Taaselustatud udmurdi eepos

EVA TOULOUZE

Mihhail Hudjakov, Kõldõsini aeg. Lugulaul udmurdi vägilastest. Udmurdi eepos. Tõlkinud Arvo Valton, toimetanud Muš Nadii. Kujundanud Piret Räni. Kirjastuskeskus, 2014. 100 lk. XXI sajand ei ole rahvuseeposte kõrgaeg. See aeg oli pigem 150–200 aasta eest, mil avastati veel elava rahvaluule esteetilisi ja sümboolseid väärtusi. Euroopa äärealadele arvati koondunud olevat riismeid igivanast ühtsest laulust, mida kunagi lauldi tervikuna, ning püüti seda tervikut taastada, et põlu all viibivale rahvale nõnda ühtaegu ajalugu anda ja kõrgel tasemel sõnakunsti pakkuda. Veel kaugemal idas elavatel Vene impeeriumi soomeugrilastel algas ärkamisaeg vähemalt sajandipikkuse nihkega. Ajal, mil Elias Lönnrot „Kalevala” ainestikku korjas ja korrastas, olid udmurdid Vene impeeriumi talupojad. Rääkida nende puhul kollektiivsest identiteedist oleks anakronism: kui küllalt sarnased murded, mida nad kõnelemiseks kasutasid, lõidki nende vahele teatava sideme, polnud ideoloogiat, mis võinuks seda sidet kinnitada. Haritlaskonda polnud olemaski ning erinevalt Soomest ja Eestist ignoreeris valitseva rahva kõrgklass endale alluvaid kogukondi. Üritades aga neid rahvaid impeeriumi rüppe integreerida, lõid õigeusu misjonärid siiski tingimused, et need kogukonnad saaksid hakata ennast keeletunnuste järgi identifitseerima. Ristiusku levitades ja juurutada püüdes andsid nad hoogu protsessile, mis viis rahvuslikult meelestatud haritlaskonna tekkeni. Hiljem, Nõukogude aja esimesel kümnendil, sai see arvuliselt veel väike haritlaskond avada tee rahvakultuuri teadvustamisele.

Meenutan seda eellugu, et anda ettekujutus Mihhail Hudjakovi „Kõldõsini aja” loomise taustast. Ka viide „Kalevalale” pole juhuslik. Nimelt saadeti 1919. aastal Moskvasse ülevenemaalisele õpetajate kongressile noor õpetaja ja luuletaja Kuzebai Gerd, kelle nimeks oli tollal veel Kuzma Tšainikov. Kahekümneaastane haritlane tutvus pealinna ja sealsete raamatupoodidega, kus muu hulgas sattus talle kätte soome luule antoloogia, mille oli tõlkinud sümbolistlik poeet Valeri Brjussov, tema tulevane õpetaja. See raamat andis talle tiivad: kui soomlased, samasugustest tingimustest väljakasvanud hõimurahvas, on suutnud luua niisugust kõrgkultuuri, siis suudavad seda ka udmurdid, ja Gerd tahab olla mees, kes neid sel teel juhib. Aeg oli ärev ja noore haritlaskonna ees seisvad ülesanded tohutud. Sellistel ajaloolistel hetkedel võib aga energia mitmekordistuda. Kuidas jõudis Gerd lasteaia juhtimise, udmurdi keeles kirjutamise ning Udmurdi komissariaadi tellimusel Udmurdi haldusüksuse võimalike piiride uurimise kõrvalt veel rahvaluulet koguda? Kindlasti tuli kasuks, et tema ema oli hea laulja ja tundis rahvaluulet. Ehk pani Gerd kirja ka lapsepõlves kuuldud laulud … Igatahes hakkas mees „Kalevala” eeskujul eepose loomiseks rahvaluulematerjali koguma, seda enam et just tema kodukandis, Dokja külas Vavoži rajoonis Lääne-Udmurdimaal leidus rikkalik eepiliste laulude traditsioon, mis on mujal Udmurdimaal pigem haruldane.
Ihaldatud eepos jäi Gerdil siiski kirjutamata. Või ehk mitte? Sellele küsimusele ei oska keegi vastata. Kindel on see, et Gerd eepost ei avaldanud. Udmurdi kultuuri- ja teaduselu vedaja arreteeriti 1932. aastal süüdistatuna soome-ugri rahvaste vandenõus nõukogude võimu vastu ning lasti 1937. aastal maha. Postuumselt eepose käsikirja ei leitud, aga seda võib-olla seetõttu, et juba pärast Gerdi arreteerimist kadusid kõik tema asjad. Nende varguses on süüdistatud kadedaid konkurente. Ajad olid hämarad … Ka 1990. aastatel, arhiivide avanedes ei leitud KGB arhiivist midagi sellist. Teame aga, et Gerd oli korduvalt väitnud, et tegeles eepose kirjutamisega. Kogutud materjali jagas ta sõbraga, vene folkloristi ja ajaloolase Mihhail Hudjakoviga, kes töötas, tõlkis ja kirjutas … kuid ei jõudnud samuti teost lõpuni kirjutada. Süüdistatuna trotskismis, arreteeriti ja hukati 1936. aastal temagi.
„Kõldõsini aja” eestikeelse tõlke eessõna räägib edasisest: Hudjakovi venekeelne käsikiri, mis oli loodud siiski originaalsete udmurdikeelsete lugude põhjal, seisis kuni 1966. aastani kellegi teadmata Leningradi raamatukogus. Alles siis algas selle aastakümneid kestnud teekond avalikkuse ette. Veel nelikümmend aastat pärast Hudjakovi represseerimist oli tekst tundmatu isegi udmurdi haritlaskonnale. „Kõldõsini aeg” on niisiis eepos, mille esmane valgustuslik eesmärk ei täitunud. Vene keeles ilmus enamik sellest 1986. aastal. Udmurdi ja maailma lugejate juurde leidis eepos tee alles XXI sajandil, mil tekst avaldati tervikuna, tõlgiti seejärel vene keelest (tagasi) udmurdi keelde – õigupoolest tegi Vassili Vanjušev sellest udmurdi keeles uue, ilustatud variandi, hiljem on täpsema tõlke avaldanud Viktor Šibanov – ning ka teistesse keeltesse, näiteks soome keelde. Nüüd jõuab tekst eesti lugeja ette.
Udmurdi eepos ei ole pikk. See pole ka ülearu keeruline, nagu eeposed oma arhailise keelepruugiga vahel on. Selles jutustatavad lood on sisuldasa tõsine, kuid samas meelelahutuslik lugemine, kus jumalad käivad maa peal, kus udmurdid võitlevad oma naabritega viljaka maa pärast, kus vaenlasest saadakse jagu kavaluse abil. Need on üldinimlikud teemad, mida vürtsitab võõrale kultuurile omane eksootilisuse maik: näiteks meenutavad võõrapärased jumalad omavahel konkureerivaid naabreid enne ühendavat rahvuslikku ärkamisaega.
Raamat on kergesti loetav, Arvo Valtoni värssides tõlge jookseb takistusteta, nagu muide venekeelne originaalgi. Ainus küsitavus, mida lugedes märkasin, on see, et aeg-ajalt väänatakse ilmselt õige prosoodia saavutamise vajadusest tavapärast eesti sõnajärje. Ehkki see ei takista arusaamist ega teksti üldist voolavust, tekitab vaevumärgatavgi nõutusehetk väikese takerdumise, mis viivuks eemaldab tekstist, mille juurde saab aga samas kohe naasta. Võib-olla segab see aga ainult inimest, kes (nagu mina) ei kõnele eesti keelt emakeelena.
Peale Hudjakovi eepose esitab raamat ka mõned udmurdi muistendid ja muinasjutud, nii nagu XIX sajandi rahvaluule kogujad neid rahva suust on kuulnud ja edasi andnud. Needki on võinud koos Gerdi kadunud materjalidega olla Hudjakovi allikate hulgas. Igatahes on kõnealused lood eeposes kirjeldatule küllaltki lähedased. Lõpuks võibki seda raamatut ka tervikuna lugeda lihtsalt mõnusa muinasjuturaamatuna.
Võttes kätte selle ilusa väljaande, mille kujundus on ühtaegu pilkupüüdev ja diskreetne (leitmotiivina kase sammaldunud tüvi ja ornamendimuster), saab eesti lugeja avastada hõimurahva vanavara aardeid, mis on talle koju kätte  toodud. Samas sukeldub ta ühte selle rahva jaoks traagilisse ajastusse: teos, mis oli loodud udmurtide ärkamisajal, et tõsta rahva eneseuhkust ja väärikust, on neile pärast raskeid vintsutusi tagasi antud, aga alles sellisel ajaloolisel perioodil, kui eepos ei mängi enam samasugust ergutaja rolli, mis sellel oleks olnud siis, kui see loodi. See, et teos siiski lugejateni jõudis, annab tunnistust udmurdi rahva ja haritlaskonna elujõust. Samuti on selle avaldamine tunnustus ja auavaldus vene teadlasele, kes udmurdi pärimust suure pühendumusega vahendas. Vene päritolu Runeberge või Rosenpläntereid ei ole palju ning neid väheseid tuleb eriti hinnata. Samuti tuleb tunnustada Kirjastuskeskust, kes on muidu spetsialiseerunud tänapäeva soome-ugri kirjanduse väljaandmisele. „Kõldõsini aja” juured ulatuvad aga palju kaugemale ning kahtlemata väärib see klassika saatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming