Suur üksiklane Stanisław Lem

Jaan Kaplinski

  Poolast tuli teade, et 27. III suri 85 aasta vanuses üks XX sajandi originaalsemaid teadusfantastika-kirjanikke ja esseiste Stanisław Lem. Usun, et see mees on väärt väikest meenutust ka meil ning vahest ka mõnd mälestuskildu: vaevalt on Eestis peale minu inimesi, kes temaga isiklikult on kohtunud. Söandasin teda külastada 1976. aastal Krakówi lähedal, kus ta elas ja kust ta mind oma suure mersuga linna tagasi sõidutas. Külastuse ettekäändeks said paar raamatukest, mis mina ja mu ema Nora Kaplinski olime poola keelest tõlkinud ja pan Lem suhtus minusse väga soojalt. Tema jutust jäi selge mulje, et tegemist on sõltumatu intellektuaaliga, kes ei ole sidunud end ei ametlikult võimul olevate kommunistidega ega mitteametlikult võimul oleva katoliku kirikuga. Tõsi küll, pooleldi vabandades ütles ta, et kirjutab mingisse dominiiklaste väljaandesse esseed inimväärikusest. Katoliku kiriku intellektuaalset kultuuri oskas ta hinnata. Ent mõeldes toonasele kohtumisele, ei üllata mind see, et Lem jäi vanaduses veel enam üksiklaseks kui oli nooremana. Katoliiklik-natsionalistlik Poola oma kompleksidega, mille juurde nüüdki kuulub kerge annus antisemitismi, oli temale, paadunud ratsionalistile ja pooljuudile vastuvõtmatu. Ühes oma viimases intervjuus on ta öelnud, et Poolas pole muud ilusat kui ilusad tüdrukud ja et ta lahkuks hää meelega Poolast, kui oleks, kuhu minna.

Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).

Lemi viimastest mõtteavaldustest  kõlab sügav pessimism ja misantroopiani ulatuv pettumus inimeses. Toonasest tehnooptimismist või vähemalt vaimustusest tehnoloogia võimaluste üle, mida kajastab näiteks raamat “Summa technologiae”, ei ole midagi järele jäänud. Ta leiab, et inimene on tapja-ahv, kelle kätte on antud habemenuga.

Nõukogude Liidus oli Lem populaarne, võib-olla populaarsemgi kui oma kodumaal, kus tema fantaasiarikas ratsionalism ja klerikalismi põlgus leidsid vähe vastukaja. Ning kindlasti ka Eestis, kus Lemi jutte on uuesti avaldatud ka iseseisvusajal. Lemi tähendust kultuurile, mida peaaegu söandan nimetada nõukogude kultuuriks, ilmestab seegi, et tema romaani “Solaris” järgi tegi filmi Andrei Tarkovski. Lem oma science fiction’iga oli üks meie aknaid vabamõtlemisse nagu Norbert Wiener oma küberneetikaga. Tema aitas teadlaste ja tehnikute seas levitada filosoofilis-esseistlikku mõtet, näha teaduse ja tehnika saavutusi, probleeme, ent ka ohtusid laiemas perspektiivis, mille eest peame talle olema tänulikud.

Ühes oma viimases intervjuus ütleb Lem, et ta ei usu elusse pärast surma, kuna selle kohta ei ole mingeid usaldusväärseid tõendeid. Tunnen, et siingi olen temaga solidaarne. Oleks imelik öelda talle “Puhaku rahus”, sest seda, kes võiks puhata, ei ole enam olemas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming