatukoguhoidjad, vaid ka üritusele tulijad ootavad kirjanikega kohtumisest eelkõige infot kirjaniku enese kohta, tema loomingu ja tulevikuplaanide kohta. Meid huvitab, kuidas ta tutvustab oma loomingut, mida rõhutab, mida peab ise oluliseks. Tavaline raamatukogulugeja või raamatukogu üritustest osavõtja ise kaasa rääkima ei kipu, pigem on ta parema meelega kuulaja rollis  ja selle võimaluse eest tänulik. Pärast kirjanike tuuri on kasvanud huvi kohalkäinud kirjanike loomingu vastu, seda on järgmistel päevadel kohe ka välja laenatud. Silmast silma kohtumisel kirjanikuga tekib lugejas huvi tema loomingu vastu, sest igas kirjanikus on ju olemas see power, mis paneb ta kirjutama. See on midagi, mida ta tahab teistega jagada. Ja kirjanik ise oskabki oma loomingu tutvustamisel asetada aktsendi täpselt õigesse kohta. Huvi äratab musikaalne kirjanik, kes on oma loomingut viisistanud ja oskab ise mõnda pilli mängida. Ehk oleme pisut konservatiivsed, kuid arvame, et kirjanik, kes tuleb huvilistega kohtuma, võiks olla siiski kaine ja ilma Bocki või Rockita. Kuidas edasi? Rohkem reklaami üle Eesti: meedias, pressis jne. Kohalikus pressis avaldatud infost ei piisa lugejates huvi tekitamiseks.  Kirjanike tuur on üle-eestiline, väga vahva ja tänuväärne ettevõtmine, mida peaks kindlasti jätkama. Hiiumaa kirjandushuvilised on sellest ainult võitnud!       

*

Kas ja milliseid nähtavaid tulemusi on kirjanike tuuril läbi nonde aastate Viljandi  linnaraamatukogus olnud ning mis peaks edasi saama?

Linda Sarapuu ja Maire Killar: Kirjanike tuurid meie maakonnas on olnud küll väga oodatud. Nende kohtumiste nähtavaid tulemusi on raske mõõta, aga kindlasti saab teha mõningaid olulisi tähelepanekuid. Kahtlemata ärgitavad kohtumised inimesi lugema. Kui mõne kirjaniku looming on olnud kuulajale varem üsna tundmatu, siis pärast  kohtumist tekib paljudel soov sellega lähemalt tuttavaks saada. Tore, et avastamisrõõm on tuntav just noorte hulgas. Sellised silmast silma kohtumised äratavad noortes suuremat huvi eesti autorite ja kirjanduse vastu, hakatakse rohkem lugema. Kindlasti valmistab see rõõmu ka küllatulnud autoritele. Samuti peavad gümnaasiuminoored oluliseks kuulda kirjanike mõtteid ja arvamusi elust meie ümber, seotuna  erinevate teemade ja probleemidega. On avaldatud arvamust, et kirjanikelt saadakse peale kirjandusega seonduva ka tarkusi, mis võivad olla kasuks lõpukirjandite kirjutamisel. Meile kui korraldajatele pakub kohtumiste ettevalmistamine võimaluse minna süvitsi kirjanike loomingu tutvustamisel ja hiljem neid kirjanikke ka oma lugejaile paremini soovitada. Tundub, et eesti kirjanike loomingut loetakse  senisest rohkem ja seda kindlasti ka tänu kirjanike tuuridele. Tulevikule mõeldes sooviksime, kui vähegi võimalik, „tuuritamise” jätkumist. Pidades silmas noori lugejaid võiks grupis kindlasti olla noorkirjanikke. Tuure ei peaks organiseerima koolivaheajal, kui õpetajad täiendusõppel ning õpilased laiali. Sel aastal oli kõik väga hästi. Aitäh kirjandustuuri korraldajatele ja tahet ning jõudu edaspidiseks!

Küsinud Jürgen Rooste