Suure jalgpalliromaani ootuses

JANIKA LÄÄNEMETS

Sport pole kunagi kirjanike meelisteemade hulka kuulunud, ikka on ainult üksikud entusiastid sellest kirjutada võtnud. Seda rõõmustavam on, kui korraga on põhjust kahest ja veel kunstiliselt arvestataval tasemel spordiraamatust kõnelda. Mika Keräneni „Väravajoonel“ ja Helen Eelranna „Suluseis“ pole seejuures lihtsalt spordiromaanid, vaid ka jalgpallilood. Juhtumisi on mõlema peategelaseks väravavaht, kellest üks teeb profipallurina oma esimesi, teine viimaseid samme. Sellega kahe romaani ühised jooned aga suuresti piirduvadki.

Keräneni raamatu tegevus toimub ühe jalgpallimängu vältel, mil peategelasel Kallel tuleb otsustada, kas minna kihlveopettusega kaasa ja lasta kokkulepitud minutil penalti sisse või jääda enesele kindlaks ning riskida petiste kättemaksuga. „Väravajoonel“ on läbi ja lõhki spordiraamat: noore puuriluku sisekõne vaheldub jalgpallikommentaatori väsimatu suu kaudu esitatud mänguolukordade üksikasjalike kirjeldustega. Käsitletavad eetilised probleemidki on spordikesksed. Kokkuleppemänge võib muidugi vaadelda kui üht laiemalt lokkava ebaaususe ja moraalituse avaldumisvormi, kuid autor ise üldistusi ei tee. Vastupidi, Keränen on tunnistanud, et kirjutas romaani kindla eesmärgiga, nimelt „teejuh[iks] noortele sportlastele, näitamaks neile ausa mängu olulisust“.1 Ajal, mil sporti räsivad aina uued dopingu- ja kihlveoskandaalid, on see kahtlemata tänuväärt ettevõtmine, mis sest, et teose lõpplahendus veidi liiga täiuslik tundub.

Eelranna „Suluseis“ on ennekõike suhtedraama, jalgpalliteema on romaanis lahti hargnevale armastusloole üksnes taustaks. Autor on nentinud, et oleks ta jutu paberile pannud aastate eest, kui teose süžee põhipunktid esmakordselt paika said, poleks peategelane Erik tõenäoliselt jalgpallur olnud.2 See aga ei tähenda, et mehe amet on juhuslik või ebaoluline. Eelranna romaan pakub profijalgpallurite elu ja saatuse teemal rohkelt mõtteainet. Kirjanik lahkab nii sportlaste ja pressi suhteid kui mõtiskleb töö ja isikliku elu ühildamise raskuste ning palliplatsil saadud võitude ja kaotuste tähtsuse ja tühisuse üle. Tippsportlase leib on mõrumagus: tema täht süttib kiiresti, kuid kustub niisama ruttu. 36-aastase Eriku parimad mängud on paratamatult selja taga. „Mind nimetati ajalehes vanameistriks juba mingi neli või viis aastat tagasi,“ viskab mees nalja, endal hinges pakitsemas mure tuleviku pärast (lk 46). Mis edasi? Kas jätkata, kuni lõpeb jaks, või loobuda sellal, kui ta veel tipus on? Ja mis saab pärast seda? „Ometi seisab Erik taas kord selle keerise keskel. Sest mitte midagi muud ta ei tea ega oska. Ta on lihtsalt väravavaht ja ainult seda viimased kakskümmend viis aastat olnudki“ (lk 167). Lõpuks teevad aga nii Kalle kui Erik oma valiku.

Kui „Väravajoonel“ vaeb jalgpalliga seotud moraaliküsimusi, siis „Suluseis“ keskendub enam tippsportlaseks olemise psühholoogilistele aspektidele, olgugi vaid kõrvalliini korras. Keräneni raamat on spordiromaan selle puhtaimal kujul, Eelranna teos pigem armastuslugu jalgpallikastmes, eeldamata lugejalt jalgpalliterminoloogia põhjalikku tundmist. „Väravajoonel“ on hoogne ja kaasakiskuv, kohati humoorikaski teos, mille pinev õhustik lubab romaanist kui spordipõnevikust kõneleda. „Suluseis“ seevastu on tõsisem ja mõtlikum, narratiivi viivad selles edasi eelkõige peategelase eraellu puutuvad sündmused. Kui Keräneni romaan on probleemi-, siis Eelranna teos karakterikeskne. „Väravajoonel“ on üles ehitatud minajutustusena, mistõttu joonistub detailsemalt välja üksnes peategelase Kalle kuju ja temagi on pigem üheplaaniline karakter. Autori eesmärki silmas pidades võib eeldada, et tegu oli teadliku otsusega. „Suluseis“ see-eest panustab tundlikule ja nüansirikkale karakterikujutusele. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel omistati Eelranna teosele neljas koht just „tunnete vahetu ja samastamisvõimalust pakkuva kirjeldamise ning autori veenva ümberkehastumisevõime eest“.3 Mõlemad romaanid on kirjutatud lihtsas ja ladusas keeles, kõnekeelset väljendustki pelgamata. Kahetsusväärne on vaid trükivigade rohkus Eelranna tekstis.

Keräneni rolli spordist ja eriti jalgpallist kirjutajana on Eesti lastekirjanduse kontekstis esile tõstetud varemgi,4 kuid „Väravajoonel“ ilmumise järel ristis Linnalehe ajakirjanik Kristjan Roos ta lausa „Eesti esimeseks jalgpallikirjanikuks“.5 Selle aunimetuse on Keränen igati ära teeninud ja nagu tiitli kinnituseks ilmus talt kärmelt ka uus jalgpalliraamat lastele –„Armando“. Küll aga on põhjust vaielda Priit Pulleritsuga, kes leiab, et Eelranna „Suluseisu“ kujul on Eestil nüüd olemas „oma jalgpalliromaan“, nagu Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“ on meie oma korvpalliromaan.6 Mitte et Eelranna tekst poleks piisavalt kvaliteetne, lihtsalt jalgpalliteemat on seal pisut liiga vähe, et teost seesuguse tiitliga pärjata. „Väravajoonel“ jällegi on nii uhke nimetuse kandmiseks veidi kergekaaluline, pealegi ilmus see esmalt ikkagi soome keeles. Kahe taolise raamatu peaaegu ühel ajal ilmumine on sellegipoolest tähelepanuväärne sündmus. Kaugel see suur jalgpalliromaangi siis enam olla saab?

1 Merlin Vettik, Mika Keränen kirjutas jalgpallist maailma parandamiseks. – ERR 13. VII 2014.

Vt ka: Uus raamat. Mika Keränen „Väravajoonel“. – Klassikaraadio 4. XII 2015.

2 Helen Eelrand: ma ei suuda vanemate meeste mõttemaailma väga tajuda. – ERR 25. XI 2015.

3 Romaanivõistluse võitis Armin Kõomägi käsikirjaga „Lui Vutoon“. – Sirp 3. VI 2015.

4 Jaak Urmet, Kiiremini! Kõrgemale! Kaugemale! Pilk spordi teemale lastekirjanduses. Rmt: Jaak Urmet, Vintpüss kõrval. Valitud kirjandusloolisi artikleid. Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 272–295.

5 Kristjan Roos, Kirjanik Mika Keränen: jalgpalli MM-i ajal kirjutamine on üsna kurnav. – Linnaleht 19. VI 2014.

6 Pullerits: Kes on Eesti uue spordiromaani prototüübid? – Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi 7. XII 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar