Tänulikud surematud

Igor Garšnek

  Lood rock’n’roll’ist on kahtlemata tegemis- ja lugemisväärt ettevõtmine, ent Toomas Raudami ambitsioon portreteerida raamatus “Tänulikud surnud” läbi oma kirjanduslike visioonide rockimaailma suuri, kuid omal ajal enneaegselt lahkunud tegijaid (Janis Joplin, Jimi Henrix, Jim Morrison, Elvis Presley, John Lennon, Brian Jones), on seda intrigeerivam ettevõtmine. Täpsemalt küll pigem väljakutse. Ning seda suurem väljakutse, kui mõelda, et kirjandus on siiski kirjandus ja muusikalugu pigem dokumentalistika, kui viimasel juhul lähtuda vaid tõsiasjadest ning nende “tõsiusklikest” tõlgendustest.

Muide, viimati nimetatud libedustel pole Raudam oma raamatus küll komistanud. See, millest räägib Raudam oma aasta lõpul ilmunud raamatus, on pigem tema visioon suurtest “saurustest” kui nendega kaasnenud legendide kuivetu rekonstruktsioon. Sõnaga – mõte pole mitte niivõrd selles, kuidas asjad paar aastakümmet tagasi rockimaailma suurimate enesehävitajate maailmas tegelikult võisid olla, kuivõrd selles, kuidas näeks see pilt välja praegu. Isegi mitte rekonstrueerituna, vaid psühhedeeliliselt taasesitatuna.

Mis teeb selle Toomas Raudami raamatu n-ö lugejasõbralikuks? Kindlasti mitu tõsiasja korraga: esmalt kunagiste rocki suurkujude portreteerimistahe, teiseks võime fabuleerida nende elust olukordi, mis võiksid olla ehk isegi tõesed, ning kolmandaks lugeja poolt kindlasti tunnetatav empaatia kogu selle kuulsusrikka 1960ndate-70ndate muusika-vaimu-alternatiivide suhtes. Ning mõistagi kogu raamatut punase (või leinavärvides musta?) niidina läbiv idee “Tänulikud surnud” – miks läksite (Joplin, Hendrix, Lennon, Presley) nõnda vara, mil teie töö jäi ju pooleli? Või ei jäänudki? Kes on siis kellele lõpuks tänulikud? Siinkohal on ka piisavalt mõtteruumi, sest lõplikke hinnanguid Raudam ei anna – pole ju tarviski, kuna igal lugejal endalgi mõttelendu.

Ent aeg ise annab oma hinnangud – need, kes veel (üle)eile võisid olla “tänulikud surnud”, on täna “tänulikud surematud”. Vähemalt meie jaoks ja praegu, kuna aja keerdkäike ei tea iial ette. Ent Raudami raamatu dokumentaalsete tegelaste võimalik balansseerimine surma-surematuse piirimail, täpsemalt surma trotsiv suhtumine, mis oli samal ajal ka elu trotsiv, väärib kindlasti selgemat nägemust 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse pöördesündmustest, mis muutsid üsna kiiresti pea terve maailma popmuusika nägu.

Mis oleks siis see tagantjärele selgem nägemus? Selgus või mitte, ent enesehävituslikud mõtted (narkootikumide, alkoholi vms) tiirlesid tollal ilmselt ka kõige helgemates popmuusika peades, ja seda kõrvu “lillelaste” kuulsusrikka teesiga make love, not war. Üks ju ei näinud välistavat teist. Sest vabanemise (poliitilisest ja muust survest) alleed polnud veel lahti. Vähemasti arvasid tollased kangelased nii – ja ega nad siis nii väga ei eksinudki.

See seletaks ju tagantjärele nii mõndagi – tegelikult on ju päris jube mõelda, millise intervalliga (nagu kokku lepitult!) läksid faktiliselt üheealised Janis Joplin (surnud 1970), Jimi Hendrix (1970) või Jim Morrison (1971). Seda surmarida täiendasid peagi Elvis Presley (1977) ja mõrvatud John Lennon (1980). Ent mida see siis seletaks? Minu arvates ehk kahte võimalikku asja: morbiidsus kui aja- ja elustiili märk teisendus mingis semiosfääris edasi järgmiseks “kvaliteediks” ning teiseks, selle uue paradigma valguses polnud noorelt surra enam sugugi popp! Arvestades võimalikku süüdistust, et viimane ütelus on päris mõttetu, tõrjun selle oletusega – midagi päris juhuslikku ei toimu siin maailmas ka.

Ja mõtte kinnituseks: kes nägi telekast aastavahetusel inglise kultuuridokumentaali “Olles Mick” (2001, Jagged Films, Mick Jaggerist), need nägid Rolling Stonesi solisti kõikide muude muusikaliste tegemiste kõrval ka hantleid tõstmas. Hoolimata sellest, et aastakümneid tagasi sai Jagger uimastite omamise eest paarikuulise vanglakaristuse. Ning hoolimata sellest, et Suurbritannia lähiajaloos on ta ainuke (kuigi mitte eriti tõsise) kriminaalkaristusega persoon, kes on tõstetud aadliseisusse.

No nii – ühed justkui olid (on) popmuusikas enesehävitajad, aga teised polnud. Kõlaks nagu lihtne moraal, et kuidas aseme teed, nõnda magad… Samas on et Raudami raamatu valupunktis need meie aja (veel) kangelased, kes olid väga haavatavad; kes ei mõelnud ehk niivõrd ratsionaalselt ette, kuivõrd kunstnikena lihtsalt kaugemale.

Kindlasti pole Raudami raamatu visioonides mõtet otsida mingit dokumentaalsust, ent säärane ajastunägemus on kindlasti huvipakkuv. Ehkki mitte alati üksüheselt veenev. Ja ega pea kirjandusteose puhul alati olemagi, kuna jutt pole siiski mitte tänulikest surnuist (à la bänd Grateful Dead), vaid pigem tänulikest surematuist.