Tõlkekirjanduse võimalus

Peeter Helme

Nii nagu kipuvad suurtest kirjanduspreemiatest meie kultuurimeedias tähelepanu saama vaid ingliskeelse maailma omad (erandina Nobeli preemia), nõnda kipuvad ka meie tõlkekirjanduse riiuleid poodides ehtima vaid ingliskeelsete autorite preemiaromaanid. Eesti keelde tõlgitava ilukirjandusega on lood halvad. Asi ei olegi mitte niivõrd ega eelkõige tõlgete kõikuvas kvaliteedis või pealiskaudses toimetamises. Pigem on see eesti keeles ilmuva ilukirjanduse suvalises ja selliselt kõike muud kui ülevaatlikus valikus.

Ilmub ebaproportsionaalselt palju inglise keelest tõlgitud kirjandust – liigne kallutatus ühe suurkeele suunas ei ole hea. Öeldu ei tähenda üldsegi seda, nagu oleksid eesti keelde tõlgitud ingliskeelsed romaanid kehvad. Vastupidi – pigem võime nentida, et eestlased on tõesti kirjarahvas, sest tiraažide järgi hinnates loeb üsna suur osa eestlasi sääraseid maailmakirjanduse tippteoseid, mida rahvusvaheline kirjandusilm peab üldiselt tippkirjanduseks, s.o kriitikute ja kirjanike lugemisvaraks, mida laiad hulgad lähemalt ei vaatagi. Näiteid toomata võib öelda, et enamik kõige olulisemate kirjanduspreemiate laureaatide teoseid kuulub sellesse ihaldatud ja omal veidral viisil tõrjutud rühma.

Kuid see ei kahanda meie kirjanduspildi üheülbalisust. Nii nagu kipuvad suurtest kirjanduspreemiatest meie kultuurimeedias tähelepanu saama vaid ingliskeelse maailma omad (erandina Nobeli preemia), nõnda kipuvad ka meie tõlkekirjanduse riiuleid poodides ehtima vaid ingliskeelsete autorite preemiaromaanid.

Ülemöödunud aastal Goncourt’i preemia pälvinud Jonathan Littellist meil vähemalt räägiti, möödunud aasta võitjat pole vist keegi märganud. Ka ei mäleta, et kuigivõrd oleks tehtud juttu Saksa raamatuauhinna võitjast Julia Franckist – ometi võiks tema XX sajandi traagikat kujutav „Keskpäevanaine” öelda üpriski palju ka eesti lugejale.

Iseenesest ilmub eesti keeles muidugi ka saksa, vene, hispaania, itaalia või soome keelest tõlgitud raamatuid. Kuid lähemal vaatlusel selgub peaaegu alati, et taga on ühe või teise tõlkija isiklikud eelistused või mingi muu juhus, näiteks õnnestus kirjastusel ühe autori tõlkeõigused korraga kätte saada. Nõnda pakuvad Eesti raamatupoed müüa ilukirjanduse valikut, mille koostamisprintsiip jääb ka parima tahtmise juures meelevaldseks. Tooni annavad angloameerika autorid, juhuslikud prantsuse, saksa, hispaania ja itaalia kirjanike teosed ning lugematul arvul vanade tõlgete, mis – mõnel juhul on need lausa häbiväärselt vananenud – uustrükke.

Suvaline näide: Eesti Päevalehe sarjas 2006. aastal uuesti välja antud Heinrich Bölli „Klouni silmaga” on 1968. aasta Edla Valdna tõlke uustrükk. Tõlke ladususele pole põhjust midagi ette heita, küll aga on ajastus kinni joonealused viited, mis selgitavad Lääne-Saksa elu asjaolusid mõnusalt brežnevliku nurga alt. Oleks ikka võinud viitsida vähemalt neidki kohendada…

Esimesest ärkamisajast saadik on kõlanud heietused, mille sisuks on olnud eesti keelele oma koha võitmine päikese all või eestlaste vajadus olla vaimu vallas tublim suurematest rahvastest. Nende valguses tundub, et praegu eesti keeles ilmuv ilukirjanduslik pilt ei vasta ideaalile.

Jah, meie kultuurrahvana toimimise napi 150 aasta jooksul on tekkinud kasutuskõlblik ja spetsialiseerunud keel, ka on tõlgitud massiliselt kirjandusteoseid, mis on aidanud meil osaleda Euroopa kultuurielus. Kuid paraku on rajatis, mida võiks nimetada kultuuri-eestluseks, jäänud omamoodi vildakaks. Eesti keelde tõlkijate hulk on alati olnud nõnda väikene, et üheainsa inimese isiklik eelistus jätab kogu kultuurile oma pitseri. Mingis mõttes ahvatlev perspektiiv, kuid hetkel valitsevat raamatupilti mõne Eestist vähegi suurema riigiga võrreldes on näha, kui vaesed me ikka oleme.

Pole mõtet arutleda filosoofiakirjanduse ning maailmakirjanduse klassika üle, kus valitseb küll auke, kuid mis lääne kirjandusloo osas on eesti keeles siiski üsna hästi kaetud. Põhjust oleks hoopis pead murda selle üle, kuidas meie väiksust ja piiratud võimeid arvestades tasakaalustada eesti keeles ilmuva tänapäevase ilukirjanduse maastikku.

Ning tasakaalustamist see vajab juba sellekski, et aidata meil paremini tajuda kultuuriruumi meie ümber. Oleks vajalik, et eesti keelde tõlgitaks enam-vähem proportsionaalselt angloameerika autoritega ka teistes, nii suurtes kui väiksemates keeltes kirjutavate autorite teoseid. See aitaks avada Eesti lugeja silmi, vaadata mingis mõttes kaugemale ka kaubamärkidest (kelleks paljud ülikuulsad autorid on paratamatult muutunud) ning tasakaalustada eestlaste maailmapilti, mis on jäänud kuskile XIX sajandi rahvusluse ning ühekülgsest läänestumisest tulnud ajaloota kosmopolitismi vahele.

Türgist sai aastatel 1922-1923 vabariik ning esmalt Atatürki, hiljem Inönü juhtimisel alustati Türgi riigi ja rahva lähendamist Euroopale. Suurt rolli mängis selles protsessis kirjandus. Riikliku toega hakati massiliselt välja andma ja levitama Euroopa maade ilu- ja aimekirjandust.

Muidugi ei ole Eesti Türgi ning nii radikaalset pööret, nagu tegi see ühiskond, pole Eestil kõikidele ajaloolistele mullistustele vaatamata mitte kunagi olnud vaja läbi teha. Kuid julgus üritada midagi nii kõikehaaravat väärib siiski lugupidamist. Eesti õppetund ei peaks olema nõnda absoluutne, küll aga võiks mõelda sellele, et kui kirjastajad ei viitsi ega julge tegelda lisaks publiku maitse rahuldamisele selle kasvatamisega, siis vahest peaks seda tegema mõni üldisematest huvidest lähtuv instants.

Konkreetselt rääkides võiks Eesti riik (see võib vabalt toimuda mõne tegutseva sihtasutuse, kutseühenduse või mittetulundusühingu kaudu) käivitada raamatusarja, mille eesmärgiks oleks anda eesti keeles kiirelt välja Euroopa maadel ilmuvad ja oma kodumaal tähelepanu osaliseks saanud ilukirjandusteosed.

Sarja eesmärk ei oleks seega mitte klassika eestindamine – sellega on juba küllalt tegeletud ning filosoofia alal on (kõigi oma vigadega) olemas „Avatud Eesti raamatu” sari. Sari peaks hoopis süstemaatiliselt ja läbimõeldult andma eesti keeles ülevaate kõige värskemast euroopa kirjandusest; nii võiks avaldada Euroopa suurriikide oluliste raamatupreemiatega pärjatud teoseid. Kuid samuti ka väiksematel maadel elava vastukaja osaliseks saanud, mitte tingimata auhinnatud raamatud. Selge see, et väga palju nii ilmuvast kirjandusest rändaks ajaloo prügikasti. Nagu ütles tuntud Saksa kirjastaja Wolf Jobst Siedler, ongi kirjandus üks suur ühishaud.

Kuid kahtlemata annaks säärane sari – eeldusel, et see oleks stabiilselt rahastatud ning toimiks piisavalt paljude asjatundjate osalusel – üsna ruttu mitte ainult ülevaate Euroopas praegu ilmuvast kirjandusest, vaid lubaks ka eesti kirjandusel (nii lugejate, kriitikute kui autorite osas) reaalselt osaleda Euroopa kirjanduselus. Ühtlasi avardaks ettevõtmise käivitumine üleüldse meie maailmapilti ning aitaks vabaneda väikerahva puhul ehk isegi loomulikust kolklikust mentaliteedist. Lisaks poleks tegu ka kalli algatusega: ilmselt piisaks mõnest miljonist kroonist, et käivitada midagi, mis korraliku teostuse korral võiks avaldada eesti kultuurile kestvat mõju.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming