Suure laeva roolikambris

Jott Tee

Usutlus Ülo Tuulikuga Olite 1986. aastast alates pikka aega Eesti Kirjanike Liidu välissekretär ning hiljem aseesimees. Mis oli eelduseks-põhjuseks sellisele nomenklatuursele ametikohale valimisel – parteilisus, kirjanikutuntus või kolleegide silmis väärt isikuomadused? Parteilisus kukub kohe ära sel lihtsal põhjusel, et parteisse ma ei kuulunud. Nii Lennart Mere, aastal 1985, kui minu valimine sekretäriks 1986 sai teoks vaid tänu parteilise kõikejuhtimise lõtvumisele Gorbatšovi perestroika edenemisel. Kirjanikutuntuse ning isikuomaduste poolest võinuksid loomulikult valituks saada õige mitmed minu korrektsed koolitatud ja keeleoskajad kolleegid. Aga takkajärele pean tunnistama, et mingitel n-ö multipõhjuslikel asjaoludel pandi mulle „silm peale” juba 70ndate keskel, kui ühel jõulureedel olin kohvile ja vaibale ja vestlusele kutsutud toonase kõrgeima ideoloogiaülemuse Vaino Väljase juurde. Hiidlasest ajaloolane ja suure lugemusega humanitaar, partei tippliidrite hulka kuuluv mees teavitas napilt aasta kirjanike liidu liikmeskonda kuuluvat saarlast, et tol hetkel loomeliitu juhtivad parteipiletitega väljavalitud on kõik jõudmas pensioniikka ning noorendamiskuur juhtkonnas on juba bioloogiliselt hädavajalik. Minu valitukssaamist pidavat takistama ainult parteitus. Meie tunnine vestlus isegi ägenes kohati, aga lahku läksime endiste ankeediandmetega: Väljas kommunistina, mina parteituna. 1988. aasta juunikuus, kui Väljas naasis oma „diplomaatiliselt väljasaatmiselt” Venetsueelasse ja Nicaraguasse, kutsus ta laulva revolutsiooni juhtivad muusikud, s.o Eesti Kirjanike Liidu juhtkonna uudistavale-pärivale ja kahtlemata lugupidavale kokkusaamisele otsemaid oma partei esimeseks sekretäriks valimise järel.

Jaan Kross, Vladimir Beekman, Lennart Meri, Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Paul-Eerik Rummo ja mina istusime harjumusvastaselt ilma lipsuta ja lühikeste käistega särgis troopikapäevitusega esikommunisti kabinetis, suitsumehed nautlemas Camelit, mida Nicaragua liider Daniel Ortega terve kasti Väljase tarbeks jättis, kui oli alla tulistanud Ameerika sõjalennuki. Kätlemisel öeldi mulle vaikselt: „Näed, ikka oled valitud …”

Ometigi, kui aprillis 1986 kirjanike kongressi lõppistungil Toompea kõrges saalis Vladimir Beekman teavitas nimed, kellega ta sooviks-eeldaks liidu juhina järgmiste aastate koostööd, kui ma oma nimegi kuulsin, arvasin end olevat valesti kuulnud. Võin väita, et eelkooskõlastuseks ei kõnelnud minuga mitte keegi. Ja suuresti samas vaimus toimus minu „evitamine” autoriteetse loomeliidu igapäeva töösse. Olin päris kindel, et ilmtingimata instrueerivad mind kirjanike liidu esimees või EKP Keskkomitee kultuuriosakonna või välisosakonna ametiisik, kuid roolikambrisse astuja kvalifikatsiooni ei pidanud keegi tarvilikuks kontrollida. Kui käisin oma pikkadel Atlandi reisidel, olin meremehe passi järgi alati II klassi madrus, mis ühe minu filoloogist ülikoolikaaslase sõnade koheselt tähendas „to ship before the mast”, s.o kvalifitseerimata madrusena laevatulekut. See tõepoolest kordus meie ühisel suurel loomelaeval.

Ma istusin oma töölaua taha, kõrvu Lennart Merega, ning kogu minu spetsiifiliseks koolituseks sai Lennarti tegevuse audiovisuaalne jälgimine. Kui õpetlik-ammendav see oli, võin takkajärele targana ütelda, et Lennarti peatse lahkumise järel päeva- ja aktiivpoliitikasse ei pidanud ma kordagi kuulma kolleegide märkusi oma ebaprofessionaalsuse kohta.

Millises seisus olid toona kirjanike liidu välissuhted ning missugune oli teie roll nende suhete püsimajäämisel ja edendamisel?

Algusest peale teadsin, et ma ei olnud mingi sõlmisik ega kõrge ülemus toonases sotsialistlikus bürokraatiasüsteemis, vaid kõigest kõike mingi aastatega harjumus-kohustuslikuks saanud riikliku süsteemi vahelüli n-ö reakirjaniku ja kõrgema võimu vahel, sest meie sisulisteks kuraatoriteks olid partei keskkomitee kultuuri- ja ideoloogia ning välisosakond. Olin võimuta võimur, teatud astmel aga ka esindusisik ometi. Ja meie toonasel loomemaastikul oli ikka kosutavalt endastmõistetav, et kirjandusameti kontoriametnikud jäid – erinevalt näiteks Moskva omadest – varju tõsiste ja suurte loovinimeste kõrval. Ja just toosama „Balti erikord” ja perestroika ning meie geopoliitiline asend olid 80ndateks taganud meile vähemasti meie omas regioonis suhteliselt vilka rahvusvahelise lävimise, Eesti-Soome suhted loomulikult ülivaldavad. Hõlpsamaks oli muutunud nii üksik- kui grupiturism kõikidesse idabloki riikidesse ja mõnelgi kolleegil ilmusid seal raamatud, mille autorihonorari oli võimalik kulutama sõita. Kui mitte rahvusvahelisse, siis ometigi rahvastevahelisse suhtlemisse kuulusid osalemised kõikide vennasvabariikide kirjandusja kultuuriüritustel ning loominguliste majade odav-õdusa miljöö pruukimine Moskvas, Leningradis, Lätis, Armeenias, Ukrainas, Valgevenes, Krimmis. Osaleti kõigil Lahti seminaridel, kuhu alati sõitsid kokku paarikümne riigi kirjanikud. Liitusime uuesti PEN -liikumisega. Astusime Euroopa Kirjanike Kongressi. Me ise korraldasime-soodustasime eesti kirjanduse välistõlkijate koolitamist ja viibimist oma maal. Neil aastail tekkis näiteks kuulus Praha estofiilide sõpruskond eesotsas unustamatu Vladimir Macuraga. Ometigi, vastates 1989. aasta algul ajalehe Sirp ja Vasar usutlusele, sain väita, et viimase kolme aastaga oli välissuhete maht ja intensiivsus kolmekordistunud. See oli teoks saanud ennekõike tänu perestroika’le, laulvale revolutsioonile, fosforiidisõjale ning loomeliitude ühispleenumile, mis kõik tõi rahvusvahelise kirjutava ning pilti näitava pressi tähelepanu Baltikumile. Siin tehti ajalugu.

Sõnastage siiski konkreetsemalt see teie kui vahelüli osa?

Tahaksin endale jätta tunnustuse suurkirjanik Jaan Krossi auks initsieeritud ja läbi viidud nelja esindusliku rahvusvahelise kollokviumi eest (1990–2005). Jaan Krossi tõlkijad, kirjastajad, tema loomingut uurivad kirjandusteadlased või siis lihtsalt austajadki sõitsid kohale Soomest, Rootsist, Lätist, Venemaalt, Saksamaalt, Šveitsist, USAst, Taanist, Norrast jm. Lendasin toona paariks tunniks Moskvasse, et üleliiduliselt kirjanike liidult, kelle alluv-haru veel olime, küsida korraldamiskuludele minu meelest väga soliidset rahalist katet. Minu dialoog välissuhteid kureeriva kõrge ametnikuga oli üllatavaltliigutavalt lühike: nimetanud tarvis mineva summa, vastati sellele küsimusega – miks nii vähe? Operatiivselt tehtud ülekanne näitaski topeltheldust. Sama kordus, kui Tallinna ja Tartut külastasid esimesed Rootsi ja Norra kirjanike delegatsioonid – pidulaud Olümpia hotellis oli kaetud sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, nii et pidin liidu tehnilise personali suunama „rahvusvahelisi delikatesse” nautima. Suure riigi suurest rahakotist polnud keeruline väiksemaid vendi hellitada …

Maikuus 1989 peeti Helsingis kahepäevane, sõna otseses mõttes ajalooline kodu-Eesti ja paguluse eestlastest kirjanike esimene n-ö taasühinemise ja teineteise tunnustamist ja kokkukuulumist fikseeriv ühine kõnekoosolek, mille organisatsioonilise sujuvuse ja korralduskulud olid enda peale võtnud Helsingi ülikooli soome-ugri kateeder ja Tuglase Selts. See üritus kukkus sedavõrd hästi välja, et on tagantjärele üsnagi liigutav lugeda, kes küll tahaksid end pidada nii kellalööjaks, ristijaks kui kõige kõrgemaks õnnistajaks. Soomlaste kui peakorraldajate kõrval mahub minu tänulikku mällu ennekõike Kalju Lepik, kelle luuletajakuulsus ning diplomaatilised isikuomadused ei aidanud kaasa mitte ainult Helsingi kohtumise laitmatule laabumisele, vaid juba pikalt-pikalt enne seda oli tema Stockholmi kodu see õdusate kokkusaamiste paik, kus eestlus läänest ja idast ajaloolist ülekohut lahkas, lunastas ja leevendas. Kui me kahe ametimehena, Jaak Jõerüüt kui kirjanike liidu aseesimees ja mina kui välissekretär, novembris 1988 Stockholmis Kalju Lepikuga esimese, veel mõnetigi sondeeriva eelarutuse üles võtsime, pühendas Lepik kosutava kollegiaalsusega meid mõnegi sealse kari või madaliku, mida laevnikud vältima pidid nähtamatusse olemasollu.

Rõhutaksin meelsasti tänagi praeguse Stockholmis resideeriva suursaadiku Jaak Jõerüüdi erilist mis tahes tarviliku projekti käivitamisoskust, olgu see siis Helsingi kohtumine või mõnes mõttes ka kirjanike maja ehitamine Kadriorgu.

Olen vahel teatud tagantjärele rahuloluga meenutanud üht-teist „saatushetke” Stockholmis, kui alles rakendasime – ennekõike rootslaste ja leningradlaste tahtelis-finantsilise põhitoetamisega kirjanike laevareisi Läänemerel laevaga „Konstantin Simonov”. Üks väga energiline taanlanna suutis ühtäkki oma sugestiivse ülesastumisega õige mõndagi laua ümber istuvaist kolleegidest-korraldajaist kahtlema panna, kas ikkagi on elutark ja kaalutletud ning turvaline keset külma ja tuulist südatalve väljuda Läänemerele Vene laevaga. Küsitagu Mati Sirklilt üle, et asja otsustas positiivselt minu viisakuseta sirge pärimine, kas keegi kohalolevaist suurlinna intelligentidest on talvisel ajal Vene laevaga mitte ainult sellel sisuliselt siseveekogul Läänemerel vaid ka Põhja-Atlandil ookeani lainet trotsinud.

Reisiga „Konstantin Simonovil” kaasnes uue loomemaja avamine Gotlandil Visbys ning mõni aasta hiljem teise reisiga teistel meredel Rhodose loomemaja käikuandmine. Ka Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa said meie keeleoskajate uuteks loomekohtadeks.

Asjaolude eriliselt soodsal kokkulangemisel laabusid läbi pika aja ning kosutavas püsivuses suhted läti kirjanikega.

Olin nimelt 60ndate aastate keskpaiku kirjanike liidu tiiva all toimiva noortekoondise esimeheks ning üks komandeering viis mind sõprussuhete loomiseks Riiga. Kahe sooja suvepäevaga jõime noorte lätlastega kindlalt ja kapitaalselt paika naaberriikide kirjandussuhted kõige pikemas ajaloolises perspektiivis, sest minu võõrustajaiks olid Imants Ziedonis, Jānis Rokpelnis, Māris Čaklais, Jānis Peters ja Alberts Bels, kellest peatselt ja võimsalt vormus läti kirjanduse „kuldsete 60ndate” kõige kõrgem tipp ning hilisem eriliselt rahvusmeelne, iseseisvusaadet õhutav loojaskond. Võluv Anna Žīgure, Euroopa suurkeeli valdav erudiit Pēteris Pētersons, Läti Liidu viisakas ja malbe esimees Gunārs Priede juhtusid sagedasti käima minu sekretäri-aastail. Selle koostöö pikaajalisus kajastus veel üsna hiljaaegu, kui Jüri ja minu 70. sünnipäevale saabunu toonase järjekestvuse sel kombel sõnastas, et lätlasi võiks vaid rõõmustada, kui kahe riigi piiril hakkaks toimima ühine vendade Tuulikute nimeline kirjanike vanadekodu …

Ehk sobib mul nüüd, kui Eesti Kirjanike Liidu idasuhted sootuks soikunud, tunnistada minule tähenduslikke isiklikke ja organisatsioonilisi suhteid vene nõukogude kirjanduse päristippudega. Jõudsin pikalt vestelda Veniamin Kaverini, Valentin Katajevi ja Andrei Voznessenskiga ja praegu üle üheksakümnese Daniil Graniniga. Juhtiva batalisti Vassil Bõkoviga ja juhtiva marinisti Viktor Konetskiga olime vastastikku lugupidavad kolleegid, aga Andrei Bitovi, Vassili Aksjonovi ja Valentin Rasputiniga kahtlemata sõbrad.

Ärgu võetagu edevusena kinnitust, et tundsin ja tunnen peaaegu kogu naabri Soome kirjanduseliiti eelmise aastasaja viimaselt veerandilt: Väino Linna, Veijo Meri, Pentti Saarikoski, Antti Tuuri, Erno Paasilinna, Hannu Mäkelä, Lassi Nummi, Pentti Saaritsa, Pentti Holappa, Daniel Katz, Jarkko Laine, soomerootslased Bo Carpelan, Lars Hulden, Claes Anderson. Just nendega „lõimusime” nii ametlikult kui ka mitteametlikult, naaberlikult, vennalikult, sõbralikult, südamlikult.

Kui aga Eesti Kirjanike Liidul oleks oma teenetemedal, siis julgeksin seda omaalgatuslikult taotleda üheainsama teene eest. Olen nimelt Mati Sirkli maaletooja. Palusin Mati Sirklit tulla erudeeritud mitme keele valdajana abimeheks Jaan Krossi esimese kollokviumi ettevalmistusel ning läbiviimisel. „Paariks nädalaks”, on mul meeles Mati soostumine. Ta jäi Harju tänavale paariteistkümneks aastaks – sekretäriks ja kauaaegseks esimeheks, kellele meil kõigil on põhjust tänulik olla.

Missuguseid pettumusi ja rõõme töös ette tuli?

Kasutaksin siin sõna „meelehärm”. Mina ei kandnud isiklikku vastutust ja süüd, kui nn direktiivorganid kedagi jällegi „poliitiliselt ebaküpseks” pidasid välisilma lähetamiseks ning sellest millegipärast alles viimasel minutil teavitasid. Nii juhtus kord Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viidinguga, kes otsuse Soome esinema sõidu kohta said kuulda alles sadamas. Juhan ei sõitnud üldse, aga Paul-Eerik ei jõudnud rõivaid vahetada, nii et kuulus eesti luuletaja astus naabermaal üles abivalmis estofiili Juhan Salokandle ülikonnas.

Ergim ühine rõõm, mis isegi poliitiliselt ja diplomaatiliselt karastunud Lennart Mere silmad särama võttis, jääb detsembrisse 1987, kui ühe tööpäeva lõpul vastuvõetud telefonikõne peale Lennart võidukalt laua tagant püsti kargas: „Lõpuks ometi! Jaan Kaplinski sõidab Läände! Kanadasse!”.

Kuidas sobisite loomelaeva juhtkonnaga?

Kaptenisillal olid toona vabariigi kõrgema parteilise kõikejuhtimise korras suunatud Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman. Nendele oli usaldatud oma kolleegide tarbliselt kuulekas hoidmine – teinegi kord tegelikkuses päris formaalne – selle aja ideoloogilises ja poliitilises ülalpidamises, väljaütlemistes ja loometöös. Kumbagi meest ei usaldatud seejuures täielikult EKP kõige kõrgema võimurkonna poolt – nad nimelt ei olnud „peo pealt toidetavad”, mõlemad mehed olid teinegi kord mitteparteiliselt iseseisvad oma arusaamades ja nende kaitsmises. Parteiliinis olevat nende kohta öeldud, et nad ei ole juhitavad.

Veel kuu aega enne oma surma ütles Juhan Smuul mulle oma Merivälja kodus:

„Ma pean veel jõudma Väljase ja Uti juures käia, et Paulile liiga ei tehtaks …”

Oli kõigile teada, kuidas Paul Kuusberg sõna otseses mõttes kiskus Teet Kallase välja jõustruktuurides juba otsustatud vaenamisest ja istumapanemisest.

Siinjuures ei saa ma jätta vahendamata Lembit Remmelgalt kuuldud lugu, kuidas Kuusbergi valitsemisajal ühekordsete loominguliste toetuste väljamaksmise kontrollimisel leiti, et ühele napsilembesele kirjanikule-sõjaveteranile oli kümne aasta sees makstud kolm korda toetust ema matusteks, neist kahel korral Kuusbergi allkirjaga. Paul Kuusberg olevat seda kuuldes üllatusest käega rehmanud, aga silm olla märjaks läinud: „No mis temaga ikka hädas teha tuli …”.

Vladimir Beekman oli aristokraat, mitte küll selle sõna genealoogilises tähenduses, aga nõukogude aristokraat kindlasti. Tal oli nõukogude inimese kohta uskumatult hea elulugu, kellegi hammas ei saanud talle külge hakata. Beekmani ülalpidamises oli iseseisvust, mida ei pruugitud teinekord õigeks pidada, aga aktsepteerida tuli alati. Beekman hoidis omaette, mistõttu teda arvati pisut ükskõikne olevat kõigi teiste suhtes. Nüüdseks teame, et Beekmani poliitiline vaist ning sõnastusoskus kulus ära meie iseseisvusdeklaratsiooni lõppvariandi lihvimisel novembris 1986. Veebruaris 1987, kui Gorbatšov kohtus Tallinnas parteiaktiiviga, oskas Beekman välja tulla pehme, aga oma mõttelt suisa rahvusagressiivse ja nõudliku tõdemusega: „Ajaloolise arengu eripära tõttu, lokaalsete ja muude erinevuste mõjul, on ka rahvusliku eneseteadvuse tase erinevatel rahvustel erinev”.

Ei mingit sotsialistlikku tasalülituslikku võrdsust! Arvo Valton on jõudnud paaril korral nii suuliselt kui kirjalikult sõnastada, et Kuusberg kaitses kolleege, aga Beekman ei kiirustanud seda tegema. Olen tänini ainsaks tunnistajaks vastupidisele. Elu- ja seiklusahne Arvo Valton, juhtunud Prahasse 1987 sügisel, ajal, mil Václav Havel istus koduarestis, ei jätnud kolleegi külastamata, ainsaks „läbitungimisdokumendiks” Tšehhi miilitsate vahelt punane Nõukogude pass. Lugupidamist vääriv mehisus! Kuid ükski heategu ei jää karistuseta. Et kirjanike liidu esimeest ja sekretäre ühendas üks ja ainumas paralleeltelefon, tõsteti toru mõlemas toas korraga, aga vastama hakkas see, keda küsiti. Moskvast Beekmanit küsiva mehe hääletoonis oli sedavõrd kõrge ülemuse noote, et erandkorras häbematult-uudistavalt kuulama jäin. Beekmaniga ei kõneldud kui võrdsega, vaid kui alluvaga, vastutava alama ametnikuga. Hääletoon hurjutas varjamatult ülemnõukogu saadikut ja keskkomitee liiget, et tema juhitava loomeliidu liige Arvo Valton on omavoliliselt külastanud sotsialistliku Tšehhoslovakkia riigivastalist ja dissidenti. Moskvast sõnastati Beekmanile terve karistusmeetmete pakett, millega Valtonit tagantjärele taltsutada, et viimane ei unustaks, kus riigis elab. Need olid järsud sõnad ja järsud nõudmised, mis Beekmani väga kõrgete poliitiliste aktsiate puhul Eesti NSVs tingimata oleksid käivitunud, kui ta oleks asja ette võtnud.

Beekman ei jaatanud truualamlikult ega kuulekalt, vaid piirdus sõnadega: „Arvo Valton on lubanud täna kirjanike liidust läbi tulla. Ma räägin temaga.”

Millegipärast jäi Valton sel päeval tulemata ning pärast kella viit majast lahkudes ütles Beekman mulle üle ukse rahulikul toonil, nagu oleks tegu kõige tavalisema informatsioonivahetusega: „Kui Valton läbi tuleb, siis ütle talle, et kui keegi Tallinnast või Moskvast peaks temalt pärima, kas temaga on räägitud, siis vastaku, et Beekman rääkis.”

Ja kogu lugu! Ei sõnagi Valtoniga, ei organitesse helistamist ega karistusaktsioone.

See oli aristokraadi käitumine – aristokraadi julgus ja üleolek.

Mida muutis loomeliitude ühispleenum kirjanike liidu töökorralduses?

Olin harjunud rutiinse ja isegi idüllilise vaikeluga Tallinna kaunis vanalinnas, kuhu Moskva aeg-ajalt delegeeris minu haldusalasse kirjanikke muust ilmast, et nad veenduksid nõukogude Baltikumi majanduse ja kultuuri õitsengus – et nad üllatuksid raamatute hiigeltiraažidest, Estonia ooperist ja balletist, näeksid laululava või saaksid hinge ja ihu soendava vastuvõtu Kirovi kalurikolhoosis. Tavapäraselt kiitsid need külalised nõukogude ja eesti kirjandust ning minul piisas lugemust, et vastata oma teadmistega nende riikide-regioonide vaimuloomingust. Selles trafaretses lihvituses jõudsin üsna suure meisterlikkuseni.

Loomeliitude pleenum keeras kõik pea pääle. Et pleenumi kõned jõudsid kiiresti üle Eesti, sõna otseses mõttes eesti kaugeimaisse nurkadesse, siis hakati meile helistama – kuidas konkreetselt liituda rahvuslike iseseisvumispüüdlustega, mis Toompeal nii selgelt olid välja öeldud? Kirjanike liidu kui loomeorganisatsiooni imidž oli üleöö asendunud instruktsioone andva, toimimisjulge eestimeelse staabi mainega. Lühikese aja jooksul hakkas meisse samamoodi suhtuma n-ö rahvusvaheline avalikkus ning rahvusvaheline press. Ma ei pidanud enam kuulma, kui suured kirjanikud olid Tolstoi ja Tšehhov ning Tammsaare, kui virtuoosselt on kirjutatud Jaan Krossi „Keisri hull” ega vastama Günter Grassi, Väino Linnat või Saul Bellow’d kiites, sest üle laua ei istunud enam kirjanikud, vaid ajakirjanikud, diplomaadid, poliitikud, parteide ja usuliikumiste liidrid, majandusmehedki, keda kõiki huvitas vaid üks – mis Eestis toimub ja millega see lõpeb?

Harju tn 1 istusid toona kirjanikega ühises kohvilauas soomlaste Moskvas resideeriv suursaadik Heikki Talvitie, sakslaste kirjandusguru Hans-Magnus Enzensberger, Mehhiko Sotsialistliku Partei liidrid, Itaalia ja Rootsi kirjastajad. Türgi ja Hispaania suurlehtede Moskva korrespondendid jne. Käisid läbi ka paar õnnetukest soomlasest taistolaiskommunisti, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks Marxi õpetusele ja reaalsotsialismi õitsengule Eestis selg pööratakse. Austria ja Lääne-Berliini vasakäärmuslased aga olid suisa hange alla jäänud …

Need paar aastat – kuni Eesti iseseisvuseni – lunastasid minu kontoriametniku senise tegevuse, pakkudes kõike seda, mida loovisik igatseb – elu ehedust. Kui Hegel kirjutas, et on rahvaid, kelles ajaloovaim magab, muutes nende rahvaste eksisteerimise tähtsusetuks, siis just ajaloo vaimu võimas ärkamine õnnestab veel tänagi hinge, nagu Alo Mattiiseni laulud või Balti kett või „ükskord me võidame niikuinii”.

Ja meie laev, meie ühine loomelaev osutus üllatavalt ilmastikukindlalt taglastatuks neis ühiskondlik-poliitilistes tormides, milles tuli tõestada oma püsivust. Liit kaotas oma rahvustähendusliku tähtsuse ja olulisuse kui eestluse garantii, ning oskajamalt orienteeruvad liikmed vahetasid oma senise aluse uue vastu. Oli alanud poliitika ja poliitikute aeg. Aimla ja Mõtsküla, Hainsalu ja Kaplinski, Veidemann ja Jõerüüt, Valton ja Rummo, Kallas ja isegi Jaan Kross said rahvaasemikeks. Arvo Alasest, Malle Talvetist ja Toivo Tasast said teenekad diplomaadid. Lennart tõusis kõrgemale kõigist.

Vähemasti Traat ja Runnel, Õnnepalu ja Kivirähk jäid tsunftiau ülal hoidma.

Olete mitmel puhul rõhutanud, et kultuuri obligatoorsed osad on mälu ja tänulikkus. Keda ja mida meenutate tänuga Harju tn 1 veedetud aastaist?

Nii mõnigi esindusüritus, sealhulgas ennekõike Jaan Krossi kollokviumid, läksid meeldejäävalt korda suuresti tänu Piret Saluri etiketitundmisele ja diplomaatilistele oskamistele. Miks ei peaks ma tänama neid sõna ja teoga abiks olnud kolleege, kes nõnda loomulikuks pidasid, et Tallinna ja Tartu kirjanikud võivad kord aastas ka innukalt malet mängida.

Inimestest, kes juba enne minu sekretäripõlve kirjanike liidus töötasid, jääb unustamatuks legendaarne autojuht Voldemar Laanemets, kes alati sõitis aeglaselt, kindlalt ja kõigutamatu rahuga. Eriline oli ka Laanemetsa kinnine suu, sest mõneltki kohtumiselt-esinemiselt naastes olid lugupeetud literaatide keelepaelad nii vallatult kui ka ohtlikult lahti. Kirjanike esinemisi läbi pikkade aastakümnete kureeris-organiseeris Ermionia Antson – soe, korrektne, asjatundlik, toimiv ja elegantne proua. Ja mitmed kirjanikupered ei unusta tänaseni arste dr Valdest ja dr Vilu. Olen seda meelt, et mis tahes loominguline liit saab ainult saatuse õnneks lugeda, kui nende majanduslikke probleeme lahendab selline konkreetne mees nagu Mart Siilmann Eesti Kirjanike Liidus.

Aga eriline ja sügav tänulikkus saab teinegi kord sündida üllatavalt eriliselt. Manatagu silme ette, et välissekretär Lennart Mere juurde siseneb nooruseast välja saanud, aga küpsesse keskikka veel jõudmata intelligentne ja andekas mees, pisut pahuksis isikliku ja loomeelu laabumisega, ning ulatab napisõnaliselt vormistatud avalduse – komandeerida teda Afganistani sõtta. Lennart luges, tõstis silmad ning vaatas mehele otsa erilise otsustamiskindlusega nagu kindral allohvitserile, kägardas paberi kokku oma suurte sõrmede vahel ning viskas prügikasti. Ma ei tea, kas üldse oli või kui pikk oli dialoog. Aga järgmisel hommikul tuldi sama sooviga minu juurde õnne proovima.

Eelmisel päeval oli mehe avaldus meie tehnilise sekretäri juures tembeldamata kui ametlikult sisse tulnud kiri, sedapuhku oli tempel paigas ning minu lahendada jäi ametlikku seisukohavõttu nõudev ametlik dokument. Ma olin ise noore ja uljana üritanud pääseda Vietnami sõtta. Olin kadestanud Rudolf Rimmelit, kellel see õnnestus, aga läbi elu jäin tänuvõlglaseks Moskva ametnikule, kes äraütlemise nõnda selgelt põhjendas: „Teie lapsed on veel liiga väikesed …” Ajaks, mil nüüd tuli sõnastada keeldumine kolleegile, olin ise keeldunud tasuta militaarturismist Kabulisse ning Moskvas Kirjanike Keskmaja kohvikus malbes, aga selges sõnastuses hurjutanud suurt ukrainlasest luuletajat Dmitro Pavlõtškot, kes oli käinud Nõukogude ohvitseridele värsse lugemas, kuulivest seljas. „Kirjanik ei sõida võõrasse riiki, mida tema riik okupeerib,” ütlesin Pavlõtškole. Nüüd pidin kaasmaalasele selgeks tegema sama. Ma ei kägardanud kokku noorema kolleegi ametlikku paberit ametliku sooviga riskida oma eluga. Oli ka sirge ja mehine mees, kel polnud vaja välja elada argusest ülesaamise kompleksi. Ma ei rääkinud temaga mentorlikult ega vanema ja targemana, aga meie vahele tekkis vaikimine ja arusaamine ja tema nõusolek, et paberile ei anta ametlikku käiku.

Läbi aastate on mind eriliselt ja sõnatumalt soojendanud tolle mehe iga uus sõnaline ülesastumine või nõudlikult mõttetihe publikatsioon või küps filosoofiline luuletus, sel kombel kaudselt, aga oma nähtamatuses veelgi sügavamalt tänades loomeliidu välissekretäri, kes oli nõuandjaks eelistada eluga riskimisele samavõrdset mehisust nõudvat omakeelse kultuuri elushoidmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming