Süümemõnu – Seksikas ja elitaarne

PEETER HELME

See pidi olema millalgi 2008. aastal, mil astusin üle Eesti Ekspressi toimetuse Areeni toa läve, et võtta kirjandustoimetaja Kalev Keskülalt arvustamiseks mõned raamatud. Oli vist suvine aeg. On nagu meeles päike ja palavus – atmosfäär ja meeleolu, millega ei tahtnud kuidagi haakuda paks, läikivmustade kaantega teosetellis, mille Kalev mulle ulatas, pomisedes endamisi, et kiidetakse, võib vist päris hea olla.

Mis raamatud ta mulle veel kaasa andis, ei mäletagi, aga seda ühte paksu köidet hakkasin lugema juba toimetuse ruumidest lahkudes ja piki tänavat kodu poole kõndides. Teose alguse erutusjudinaid tekitav meeleolu on siiani meeles … Ja seda pole kindlasti suutnud rikkuda „Videviku“ sarjaga hiljem kaasnenud kisa, poleemika, naeruvääristamine. Sest jah – jutt käibki just Stephenie Meyeri romaanist „Videvik“, mille võtsin kätte täiesti süütult, kogu selleks ajaks laia maailma tabanud infokära teadmata-tundmata. Lonkisin tookord koju, raamat lahtiselt käes, ning ma nüüd ei teagi, kas mu mälestus käib juba sama öö või mõne järgmise kohta, kuid „Videvik“ haaras mind sedavõrd, et unustasin end lugema – kui leheküljelt pilgu tõstsin, avastasin, et väljas on läinud valgeks, kell on kuus ja olen öö läbi lugenud.

See lumm ei jätnud mind ka järgedega. „Noorkuu“ ostsin juba ise toona Viru tänaval asunud Apollost ning et seegi ei kustutanud mu nälga Bella Swani ja tema kallima Edward Culleni seikluste järele, lippasin peagi jälle poodi ja ostsin sarja kolmanda osa inglise keeles, sest eestinduse ilmumiseni läks veel aega. Nii nad mul kodus raamaturiiulis seisavadki: „Videvik“, „Noorkuu“, „Eclipse“. Millalgi lugesin läbi ka „Koidukuma“, kuid selleks ajaks oli lummus juba mõnevõrra lahtuda jõudnud. Igatahes ei suuda ma tagantjärele enam ei „Päikesevarjutuse“ ega „Koidukuma“ sisu meenutada. Ühes neist saab Bellast ka viimaks vampiir. Ja ühes ta vist rasestub ja sünnitab. Nojah, mis sest ikka …

„Videvik“ toob elitaarsuse koju kätte, teeb triki, mida kohtame iga päev näiteks telekast reklaame vaadates: paneb meid uskuma, et üks või teine toode on küll elitaarne, ent ometi haardeulatuses. Sest kuidas teisiti tõlgendada erilise välimuse ja võimetega vampiiripubekate ilmumist maakooli?

Kaader filmist

Aga jah, kui tulla tagasi Stephenie Meyeri võlumaailmaga esmakohtumise juurde, siis see pidi juhtuma augustis 2008, sest leidsin nüüd internetist „Videviku“ 19. IX 2008 dateeritud Areenis ilmunud arvustuse, mille autor olen mina. Seega oli see lugu paberlehes nelja­päeval, 18. septembril.

Teksti kirjutamisest ma enam midagi ei mäleta, aga seda uuesti lugedes märkan oma teatavat skepsist. Ilmselt oli pärast esimeste päevade või nädalate lugemispalavikku jõudnud minuni juba info „Videviku“ kui meediasündmuse, kui pubekaneiude kultusteose ja kui fenomeni kohta, millest kultuurieliit eemale hoiab.

Mina ei hoia. Nendin lihtsalt, et „üheselt on Meyeri edu põhjust raske seletada“, soovimata ilmselt kvaliteet­lehes avalikult tunnistada oma täielikku sõltuvust teosest ja langemist selle edu sireenlikku lõksu. Kõige lähemale jõuan sellele tunnistusele sedastusega, et „paras annus hollywoodlikkust ei tee romaanile sugugi paha – pigem lisab žanriehtsust, hoiab lugu terviklikuna ja lugeja huvi erksana“.

Mnjaa. Tegelikult on mind tabanud meeleseisund täiesti määratletav. See on – armumine. Ei, ma ei armunud eraldi võttes ei Stephenie Meyerisse ega Bella Swani ega Edward Cullenisse või tema seksapiilsetesse õdedesse-vendadesse, vaid fenomeni.

Vampiirid on mind alati võlunud. Pidin olema ilmselt 14-15aastane, kui nägin esimest korda Francis Ford Coppola „Bram Stokeri „Draculat““ ning olin lummatud. Loomulikult mõjus see minu kui teismelise poisi hormoonidele – mäletate ju neid poolpaljaid tšikke seal Dracula lossis? Aga lisaks jõudis minuni just seda 1992. aasta filmi vaadates mõte, mis oli paljudes varem nähtud vampiirifilmides tagaplaanile jäetud – igavese elu ja igavese armastuse lubadus. Kas see ka lunastatakse, on iseasi, kuid just Coppola filmist alates on see mind vampiiride puhul paelunud.

Pealegi muidugi kogu see vere- ja mingi BDSMi maiguga seksuaalsus. Siinjuures soovitan Eesti autori Marion Andra romaani „Algolagnia“, mis pole ehk tehniliselt kõige tugevam, kuid see, mis jääb puudu keelelisest nõtkusest, tehakse tasa ideetasandil: teoses seotakse vampiirid, veri ning seksuaalne orjus üheks tõeliselt nauditavalt perversseks tervikuks.

Nagu seksuaalsusest oleks vähe, on vampiirides alati ka midagi elitaarset. „Videvik“ toob selle elitaarsuse lihtsalt nii-öelda koju kätte. Teeb triki, mida kohtame iga päev näiteks telekast reklaame vaadates: paneb meid uskuma, et üks või teine toode on küll elitaarne, ent ometi kättesaadav, haardeulatuses, vaid mõne sammu kaugusel. Sest kuidas teisiti tõlgendada erilise välimuse ja eriliste võimetega vampiiripubekate ilmumist maakooli? Selle teesiga on omakorda seotud tänapäeva maailmas lausa tüütavaks peavooluks muutunud soov panna meid uskuma, et mitte kõik pole nii, nagu tundub – et maailma juhivad reptiilid või Bilderbergi grupp (või äkki hoopis vampiirid? Ma tahaksin, et nad oleks vampiirid!), et meie kosmoloogia on täiesti väär ning asustame piljardikuuli asemel pannkooki ja nii edasi. Igatahes annavad Stephenie Meyeri teosed ja nende kiiluvees ilmunud kümned teised vampiirikad hagu ka sellistele mõtetele.

Kuid see kõik läheb juba väga kaugele ning ma ei mõelnud mitte midagi sellist, lugedes südame põksudes Bella ja Edwardi üha keerukamaks kiskuvat armulugu, mis pakkus korraga samastumisvõimalusi ja eksootikavärinaid ega lasknud end häirida teose lapidaarsest stiilist. Vastupidi – raamatu nii-öelda nullstiil mõjus pigem geniaalsena, sest lasi liuelda ilma igasuguse nähtava takistuseta üle lehekülgede ning uppuda kõikide võimaluste võlumaailma. Kui mitte kogu eluks, siis mõneks magamata ööks küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht