Täna valib Eesti Kirjanike Liidu (EKL) suurkogu omale uue esimehe.

 

Praeguse kursiga kandideerib vaid Karl Martin Sinijärv. Mitmete teiste hulgas (Mati Sirkel, Janika Kronberg, Mihkel Mutt, Piret Viires, Ülo Tuulik, Märt Väljataga) taandasid end ka Maimu Berg ja Olev Remsu, kes võtsid vaevaks vastata Sirbi küsimustele.  

Mida te kavatsete ette võtta eesti kirjaniku heaks ja EKLi edendamiseks? Kuidas peaks uue esimehe asjaajamine suhestuma kultuuripoliitikaga?

 

 

Maimu Berg:

 

Hiljuti ETV hommikutelevisioonis esinenud Taavi Veskimägi, üks koalitsiooniläbirääkijatest tuli välja teatega, et koalitsioonilepingusse on sisse kirjutatud emakeele peatükk, mis lubab hoolitseda eesti keele püsimise ja arengu eest. Sama kinnitas ka esmaspäevane EPL, pärast seda, kui  oli piilunud leppe töövarianti. Üle EPLi õla piilujale jäi tõesti silma, et kavas on tubli keelehoole, keeleauhindade suurendamine, kirjandusajakirjade tõhusam doteerimine ning loovisikute elutööpreemia summa tõstmine. Ka on kavas veelgi enam toetada eestikeelse kirjanduse tõlkimist. See kõik on muidugi väga tervitatav, kuid ära on unustatud see, kellest kõik muud toredad asjad saavad alguse – nimelt kirjanik. Ilma kirjanikuta ei oleks midagi tõlkida ega kirjandusajakirjas avaldada. Kultuuriministeeriumile eraldatavat raha ilmselt pole kavas suurendada ega ole ka riigieelarvesse sisse kirjutatud rida, mis läheks otse loovisikute toetamiseks. Kõik jutud emakeele arendamisest ja parendamisest jäävad sõnakõlksudeks, kui ei toetata inimesi, kellele emakeel on põhiline töövahend ja tänu kellele elab rahvuskultuur, sõna, keel – kirjanikke. Ei ole midagi loomulikumat kui luua kirjanikule tingimused, kus ta võib vabalt otsustada hakata vabakutseliseks veendununa, et teda ei ähvarda probleemid haigekassaga või vanaduspensioniga, vaid teda koheldakse kui iga teist töötavat ühiskonnaliiget. Kui kaob suhtumine, et kirjandusliku loomingu viljelemine on mingi harrastus, mida võib teha teiste tööde kõrvalt ja neile vahelduseks – nagu mängurongide kogumine või ravimtaimede korjamine.

Seepärast peaks Eesti Kirjanike Liidu esimehe ülesanne olema taotleda valitsuselt, kes on oma poliitika üheks prioriteediks seadnud emakeele, ka sellega kõige virtuooslikumalt ümber käivate inimeste toetamist.

Samuti pakub kahjuks poolikut lahendust praegune loovisikute seadus. See seadus tuleks üle vaadata ja asuda selle täiendamisele. See tähendab muidugi koostööd teiste loomeliitude juhtide ja juhatustega ning ilmselt tuleb just EKLi esimehel olla selles asjas üks “vedureid”.

Kindlasti on üks probleeme ka kirjanike korterite küsimus, sest praeguste sissetulekute juures ei ole lootagi, et kirjanik võiks endale elamisväärse eluaseme soetada näiteks pangalaenuga. Seda enam, et kirjaniku elukoht on tavaliselt ka tema tööruum. Kunagine Tallinna linnapea Tõnis Palts rääkis Tallinnast kui talentide linnast. Tegelikkuses peaks see tähendama seda, et talentide linnaks pürgivad linnad, ka Tartu, Pärnu või Viljandi, peaksid ju tahtma seda olla, peaksid mõtlema, kuidas talentidele võimalusi luua. Korter-ateljeede süsteem oli nõukaajal edukas ja võiks kõne alla tulla ka praegu. Muidugi, elame ju turumajanduse tingimustes, aga need korterid ei pea ju olema kirjaniku eraomand, need võivad olla ka munitsipaalkorterid, mida kirjanikule soodsalt välja üüritakse. Ilmselt seisavad ka selles asjas ees rasked läbirääkimised omavalitsustega, kuid näiteks Tallinnas oleks ju täiesti mõeldav teha Kalamaja piirkond selliseks boheemlikuks korterateljeede rajooniks.

Kui vahendid kirjanike toetamiseks leitakse, siis on muidugi uus probleem nende jaotamine. Janika Kronberg käis kirjanike listis välja 30 kirjaniku toetamise idee. Kuid võimalusi on ka teisi. Norras makstakse kirjanikule avaldatud teose eest nii suurt honorari, et see võimaldab tal lahedasti ära elada kuni järgmise teose valmimise ja ilmumiseni. Soomes töötab edukalt nn maakonnakunstnike süsteem. Vastava tiitli saanud kirjanikul on kohustus maakonna kirjanduselule õlg alla panna, esineda loengutega, kohtuda lugejatega, kirjutada artikleid, kuid see töö ei  ole eriti koormav. Samas makstakse maakonnakunstnikule selles ametis korralikku palka. Saksamaal on kirjanduse propageerimine ja kirjaniku tasustamine ühendatud nõnda, et kirjanikule makstakse autoriloengu eest väga kõrget honorari. Kirjanikud on huvitatud esinema loengutega ja tutvustama oma kirjandust nii kodu- kui ka välismaal.  

Meie kultuurkapitali laadis rahastamisvõimalusi ei ole mujal kohanud. Kuigi kultuurkapitali nime all tegutseb näiteks Soomes rahastaja, mis põhineb erinevatel eraisikute ja firmade poolt kokku pandud fondidel. See on hea võimalus sponsoritele ja suur osakaal on siin ka rahastamistraditsioonidel. Selles suunas tegutseb ju ka meie rahvuskultuurifond.

Võimalusi on mitmeid, eelkõige on ikka tarvis seda, mida jaotada, ja selle hankimisel peaks EKLi esimees suurt vaeva nägema. Kuni viimase ajani arvasin, et saaksin just selles asjas EKLi esimehena midagi ära teha. Ent tundub, et see, mis võiks mind selles asjas aidata, nimelt parteiline kuuluvus ja kogemus poliitikuna, on mitmetele mu kolleegidele kirjanikele nii vastukarva, et on peetud vajalikuks lausa suurte tähtedega deklareerida: kirjanike liidu esimees ei tohi olla ühegi partei liige. Seega olen seatud valiku ette ja leian, et kindlasti on minust sobivamaid kandidaate EKLi esimeheks. Loobun kandideerimast ja loodan, et lisaks juba kandideerivale Karl Martin Sinijärvele kerkib üldkogul üles veel teisi väärikaid inimesi. Edu uuele esimehele!

 

 

OLEV REMSU:

Head kolleegid!

Tänan usalduse eest inimesi, kes mind KLi esimehe kandidaadiks seadsid, samuti neid, kes on mind pärast seda omakasupüüdmatult rohke info ja nõuannetega varustanud.

Olen alati hinnanud altpoolt tulevat initsiatiivi, olen ka ise püüdnud asju altpoolt liigutada, ja nüüd olen ma ise sel aulisel moel seatud aulist kohta taotlema. See on suur asi – olla isetekkeline süsteemiväline kandidaat, olla esimeheks saamise puhul vaba pantvangi staatusest, mitte olla kohale määratud ülalpoolsete intriigide teel.

Milles siis on asi?

KLi uks on lukus.

Mis peaks olema KLi juhi-juhtkonna kõige tähtsam töö?

Organisatsiooni tugevdamine, kirjanikkonna solidaarsuse suurendamine. See on asi, mida üldse ei tehta. Iga-aastase üldkogu kokkukutsumine tundub pigem bürokraatliku paratamatusena, mida kuidagi ei saa ära jätta, kui kolleege liitva rõõmupeona, mis see olla võiks.

Minu meelest on meie 300-liikmeline KL jagunenud staabiks ja ülejäänuks, side staabi ja ülejäänu vahel suuresti puudub. Veelgi enam, tehakse palju, et ülejäänuid staabist eemal hoida. Infot liigub kasinalt, selle jagamine võiks ju riivata staabiliikmete hüvesid. 300-liikmelise organisatsiooni puhul peaks teave olema vastumõjuline (interaktiivne), aga selle asemel käib suur salatsemine. Minu meelest ei ole pisiasi, et juba kümmekond aastat ei suvatseta vastata lihtliikmete meilidele. Piisakeses peegeldub ookean. Mine tea, milleks ta vastust kasutab, kavalam on vaikida, pealegi kulub vastamiseks aega, aga mahti jääb erakirjastuse pidamiseks KLi ruumides.

Pruugin meelega sõna staap, sest see on teatavasti üksus, mida ei valita, vaid määratakse, küll ametikohtade järgi, küll komandöri käsu alusel.

Meie staap vaatab peamiselt välismaa suunas, kust tulevad hüved, mida omavahel jagada.

Sisemaiselt tegeleb staap kirjanikkonna hierarhiseerimisega, eriti kõrgelt on hinnatud kirjanduse abiväed ja mittekirjutavad kirjanikud. Staap hoiab oma võimu üldkoosolekutel nn delegeeritud häälte abil. See on riugas, mis mulle isiklikult on kurbnaljakas ja solvav – näe, inimesed tikuvad iga hinna eest meepoti ümber! Olen näinud staabimeest hoidmas uhkelt käes mitutteist volitust. Ainuüksi kaks temasugust otsustavad, kes pääsevad juhatusse. Pärast kuulsin juhuslikult, et too hääletaja oli käinud pikas väliskomandeeringus. Nõnda see kambakraatia toimib.

Eelarve tuleks muuta täiesti läbinähtavaks, juhatuse koosolekute protokollid avaldada listis.

Kui suured on KLi sissetulekud? Kui suured väljaminekud? Keda on toetatud? Mida on toetatud? Kui kõrged on palgad? Kes käivad ringi sõitmas ja kus?

Meil on tarvis seda teada, meil on õigus seda kõike teada, ehkki niisugune info riivaks staabi huve. Kirjanike liit on meie organisatsioon, kirjanike liit ei kuulu staabile, nagu ehk mõni staabiliige arvab.

Kadunud on solidaarsus kirjanikkonna hulgas, asendunud omakasu taotlemise ja iga hinna eest enesekehtestamisega.

Kirjanik vajab nii hingelist kui materiaalset abi, ja ma ei oskagi öelda, kumba rohkem, pealegi tuleneb üks suuresti teisest. Meil oleks vaja luua atmosfäär, mis lisab eneseväärikus tulijale ka siis, kui ta tasku on täiesti tühi.

Kas ei võiks näiteks leida KLi maja keldris mõnda paarikümneruutmeetrist ruumi, kus oleks mõned lauad, kümmekond tooli ning alati kuum kohv masinas? Siit vaataks välja juhtkonna austus ja pieteeditunne kolleegide vastu.

Nooremate jaoks võiks hankida pisikese bussi ja sellega mööda Eestit ringi tuuritada, põigata turismitaludesse ja raamatukogudesse, kultuurimajadesse ja koolidesse. Oleks mõnus õhtu ning ülesastujal paarsada krooni toiduraha taskus. Selliseid busse vedeleb mõnes firmas aia ääres õige mitu ja neil on hää meel, kui keegi need ära viib. Ma olen päris kindel, et mõne puhkeasutuse omanik maksab esinemise eest tuhatkond krooni, et puhkajatele vaheldust pakkuda ning oma asutuse nime positiivses lehes näha.

Miks ei võiks teha tuluõhtuid eriti raskesse seisu sattunud kolleegi heaks? Kindlasti vajab kirjanikkond nii meditsiinilist kui juriidilist abi, see on organiseerimise küsimus. Ma ei usu, et see kõik oleks eriti kallis asi, pigem välditakse suhtlemist ja infolevikut, mis seesuguste kooskäimistega kaasneb.

Kirjanikevaheline lävimine ärgu toimugu teene-vastuteene malli järgi, selle aluseks olgu omakasupüüdmatus, seltsimehelikkus ja korrektsus. Olen arvamusel, et jahe distantseeritus või paindumatu ofitsiaalsus ei ole kõige etemad suhtlemisviisid kirjanikkonnas.

Minu meelest peaks KLi esimees olema inimene, kellele meeldib suhelda. Kes näeb rõõmuga inimesi oma kabinetis, kes võtab ise kontakti, kes oleks ideemasin, kes pidevalt paiskaks välja mõtteid, kuidas teha niimoodi, et rohkem rahvast läbi käiks, “et asjast oleks kõigile kasu”.

KL võiks olla eetikahääl meie tänases semukapitalistlikus ühiskonnas, kus igaüks proovib teisele jalga taha panna, ja mille olemust on nõnda täpselt kirjeldanud Tammsaare. Nõnda võiks uuesti aluse panna kirjaniku viimasel mõneteistkümnel aastal kaotsi läinud kõrgele renomeele ühiskonnas.

Aga kuidas sa arvustad teisi, kui ise töötad samuti JOKK-printsiibil? Pada sõimaks katelt. Parem on mitte riskida, ehk keegi paljastab silmakirjalikkuse.

Me peame üldkoosolekul tõsiselt mõtlema, kas KL eksisteerib staabi ülalpidamiseks või peaks meie organisatsioon olema siiski organisatsiooni enda tarvis, kõigi liikmete jaoks.

Üldkoosolekul võiks üles lugeda, kui palju on kirjanikke, kellel KLi olemasolust pole olnud “mingit kasu”. (Mina nende hulka päriselt ei kuulu.) Ja kui neid on enamus, tuleb juhatuse ja esimehe töö hinnata ebarahuldavaks.

Olen kaalunud oma oskusi ja võimeid KLi esimehe kohal ning pean tõdema, et ma ei tuleks selle tööga toime. Soovi mul nagu oleks, aga vajaka jääb organisatsioonilisest-administratiivsest pädevusest. Nõnda, mina siis loobun kandideerimast, ent ma tunnistan, et minu ülesseadmine kõditas mu enesetunnet küll ja küll. Ja sestap ma tänan veel kord esitajaid ja abistajaid, ent paratamatus on paratamatus – kui ei saa hakkama, ära tiku!

Tahaksin loota, et 30. märtsil valitav kirjanike liidu uus esimees saab lahti võõrandumisest kirjanikkonnas, tõstab uuesti ausse solidaarsuse, ei kuulu üksnes staabile, vaid on kõigi kirjanike esimees. Ka nii-öelda väikeste kirjanike esimees. Sellist esimeest ei ole me kaua aega näinud, aga igatsen näha.

 

 

Karl Martin Sinijärv:

Minu arvates on Eesti Kirjanike Liidu edenemiseks tarvis tegelda peamiselt kahe asjaga.

Esiteks tuleb kirjanikel ja nende liidul taastada oma õiglane koht päikese all ehk vähemasti Eesti Vabariigis. Ma ei pea silmas okupatsiooniaegset veerandsajaliikmelist palgalist koosseisu, aga veel vähem juba tubli viisteist aastat kestnud virelemist praeguse säästueelarve juures ilma igasuguse riigipoolse toetuseta. Usun, et õige ja vajadustele vastav oleks umbes nende kahe vahepääl. Riik on saanud rikkamaks ning me ei tohi käia, silmad maas ja müts näpus, vaid tulema tagasi kohale, mis meil sel maal, ses riigis loomuldasa on.

Üldkogule eelnevatel nädalatel näeme ikka ja jälle, kui palju etteheiteid on nendele, kes midagi teevad. Jättes kõrvale põhjendamatud näägutused, tunnistan, et muidugi on palju teha. Palju rohkem, kui praeguse meeskonnaga jaksab. Iseenesest on meeldiv, et kirjanduse ette kerkib uusi ülesandeid. Leidkem siis uus raha ja uued inimesed nende lahendamiseks. See ei tohiks olla võimatu. Üks juhuslik näide paljude vajaduste hulgast – isegi kui kõigile me liikmetele maksta kirjanikupalka kehtiva keskmise palga mahus, läheks see riigile aastas maksma 36 miljonit. Tänasegi riigieelarve juures köömes, mis tulevikust kõnelda.

Teine ja sisuliselt vahest olulisemgi asi on kirjanike liidu püsimine, püsimine sellise organisatsioonina, millest poleks üksnes materiaalset, vaid ka vaimlist kasu. Mille liikmetel oleks, millest rääkida ja kus seda teha. Et liidus oleks hea olla, et me ei kohtuks vaid kildkonniti ja üldkogudel, et heade mõtetega tuldaks julgesti ning need mõtted ei jääks aja, raha ega asjaomaste inimeste puudumisel õhku ega unarusse. Pidagem siiski silmas, et EKLi liikmetest on hetkel ligi kaks kolmandikku üle kuuekümne aasta vanad, samas tuleb noori tegevkirjanikke kirjandusse hulkade ja lainete kaupa. On oluline, et lisaks kirjandusse tulemisele julgeksid ja tahaksid nad tulla ka kirjanike liitu. Esmalt nõu saama, hiljem ja paremad loomulikult liikmeteks.

Usutavasti on kirjanike liit arvuliselt praegu aegade tipus. Edasi saab minna hulgalt väiksemaks ja sisult suuremaks. Sest liikmesuse kvaliteedikontrolli tuleb hoida tõhusana – sel juhul saame tõepoolest kõnelda EKLi liikmesusest kui tõsisest elukutselisusgarantiist kõikvõimalike toetuste, taotluste, kindlustuste suhtes.

Nood kaks teemat sisaldavad väga paljusid väiksemaid ning jõuame ükshaaval ka kõigi nendeni. Aga mitte siinveerul.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming