Suurt plaani pidav luuletaja

Ivar Sild

 

Triin Soomets,Väljas. Tuum,2006.

 

Triin Soomets on eesti naisluule, õigem oleks vist öelda naiseliku luule, kõige tugevamaid esindajaid. Pole ju kerge leida uut sõnastust armutunnetele, mida juba sajandeid on lüürikasse valatud. Ometi suutis ta juba oma esikkoguga üllatada ja pakkuda isikupäraseid elamusi. Ei hakkaks siinkohal kordama tema kinniskujundeid ning kriitikuid võlunud vihjelisi teemasid. Võiks ju öelda, et alguses oli “kassett 90” mitmeski mõttes sarnaste piigade ansambel, vali ja trotslikult rokkiv. Nüüdseks on neljast saanud väga tunnustatud ja tugevad poetessid. Elo Viiding on üha sotsiaalsemaks ja valulisemaks ning otsesõnalisemaks läinud. Ats (Aidi Vallik) kirjutab kaugenedes pungilikkusest ning on leidnud samas just enese punginoorusega seoses noored lugejad. Liisi Ojamaa on veel endiselt Tallinna linna iidsetes kütketes, kuid annab temagi aimu muutustest. Kuhu ja millisele rajale on astunud Soomets?

Põhjalikumast “revolutsioonist” andis poetess märku juba eelmises kogus (“Toormaterjal”). Siinne on juba kõigiti loogiline samm ja harmooniline kokkukõla eelmisega. Enesekindlalt on lõigatud läbi veresidemed teismelise tüdruku kirgliku ja närvilise maailmaga. Võib-olla isegi teatav tundlikkus või siirus on pisut kadunud. See, mis lugemiseks antud, tundub eneses kandvat rahunemise ja selguse märke. Loodetavasti mitte liialt lõplikke, sest siis kaoks luuletamise mõte hoopiski.

Ekspressiivsete kujundite asemele on astunud veidi impressionistlikumad ja napimad sõnastused. Taas olen sunnitud ütlema midagi kaheksakümnendate kohta – seda võib võtta nii positiivse kui negatiivse ütlemisena. Mingis mõttes oli ju selle kümnendi luule kõige enam püüdlemas n-ö lihtsa lugeja poole. Enamikus luuleraamatuis tundus see viis kuidagi liig hõredaks ja ümaraks jäävat ning tekitas kogunisti küsitavusi vabavärsi mõttekuse osas. Kuid paremates kogudes (nagu ikka) leidis seesugune hõre ja õhuline vabavärss läbi isiksusliku ilmapildi huvitava väljenduse. Ma küll pole kindel, et just seesinane kümnend oleks Soometsale mõjur või püüdluste suund, kuid tublisti napimaks on ta oma väljendust küll tõmmanud.

Autor on piisavalt küps selleks, et mitte teha vigu, millesse ikka ja ikka eksivad paljud vaheldust ihkavad kirjutajad. Ta ei põgene ummisjalu elu enese eest ega hakka ühtäkki kõnelema kunstniku vandlitornist. Ei ole enese loomu vastu käivaid mõtteheietusi ja fantaasiamaailmade loomisi. Jah, kuskilt on ilmunud luuletustesse ka “usk” ja “kaos” ja mõnedki muud väljendid, mida võiks seostada “vaimse” luulega, kuid need taanduvad pea kohe realistlike pildistuste või suisa sotsiaalsete kujundite ees.

Pole muidugi võimalik otsesõnu väita, miks on toimunud Triin Soometsa luules nii mentaalne kui sisuline muutus, kuid näib, nagu oleks sel suuresti pistmist tema kui naise olemise uue tasandiga: piiga asemele on tulnud leplikum ja elunäinum naine. Enam ei järgne igale saatuselöögile kirglikku ja valulist reaktsiooni. Pigem iseloomustab poetessi nüüd see lind, kelle armsam võiks luua, et too saaks tema õlal istuda ja puhata (lk 30): / mahun su taskusse / pysin vait /…/ loodan et sa mind / kogemata ära ei viska / (lk 53).

Armastaja on justkui järgi andnud paratamatusele, et ideaalset tasakaalustatud kirgede möllu pole olemas. Feministlikust karjumisest poleks enam kasu, kuna sisimas ongi soov anda järele jõulisemale poolele. Targem pidavatki ju järele andma: ei anna lubadusi / ei tee end väiksemaks / ei jookse enam ära / (lk 36).

Ei saagi aru, kas tegu on omamoodi resignatsiooniga või mitte, sest varasemates kogudes oli hingevalu nii palju, et jäi üle ka kõigi teiste jaoks. Nüüd on tunded justkui vaiksemaks jäänud ega nõua rusikaga rindu tagudes taga oma õigust. Samas tõdeb ta isegi, et kontrollitud kirg kasvatab kummalisi õisi (lk 54).

Soomets on muutunud ka konkreetsemaks ja õpetlikumaks. Ütleb justkui eneseirooniaga: korista kuuvalgus / kogu poeetiline rämps (lk 11). Ning jagab seepeale luuletustes enese valusa kogemuse najal pisikese tarkusetera: valetada ei ole võimalik /—/ muude konstruktsioonide seas ka keele lõksus /—/ see on nagu klotsidega mängimine / kui võiks liigutada mägesid (lk 42) Mitmes kohas räägib ta asjade võimalikkusest või võimatusest (lk 26, 34, 35, 43). Paaris kohas tundub tõmbuvat eemale nii maailmast kui kallimast, paludes end mitte puudutada, et siis tegelikult ikkagi puudutada, kuna sellest võib kasvada kõik, mis oluline.

Ehk annab luulekogu kreedo kätte luuletus, mis räägib luuletajast enne, mil kõik jäeti juhuse hooleks, kuid nüüd plaanib ta ise “Suurt Plaani” (lk 21). Eneseteadlikkust ja juba mainitud tarka leppimist tajub pea igas luuletuses kui mitte värsireas. Hoolimata allaheitlikkusest, jätkub tal siiski söakust pilklikult ka oma maailma keskpunkti torkida: sa oled maailma keskpunkt, telg ja tasakaal / ja teed suuri ja väikesi asju /—/ naeratad või ei naerata, oma asi (lk 23);  dimensioonid kolisevad: sa hakkasid minu poole tulema / ma ei tee midagi / isegi mitte ilusamaks ennast (lk 20).

Minu maiuspalaks oli loomulikult meeldetuletus Betti Alveri “Tulipunasest vihmavarjust”, seda juba tõesti vaid isiklikust nostalgiahoost (lk 53). Mul on väga pikka aega olnud tunne, et valusamat ja ahastavamat luuletust kui see pole eesti kirjanduses ja küllap seetõttu oma siiruse ja tunnete kinnituseks on luuletaja võtnud viited oma värsiridadesse, sest seda tunnet ja valu peaks ometi igaüks mõistma. Olgu siis või ainult koolilugemikust sunni peale lugenuna.

On ehk vara veel rääkida suurtest muutustest ja muutumisest suhteliselt noore autori loomingus. Mine tea, kui terviklikult kord hakkavad seni ilmunud kogud omavahel sobima, kui neile võib juba aastate tagant peale vaadata ja hakata kirjutama analüüsi klassikust. Võib-olla polegi asjad nii dramaatiliselt teistmoodi kui hetkel näib, sest ega kapitaalset stiilimuutust pole ju tegelikult toimunud. Nii keeleti kui kujunditi lööb ikka välja isikupärane Triin Soomets. Kas või eelviimases luuletuses – ta toob korraks tagasi meile nii tuttava luulemaailma: sinu ID on tolmunud sirelileht / samahästi kui võrkkesta kujutis / sõrmejälg sünnikaart (lk 57). Vähemalt enese jaoks on ta kuhugi jõudnud, on millestki väljas, ja kui selle väljasolemise tulemuseks on hea luuleraamat, siis jõudku ta ikka ja üha kuhugi välja!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming