Suur evangeeliumitöö

Paavo Matsin

Tooma evangeelium. Kopti keelest tõlkinud Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2005. 95 lk. Filippose evangeelium. Kopti keelest tõlkinud Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2005. 110 lk.

 

Uku Masingu Kolleegiumi ja Johannes Esto Ühingu väljaandena on alustanud ilmumist Uku Masingu tõlgete sari. Esimesed raamatud on maestro tõlgitud koptikeelsed Tooma evangeelium ja Filippose evangeelium (täpsema ülevaate ja tutvustuse võib leida ka teostele eessõna kirjutanud Jaan Lahe sulest nädalalehest Eesti Kirik 28. IX 2005). Mõlemad teosed kuuluvad sensatsiooniliste avastuste hulka, need leiti Egiptusest Nag Hammadist 1940. aastatel.

 

Kopti avangard

 

Tegemist on niisiis apokrüüfsete evangeeliumidega, mis ei kuulu Uue Testamendi kaanonisse, kuid mis pärinevad II või III sajandist, seega  ajast, mis järgnes nelja kanoonilise evangeeliumi kirjapanekule. Ometi, nagu võib lugeda ka teoloog Jaan Lahe põhjalikust sissejuhatusest kummalegi teosele, ei sarnane need uunikumid Uue Testamendi nelikuga: Tooma evangeelium on pigem Jeesuse ütluste kogumik (ei sisalda jutustusi Jeesuse tegudest) ja ka Filippose evangeelium meenutab rohkem mõtteterade kogumikku, sisaldades sõnu Jeesuse kohta. Need oleksid nagu mingid alternatiivid üldtuntule.

Võiks ju küsida, miks inimene selliseid asju lugema peab? Ega ei peagi, Masing nimetab Tooma evangeeliumi kommentaarides oma tõlget ja seletusi sellele isegi ülearuseks luksuseks (lk 23).

Tõesti, ajal, mil telekanalitest võib vabalt leida saateid, kus räägitakse, et Jeesus oli mustanahaline või et gospelmuusika on šoti päritoluga, ei hämmasta enam inimesi õieti millegagi. Juhtusin hiljuti jälgima kummalist telešõud, kus kõrgel laval istusid kuldsetes toolides sädelevate maniskite ja klotsersõrmustega rätsepaülikondades sektitegelased, kes nõudsid hiiglasliku USA lipu taustal Iraagile usuvabadust. Üks nendest oli paks politseivormis tegelane, kes end vaid ähkides käte pealepanemiseks üles ajas. Ütleme nii, et asjad on ju niigi selged, milleks veel mingid Tooma ja Filippos.

Ega Masingki päris oma ajast lahti ei saa. 1960ndate lõpu ja 70ndate alguse maailma kajastusi võib leida isegi tema koptikeelseid finesse selgitavate kommentaaride seast. Näiteks Tooma evangeeliumi ühe tekstikoha iseärasusi vaagides kirjutab ta nii: “Jeesuse õpilased on nagu hipid kämpingul, kus toimub üks pahandusrikas häpning. Nad teesklevad totakust või on totakad” (lk 28). Kas see võiks olla kongeniaalne seisukohavõtt SOUP 69 häppeningile Kablis, ajakirja Noorus laagris? Just kuuekümnendate lõpus toimusid ju esimesed katsetused selles vallas à la “Paberid tuules” ja “Mäng mannekeeniga”. Või võiks kahtlustada Masingut milleski palju peenemas? Nimelt paneb ta kommentaarides ka Jeesuse suhu nõukogulikult läikivaid sõnu nagu “eesrindlikud võitlejad” jüngrite kohta, (lk 34) või nimetab midagi propagandistlikuks (lk 38). Kas ei ole see Masingu “häpning”? Ehk midagi palju kelmimat ja vabastavamat kui visata Pirita rannal pabereid õhku või joosta katkise mannekeeniga piki toonast kunstiinstituuti? Kas võiks see olla lõpuks tõsine konkurent L. Lapini ateljees 1975. aastal toimunud häppeningile kommunistliku Eesti lipuga (vt fotot teoses L. Lapin, “Avangard”, 2003, lk 153)?

 

Ja vaata, ma näitan sulle suurt maalritööd…

 

Peale tõeliselt nauditavate koptiavangardsete kommentaaride, kus Masing muigab ilmselt mitmetegi asjade üle, juhivad ka apokrüüfsete evangeeliumide tekstid ise meid  vägagi olemuslike küsimuste ja kütkestavate detailide juurde. Hea on ju saada kätte midagi, millel pole hilisemate sajandite paikapanemise taaka. Esiteks tõuseb tõesti küsimus, mis on evangeelium ja kes ikkagi oli Kristus. Kirikuid on palju, nende õpetused vägagi erinevad ja segased. Aegade vältel on rebitud evangeeliumidest välja erinevaid oluliseks peetud mõtteid ja kujundatud vajalikke toimimisalused. Mõnda lauset on esile tõstetud ka tihti absurdse ja vastuvaidlemist välistava veendumusega, mis vägagi küsitav, näiteks Matteuse evangeeliumi misjonikäsku (Mt 28: 19-20). Samas ei ole ent aluseks võetud kas või näiteks Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist, kus ta kordab juutidele Vanas Testamendis öeldut, et inimesed on jumalad (Jh 10: 34). Jätame aga kõrvale teoloogide lõputud vaidlused ja toome siinkohal ühe mõtte ja arenduse apokrüüfsest tekstist.

Filippose evangeeliumis võrreldakse Jumal Isa ja Jeesust näiteks värvaliga: “Jumal on ju värval. Nii nagu häid värve ikka hüütakse tõelisteks, (mis) ikka surevad koos nendega, mis on värvitud nende abil, selsamal moel ju nen­dega, keda on värvinud Jumal. Et surematud (on) ju tema värvid, siis ikka tehakse surematuks need tema kaudu tema ürtidega” (lk 51). Ja edasi: “Issand on läinud Levi värvimiskohta. Ta on võtnud seitsekümmend kaks värvi, on pistnud need katlasse. Ta on toonud nad üles valgetena kõik ning ütles: “Selsamal moel on tulnud ju Inimese-Poeg / olles (tehtud) / värvaliks” (lk 54).

Ekvivalentse idee nii Kristusest värvalina ja laiemalt võttes ka tõestuse evangeeliumi arhetüüpsest iseloomust, mis ikka kollektiivsest alateadvusest konkreetsete autorite kunstiloomesse läbi murrab mingit lugu vormima, leiame eesti lastekirjandusest, Ellen Niidu teosest “Suur maalritöö” (1971, illustreerinud E. Valter).

Kohe alguses peab ütlema, et täiesti kõrvale võib jätta küsimuse, kui suures osas on järgnevalt toodud näited antud kirjaniku poolt teadlikult või alateadlikult konstrueeritud. See küsimus ei ole mitte kunagi üheselt lahendatav ja kõik vastused antud küsimusele, kas kirjanik tegi midagi teadlikult või mitte, jäävad tegelikult lõpuni lahtisteks.

Ellen Niidu “Suure maalritöö” kohta võiks kasutada Bulgakovi uurijate I. Belobrovtseva ja S. Kuljuse “Meistri ja Margarita” iseloomustavat väljendit, et töötatakse põlvkondade mälu “ülessoojendatud lõigus”, n-ö pöördutakse evangeeliumide poole (vt nende teosest “M. Bulgakov, “Meister ja Margarita”. Kommentaarid”, 2001, lk 7). Raamat “Suur maalritöö” algab väljamõeldud maailma kirjeldusega, milles on tajutav ebakõla, nihkesolek, kummaline mahajäetus ja poolikus, vanatestamentlik hüljatus ja hiiliv traagika, otsesuhte puudumine selle fiktiivse maailma Loojaga – maailm on nimelt küll olemas, aga see on värvideta, värvimata.

 

Maaler pilvel

 

Selles maailmas puudub kord, valitseb rahulolematus, rahvas tõstab lärmi. Siis aga ilmub keegi pintslimees, kes on värviline ja tavainimesest suurem, ning asub tegema jumalikku tööd, eraldab näiteks päeva ööst. Iseloomulik on, et ta toimetab nagu paradiisist väljasaadetute keskel, värvides ära ka inimeste häbiteod (lk 9). Tähenduslikult on tema esimesena kasutatav värv must, mis vastab ka alkeemilise protsessi algusvärvile. Protsess  käivitub seega tegelikult kõigil kolmel C. G. Jungi poolt (teoses “Mysterium Coniunctionis”) samastatud liinil: jumalikul, alkeemilisel ja arhetüüpsel. Ei ole ilmselt keeruline kohale saabunud suurkujus ära tunda Kristuse ehk filipposlikult öeldes inimeste värvija arhetüüpset ideed.

Inimesed saavad esimesi kogemusi iseeneseks muutumise teel, värvide saamise teel. Pintslimees on eesmärk, ideaalide kandja ja nende võimaliku täitumise lubadus, Jungi arhetüüp Ise (ehk kord, inimese terviklikkus, elu eesmärk). Pintslimehe käe läbi tuleb inimeste ellu rohkelt värve. Ühel hetkel tuleb tegevusse pööre, nimelt on maailm muutunud inimeste arvates juba liiga kirjuks. “Siis algas äkki jälle kisa. Ei enam ära värve lisa! Liig kirju on see uus maailm. Siin lihtsalt puhkust tahab silm! Nüüd naerma puhkes pintslimees ja lihtsalt maha istus. Ja ütles nõnda pintslimees: “No küll on rist, sa Kristus! [minu paksendus – P. Matsin] Te täitmatud ja arutud, küll on teil soove varutud!””(lk 27).

Tähelepanuväärne on, et vastaval leheküljel Edgar Valteri illustratsioonil näeme me aga pintslimeest istumas hoopis pilve peal, mitte maapinnal. Mitte mingit vihjet selliseks vahetuseks tekstis ei ole. Dramaturgiliselt on siin tegu klassikalise peapealepööramise-efektiga, millele kunstnik on leidnud väga õige visuaalse lahenduse. Ka fraas Kristusest ja ristist markeerib piisava selgusega toimuvat. Siirdutakse nagu uuele tasandile, rahvas ei ole rahul, on jõutud vastuoludeni, ristilöömise faasi. Pintslimees segab kõik värvid kokku ja asub kasutama valget (lk 30), vastaval illustratsioonil on ta ristilöödu asendis (1971. aasta väljaande illustratsioonil on Pintslimehe kummagi jala juures tähenduslikult just ähvardav punase värvi purk, 1985. aasta kordustrükis on kunstnik teinud muudatusi). Apokrüüfseski evangeeliumis segati kokku lõpuks just valge värv.

Valgega maalimine jätkub teose lõpuni, viimasel illustratsioonil, kus kujutatakse meistrit, on ta jällegi seismas ristilöödu asendis, manifesteerides nii jätkuvalt Kristuse kuju ja arhetüübi Ise samasust, oma pintslimehelikku filipposlikku-apokrüüfset olemust.

Jungi vaatenurgast, kes käsitles Kristust kui arhetüüpi ja kelle arust konkreetne ajalooline rabi Jeesus osutus väga lühikese ajaga assimileerituks juba palju varem konstalleerunud arhetüübi poolt (Kristus realiseeris lihtsalt Ise-idee), on põhimõtteliselt võimatu vahet teha arhetüüp Ise sümbolil ja Jumala kujutisel. Siia ritta saab asetada ka apokrüüfse Värvali ja Ellen Niidu Pintslimehe.

Lasteraamatu lõpuillustratsioonil on ta lihtsalt kadunud, maad katab lumi. On vaid jäljed, mida mööda saab põhimõtteliselt minna tema kannul.

Nagu näeme, liikusid nii apokrüüfsed arusaamad kui ka arhetüübid siinkandis ringi nõukogude ajastki hoolimata. Alkeemilist keelt kasutades võiks öelda, et nüüd on meile tehtud küll mitmekordne vihje, kuidas jumalik võib peituda mateerias.