Taassünniraamat

Maailm on liiga kaua katastroofe edasi lükanud, liiga kaua laveerinud segaste ja katteta poliitiliste lubaduste supis. See aeg hakkab otsa saama.

MADE LUIGA

Tõnu Õnnepalu kaheosaline teos on päevikulaadne mõtiskluste jada, mis jätkab kirjaniku kreedot: „kirjanduse ilmselgelt viimane ja ainus veel mõttekas missioon on tunnistada. Mida vähem kunstiliselt, seda parem“ (lk 102–103). Mina ei hakka autori tunnistust arvustama, vaid püüan osaliselt selgusele jõuda, mida see minu hinges tekitas. Olgu veel märgitud, et olin just ettepaneku vastu võtnud, ütlesin jajah, andke, mul resoneerib küll Õnnepaluga, kui ERRi kultuuriportaalis ilmus nupuke, kus sedastatakse, et arvustamiskunsti meil enam pole, on ainult sõbramehekriitika või vaenlastele ärategemine „kuskil Sirbis“.1 Olin päris tükk aega nördinud, aga siis lõin käega. Kõik me loobime vahel sõnu.

Esimene asi, mis raamatus vastu kajab, on tohutu kogus surma. Asusin lausa surma-tüvelisi sõnu alla joonima ja ära nummerdama, 258. leheküljeks oli neid kokku saanud sadakond ja siis ma jätsin järele. See on ikkagi puudulik statistika, ei arvesta kõiki neid ümberütlevaid ja teisiti sõnastatud surmasid, mulla alla minekuid, lahkumisi ja muid. Surmale sekundeerib kevad, proportsionaalselt esineb seda sõna arvatavasti sama palju. Surma- ja taassünniraamat. Sinililled silmadeksi, kullerkupud kulmudeksi.

Vormiliselt ei midagi uut, niimoodi on Õnnepalu kirjutanud juba tükimat aega. Oma kahtlustest, väsimusest, looduse ilust, inimese jõuetusest midagi muuta, tema valedest ja enesepettusest, tema naeruväärsest uudishimust selle vastu, mis tuleb, mis saab, mis hakkab olema veel tema ajal või pärast teda. Ei midagi uut siin päikese all, on vanatestamentlik kokkuvõte, kõik jätkub samamoodi. Või algab otsast peale. Miski, mis inimene oma elu jooksul teeb, ei vii teda kuhugi, ei suurema õnne ega suurema tarkuse poole, on ainult soov, et kõik lõpuks otsa saaks, vaevast lahti. Et leiaks rahu. Et ei peaks enam mõtlema, mis saab, minuga ja üleüldse, maailmaga tervenisti. Ometi moodustavad arutlused maailma tuleviku üle raamatu keskme. Õnnepalu loeb Marxi-teoreetiku Terry Eagletoni raamatut, muidugi puuvilus pingikesel istudes, ja tema marksismi- ja kapitalismikriitikat peaks lahkama mõni tulisem poliitikahuviline. Igatahes on autor veendunud, et maailm on liiga kaua oma katastroofe, oma apokalüpsist edasi lükanud, liiga kaua laveerinud segaste ja katteta poliitiliste lubaduste supis, ja et see aeg hakkab otsa saama, järel pole enam ühtegi suurt lubadust, nüüd võidavad need, kes pakuvad vähem. Kes rõhuvad halvimale, mis meis inimestes on. Kes panustavad vihale ja kaosele. Enam ei ole mingi valemiga võimalik mõelda, et oleme „õnnelikud ja head“. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.

Nagu vanainimesele kohane, uurib kirjanik ilmateadet, kas lubab päikest, halla või tuult, kirjeldab painava täpsusega lilli, puid, rohukõrsi, linnukesi; märgib täpselt ära, kas tuul oli läänest või loodest, oli see jahe, värske, niiske või kuiv ja tolmune. Kuidas valgus liikus, kas väreles või oli hall ja udune. Ütleb, et inimene on natuke nagu taim. Tuleb tuttav ette, olen ka niimoodi mõelnud ja kirjutanud. Isegi samu raamatuid olen lugema juhtunud, mitte kõiki, kuid mõnda. Ja nii on oi-kui-paljude kohtadega: äratundmine, peaaegu igal lehel on paar-kolm lauset, mille võiks alla joonida ja täie kindlusega öelda: olen nõus. Ma tunnen ka nii. Ja äkki kasvab see olen-nõus-laviin nii suureks, et muutub juba kahtlaselt triviaalseks – kas on ikka vaja kõiki ilmselgeid tõdesid aiva üle korrata? Kas on vaja muudkui öelda, et näe, too oli siis elus, aga nüüd on ta surnud, ja et maailm muutub järjest lollimaks ja oma rumaluse sisse ta lämbubki. Ja et tarkus on nagu kalakesed ookeanis, nad elavad lollusest, selle najal on nad ilusad ja helkivad, löövad lupsu. Et meie mälestused on meie haud, meie surilina, mida me läbi elu kaasa veame. Et meie, vanad, ei saa nagunii enam maailmast aru, ei tahagi saada. Ja kust meie vanadus alguse saab? Väsimusest? Sellest, et miski ei muutu, kuigi kogu aeg muutub, aga alati teisiti, kui olime tahtnud või oodanud? Et armastus, edu ja õnn ei olegi meie jaoks? Et neid võib-olla polegi olemas? Ja pole ka tarkust, ainult teadmised, mis kogunevad meisse sama kasutult kui vanad ajalehed pööningule? Ja et kõik see, mida me hinges tahtsime, alati oleme tahtnud, pere, kodu, lähedased, see on seesama, millest me tegelikult tahame lahti saada, mis seob ja aheldab meid ja see oksüümoron ajab meid peast segi. Kas saab ennast vabaduse külge kinni siduda? Kuidas suudab surelik inimlaps iga päeva elada nii, nagu see oleks tal esimene? Sest iga päev on taassünd, taasärkamine pärast surma­und, nii ongi. Kes räägib surmast, räägib elust, sest surmast ei tea me midagi ja temast rääkida ei saa.

Kõigi maailma asjade tulemus on nullsummamäng. Kõik tühistub vastastikku. Hea ja halb, traditsioonid ja uudsus, see ja teine, igas on natuke üht ja natuke teist. Lõpuks justkui ei olegi millessegi uskuda, midagi loota. Nagu ei ole, aga ometi on. Ja kõik algab jälle otsast peale. Sest nii on jumala ilm tehtud, me ei õpi oma vigadest, või kui enda omadest õpimegi, siis mitte teiste, mis veel rääkida eelmiste sugupõlvede omadest, me elame hetkes, selles ühes päevas, mis meile on antud. Oma tänases, oma lüheldases elus. Ja siin on igaüks uus ja ainuke, see maailm on talle vastne, mitte iidne ja ringiratast käiv. Moodsad poliitbraahmanid peavad küll ohverdama aina rohkem ja rohkem, et säiliks igavene kord. Õnnepalu arvab, et varsti pole enam midagi ohvriks tuua, kõik on juba antud, mitmekordselt, lõpuni, me oleme omadega otsas. Apokalüpsis on alanud, ta on siin, aga millegipärast kõik siiski veel toimib, lennukid lendavad, poed on kaupa täis, kirjanikud kirjutavad raamatuid, kuigi keegi neid ei loe. (Sic! Nii ütleb autor, kelle iga raamat on läbimüügi tipus, kelle valu ja tõdesid ahmivad endasse tuhanded ja talle pole küllalt! See kunagi noor ja edukas, Pariisist ostetud riietega keigar, kes tahtis aina kusagile ära ja siis tagasi ja tahab veelgi … tal pole kodus hea, sest see on väike ja ahas, aga ka Londonis ja rikka mehe aias saab vabadusest kohe vangla, suurest ja võõrast pisike ja vastumeelne maailm, miski, mitte miski ei anna talle asu … ometi ta kirjutab, see on tema töö, paremat pole antud, kontorit, toimetajakohta … midagi respektaablit … meie palavalt armastatud autor, loobuja ja võitja.)

Õnnepalu kurdab keha kuhtumist, huvitust, tüdimust ja siis jällegi räägib hinge igavesest lapsemeelsusest, sellest, et silmad on iginoored. Jälle – kõiges on kõik, lapses on kogu see tarkus, mis temas üldse elu jooksul olema saab, sinna ei lisandu midagi, vanas jälle kogu laps-olemise uudishimu. Eks sellepärast nad muudkui akendel seisavadki ja vaatavad välja. Vaatavad nii, nagu näeksid kõike esimest korda.

Tõnu Õnnepalu arvates ei oska sellist ilu, nagu on loodus, keegi inimkätega luua. Piet Oudolf jt maastikuarhitektid püüdlevad siiski sinnapoole. Pildil tema ja Kathryn Gustafsoni looming Chicagos Millenniumi pargis.

Dan Hiris / Wikimedia Commons

Kirjanik kahjatseb vana maailma kadumist, kus piibellikud naised ja mehed raadasid maad, kasvatasid põllu­vilja, pidasid loomi, olid tugevad ja vastupidavad. Nood ei kurda, ei esita küsimusi, mis jumalale ei meeldi, ei nõua, ei palu, suudavad kõike ise, omaenese jõust, kas pole ka see üks müüt, üks muinasjutt, sest kust meie teame, kas nad suutsid või ei. Kas nad ikka olid nii vagad ja vaimult vaesed. Alati on inimene mässanud elu vastu, surma ja mõttetuse vastu, ta kannatas vanasti ikka nõndasama kui praegu. Rohkem või vähem, seda me mõõta ei saa. (Richard Roht olevat kirjutanud oma isast, kes oli vanameelne despoot ja käskis öiti reht peksta, pajas kohvi keeta ja teha muid lollusi lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud, ajas oma naise tööga hauda ja piinas siis nooreohtu tütart, kellele talutöö oli põrgu sünonüüm. Vanameelsus ja moodsus oma äärmustes on võrdselt võikad.)

Muidugi tulevad inimese kahtlused jõudeelust (kuigi ka see arvamus on klišee), mittemidagitegemine on patt ja meil pole siin, selles uues ilmas, enam suurt midagi teha peale iseendas kahtlemise. Meil on liiga palju aega. Sisustamata aega, nagu Õnnepalu ütleb, ta ütleb ka, et see üleliigne aeg, see on nüüd vaeste pärusmaa. Rikastel on raha, et elada huvitavalt, et osta oma elule sisu.

Mõtled, et on lihtne raamat, kõigest saad aru, suuremalt jaolt noogutad kaasa ja siis tuleb jälle lühis. Tühistamine. Vastumäng. Uus kevad. Uus algus. Kui autor tuleb lagedale väitega, mis on eelmisele risti vastupidine, siis mida sa teed? Hakkad nüüd vastu vaidlema? Või hakkad kahtlema? Ühel pool on rõõm maatööst, tomatite istutamine, ülemlaul väljasurnud inimtõule, kes elas ja suri lihtsalt nagu loom, ja siis öeldakse teisal, et need, kes maalt pärit, sinna enam tagasi ei kipu. Nemad juba teavad, mis see maatöö on. See on üks igavene rähklemine kõigega, see on lootusetu võitlus, väljajuurimine, kitkumine, katkumine, pügamine, kobestamine, väetamine, ja kui jätad kas või kolm päeva töö tegemata, on kõik nuhtlused jälle platsis. Ja lõpuks neelab sinu töö ikka kas maa või linn. Loodus või inimene. Miski ei saa kunagi selliseks, nagu ühes paradiisis peaks olema, ei saa kultuurseks, alati on platsis mingi barbaarsus, see vohab ilma aru ja otsata, neelab haritud põllud, ülesehitatud riigid, kusagilt tulvab hordidena umbrohtu, sisserändajaid, võõrliike. Või siis ütleb autor, et sellist ilu, nagu on looduses, seda ei oska keegi inimkätega luua. Aiaharimine võib võtta monstroosseid vorme, näiteks inglise muru, mida kolme rootorniidukiga kümnendiktolli täpsusega risti-põiki pügatakse, soovitatavalt üle päeva. Mürgitatakse kõik ussid ja kahjurid, kes mulla poriseks teevad või meelitavad kohale linde, kes rohu sisse augukesi täksivad. Kas me nõndasama ei püüa iseennast umbrohust puhtaks harida, välja suitsetada oma igavesi kõhklusi?

Inimese elu on üks suur lollus, uskumine, unistamine, armumine, laste­saamine ja kodu mängimine, see kõik langeb kokku varem või hiljem ja sa oled üksi. Tahad või ei taha, aga enamasti oled oma üksinduse ise valinud. Sest sa olid liiga upsakas uskuma teiste inimeste elu lihtsaid eesmärke. Ja paras sulle. Siis tähendab ikkagi, et tuleb uskuda, loota ja armastada. Lõpuni. Kuni viimse hingetõmbeni. Ja vaadata, mis siis saab.

Võiks ju nuriseda, miks nii palju meeleheidet, lootusetust, tühjust. Miks nii palju korduvaid mõtteid. Nii palju looduskirjeldusi. Võid vaielda ja oma pea sees vaidlema jäädagi selle Õnnepaluga. Teatavas mõttes ei ole „Valede kataloog. Inglise aed“ oma mittekunstilisuse taotlustes õnnestunud, selleks on tekstis liig palju ilu, lihvitust, õilsust, läbikaalutud püha lihtsameelsust. Ma ei tea, kas on olemas sellist žanri nagu õhkamiskirjandus, kui oleks, paigutaksin teose joonelt sinna. Ja seda tahaksin kindlasti lugeda ka kolmandat, neljandat ja viiendat korda.

1 https://kultuur.err.ee/649841/tonu-onnepalu-kirjutamise-eeltingimus-on-see-et-sa-ei-anna-endale-pariselt-aru

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming