Suur ja veel suurem päike

Mathura

Kaplinski on kirjutanud suurepärase lasteraamatu, mis räägib iidsest ja olulisest.

Jaan Kaplinski, Kaks päikest. Tänapäev, 2005. 264 lk.

Leian, et iga kvaliteetse lasteraamatu ilmumine on sündmus. Seda enam on see nii, kui selle lasteraamatu autor-kokkupanija on sedavõrd väljapaistev isiksus ja kirjanik nagu Jaan Kaplinski. Õigupoolest olin ammu oodanud mõnd uut seda laadi raamatut, mida oleks oma viieaastasele hoolealusele-sõbrale väga hää meel ette lugeda. Selles raamatus tundusid talle kõik pealkirjad üksteise järel aga lausa nii huvitavad, et pidin peaaegu kogu raamatu ühekorraga ette lugema. ?Sammuv puu?, ?Mees surnute maal?, ?Delfiin naiseks?, ?Kuidas päike taevasse visati?, ?Nõiasarv?, ?Miks loomad metsas elavad?, ?Kuidas loomad said pepud?, ?Kuidas mehed ja naised hakkasid koos elama? ? kõlavad väga põnevalt, eluliseltki, kas pole? Ning seda enam on see raamat kutsuv, et seda täidavad ka Kalli Kalde kaunid illustratsioonid, mis haakuvad hästi lugude meeleoluga ning mõjuvad kirjeldatavate rahvaste ja nende pärimuse kujutamises ehedalt.

 

Jutuvestja traditsioon

 

?Kaks päikest? hõlmab pärimuslugusid paljudelt põlisrahvastelt üle kogu maailma Gröönimaast Aafrikani ja Austraaliast Ameerikani. Tagatipuks veel paar lugu Eestistki. Selles raamatus avaldab Kaplinski ilmselt enam kui kunagi varem veel üht oma annet ? jutuvestja oma. Silma hakkab oskuslikult ja tabavalt kasutatud laialdane sõnavara, keelevormide vaba, ent meeleolukas kasutus ning vestmise sundimatu ja vahetu laad. Lood ise ja Kaplinski selgitused-märkused siin-seal sulanduvad loomulikuks tervikuks. Eks iseenesest lähtu kogu proosakirjandus algselt just jutuvestmise traditsioonist, mistõttu võiks arvata, et viimast vahel proovida ja harjutada võiks tulla kasuks igale kirjanikule.

Öelnud, et tegu on lasteraamatuga, jään aga nüüd ometigi mõttesse, kas ?Kaht päikest? võib ikka sellisena määratleda ? või vähemasti ainult sellisena. Eesti keeles on meil olemas huvitav sõna ?muinasjutt?, mis, kui järele mõelda, ei tähenda hoopiski mitte väljamõeldud juttu, vaid iidset juttu, lugu sellest, mis toimus kunagi ammu. Inglise keeles öeldakse fairy tale, mis tähendab ?haldjate lugu?. Arvan, et need on tähendused, mida ei saa pidada juhuslikuks ning mille üle tasub mõtiskleda. Miks tunduvad muinaslood meile uskumatud? ? Sest meil puudub selline kogemus. Aga see, et meil puudub tänapäeval see kogemus, ei peaks ju tingimata tähendama, et see oli ka ammustel aegadel ilmvõimatu. Pole ju tõsist põhjust väita, et inimestel ei saanud olla võimeid, millest me nüüd pole teadlikud. Võib-olla tuleneb sellest ka raamatu alapealkiri ?Teistmoodi muinaslood??

Pealegi õpetab ?Kaks päikest? meile hulganisti väärtusi, mis elus olulised ja praktilised meie siseelukvaliteedi kasvatamiseks. Õpetab tunnetuslikkust, häädust, tõe kõnelemist, austust suuremate ja vanemate vastu, lihtsust ja teistega arvestamist. Raamat on ilmunud sarjas ?Minu esimene raamat? ning kui see tähendab raamatut, mille lugema õppiv laps võiks esimesena läbi lugeda, siis minu meelest võiks seda sama hästi pidada raamatuks, mille juurde naasta ka palju hiljem oma argisest ja pragmaatilisest maailmast, üle kordamaks, millised on siis esmased ja muistsed väärtused ja üllad omadused.

 

Kuulis, kuidas maa kasvab

 

Raamatu nimiloos on lõik: ?Poiss kasvas kiiresti, sai targaks ja tugevaks, nõiavägi oli temal ka alles. Mäletas kõik, mis olnud, teadis kõik. Kuulis, kuidas maa kasvab; mõistis, mida linnud ja kõrred kõnelevad, kuidas kivi hingab, millest vaikib vesi ja tuhiseb tuul. Teadis sedagi, mida keegi inimestest tunneb ja mõtleb, teadis inimeste teid ja saatusi.? Need on oskused, mille tänapäeval paljud inimesed on kaotanud-unustanud ja ilmselt leidub neidki, kes neid ilmvõimatuks väljamõeldiseks peavad. Kuivõrd rikkam oleks aga elu, kui need võimed oleksid meile sama loomulikud nagu võime kuulda, kompida või näha.

Lugu ise räägib oskusest soovida tarku soove. Kaks meest näevad ühel päeval taevas korraga kaht päikest ning taipavad, et soov, mille nad nüüd soovivad, läheb täide, milline see ka ei oleks. Üks neist kasutab seda arukalt, teine mitte. Ehk väljendab selle loo nimilooks valimine soovi tänasel päeval meelde tuletada, et enne kui midagi tahta või vastu võtta, peaksime hästi mõistma, mida üks või teine soov pikemas plaanis tähendab.

 

Mõelda tuleb

 

Niisiis võib ?Kaht päikest? pidada väga kosutavaks, kui mitte soovituslikuks kirjanduseks suurtele niisamuti kui väikestele. Ehk siis, kui me pärast lapsepõlve oma ?esimesi raamatuid? jäädavalt kõrvale ei jätaks, asuksime ka kindlamalt inimese ja looduse harmoonias ? tasakaalus iseenda ja ümbritsevaga ? ning suudaksime rohkem märgata ja uskuda ka väikesi imesid iga päev enese ümber. Ehk siis oleks vähem põhjust manitsusteks, mida Mereema suust kuulda ühes eskimote muinasloos: ?Kui sa maa pääle tagasi lähed, ütle oma rahvale, et nad kõiki vana aja säädusi ja kombeid hoolega peaksid. Inimesed ei viitsi tihtipääle hästi elada ja nende nurjatused kogunevad mustuseks minu pääle ja teevad mind ropuks ja inetuks. Ma saadan hää meelega inimestele jahiloomi, aga nüüd pidin neid kinni hoidma, et inimesed hakkaksid oma tegude üle järele mõtlema. Niikaua, kui sa maa pääl elad, pead sa ikka jälle minu pool käima ja mind kammima ja puhastama. Seda pead sa ka oma järeltulijatel käskima teha. Ei ole sünnis, et inimesed ainult söögi pääle mõtlevad.?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming