Süümemõnu – Ma olen su koduga tuttav

Kinnisvarakuulutused annavad ainulaadse võimaluse näha, kuidas inimesed elavad.

VAHUR AFANASJEV

Sellal kui korralikud inimesed vaatavad pornot, uudistan mina kinnisvarakuulutusi. Õigupoolest teen seda vahel isegi avalikus kohas, kui mõni piirkond kodust kaugemal huvitav tundub. Mida siin müüakse? Kui palju küsitakse? Vanasti sai vaadata sedagi, kaua kuulutus on üleval olnud, aga hiljuti koristati see näitaja ära. Tühja sellest, mäletan niigi hästi, et mõni kinnisvaraobjekt on müügis juba eelmisest buumist saati.

Alguse sai mu kinnisvarahuvi õige ammu, üheksakümnendatel ehk koolipõlves, kui sellesisulisi kuulutusi avaldati veel ajalehtedes. Toona oli teavet palju vähem, kuulutused piirdusid lühendkeelse kirjelduse ja pisikese pildiga, mille rastrist võis parimal juhul ammutada emotsioone, mitte aga saada selgemat ettekujutust. Nii nagu maailm on üldiselt üha parem paik, on ka porno ja kinnisvarakuulutuste kvaliteet ja kättesaadavus tänapäeval otsustavalt paranenud. Tunnistan ausalt: pornomassiivi sirvimine paelub mind üha vähem, kinnisvara pole põnevust minetanud – pigem vastupidi.

Kinnisvaraobjekt. Saan aru, et objektistamine on tänapäeval mõtteroim. Kas siis, kui räägiksin inimeste kodudest, oleksid objektid rohkem subjektid? Oleks see millegi poolest parem? Igatahes kõlab „kinnisvaraobjekt“ kalgilt, umbes nagu „avatäide“. „Avatäide“ – eesti keeles öeldakse selle asemel „uks“ või „aken“. „Kinnisvaraobjektiga“ on keerulisem. Leidub kortereid ja hurtsikuid, kus on aastaid elatud väiksematki remonti tegemata. Ma ei räägi kulukast renoveerimisest, vaid lekkiva kraani­sifooni asendamisest, enne kui vesi põrandatalad läbi mädandab. Kui nõnda suhtutakse kodusse, siis kuidas suhtutakse kodustesse? Ning lageraiutud metsad, millest on jäänud kännurikas räsa, või põlistalud, mille küljest põllumaad on „lahku mõõtmisel“, nagu ütleb kuulutus – ju need on ikka objektid, ei muud.

Leidub kortereid ja hurtsikuid, kus on aastaid elatud väiksematki remonti tegemata.
Vanemuise teatri lavastus „Sööbik ja Pisik“.

Juri Seredenko / Vanemuine

Näh, kukkusin moraali lugema. Jääb piinlik mulje, otsekui käiksin kinnis­varaportaalides tänitamas. Hea, et kommentaarium puudub, eks ole? Tegelikult tänitan õige harva. Ma hoopis unistan. Nii-öelda passin mõttes selga võõraid riideid. Himustan ligimese autot või naist, loomulikult diskreetselt, hea maitse piirides. Ehk siis tõsiselt ei himustagi, vaid püüan aru saada, mis tunne oleks siin või seal elada, seda või toda maad harida, vanadesse tiikidesse karpkalamaime lasta, krundiservale seedermände istutada või korteris tapeedid välja vahetada. Olgu, midagi deviantset selles siiski on. Midagi meelelist, õrn­räpast ja vähe­soolast.

Natuke kummaline on, kui sõbranna kutsub esimest korda enda poole peole ning selgub, et olen tema hiljuti soetatud korteriga juba tuttav. Õnneks ainult fotodelt. Ent see-eest mitte ainult korteri välimusega! Olen tutvunud plaanidega, kontrollinud kinnistusraamatut, kaalunud ümberplaneerimist ja pööningu väljaehitamist. Midagi keelatut selles pole, aga süümeorgan reageerib tempomuutusega pulsis, detektor joonistab plotteripaberile piinliku jõnksaku.

Vist innustab rubriigi pealkiri mind üleliigsele patuküttimisele. Kellavaatamistki võib pornoga võrrelda, kui inkvisiitorlikus meeleolus olla. Lõppude lõpuks on kinnisvarakuulutus avalik teave, sellega tutvumine pole pahelisem papli­võrade või jõepeeglis ujuvate pilvede uurimisest. Kuulutused annavad ainulaadse võimaluse näha, kuidas inimesed elavad. Mulle kui kirjanikule on kinnis­varaportaalid hinnaline allikmaterjal.

Kas teate, et Nõmmel, Meriväljal, Tammelinnas ja Tähtveres on palju inimesi praeguseni nõnda elanud, et ennast pesta saab ainult saunas? Kui sedagi. Seejuures on müüdava maja köögis kraanikauss. Kuidagi tuleb vesi sisse ning nähtavasti voolab minemagi, aga valik kinomõõdus televiisori ja dušikabiini vahel on langetatud esimese kasuks. Ja need korterid Lasnamäel, mille vannituba kaunistab marmor ja niigi madalad ruumid aitab koopalikult õdusaks muuta ripplagi! Või tuliuus maaküttega maja, mille tualettruumis istet võttes saab käsivarre mugavalt vastu pesumasinat toetada. Ma ei irvita, vaid muigan sõbraliku imestusega, püüan mõista – millest sellised valikud?

Üldistuse saab alati vaidlustada, statistika pole iialgi päris vaba põhimõttelistest küsitavustest. Paljud uusehitised, samuti metsad ja maad, müüakse kinnisvaraportaali jõudmata. Uusehitiste jaoks tehtud eraldi lehti ei viitsi ma eriti kammida. Portaaliobjektide ühine omadus on, et neist tahetakse või on tarvis lahti saada. Koht, mis omanikku igati rahuldab, müüakse ju vaid äärmisel vajadusel. Õnneks pole pädev üldistus kirjanikule esmatähtis, äärmused ja ebatavaline pakuvad rohkem mõtteainet. Ja lood.

Lugusid, õieti viiteid lugudele, on palju. Hruštšovi-aegne korterinäss, omal ajal kellegi tohutu rõõm kodust ja olmemugavusest, nüüd kipsviimistletud, uuele elule aidatud. Talumaja, ehitatud XIX sajandi lõpul, päästetud aastakümnete eest eterniitkatusega, mis tahaks juba kangesti vahetamist. Mälestisesildiga karjamõisavare – ei ole kindlamat surmaotsust vanale linnast väljas asuvale hoonele kui muinsuskaitselised piirangud. Nõukogudeaegne puhkekompleks kõleda basseiniruumiga, mis justkui ootaks Zyklon B sissevalamist. Buumiaegne kodu keset põldu, siseviimistluses siin-seal värvimata kipskartongi ja paljast puitlaastplaati. Tilluke puumajakorter, mille suuruseks on märgitud 120 m² – võimalus ehitada välja katusekorrus. „Mona Lisa“ repro modernse härraskorteri köögis. Üksik lootsik endise kalakasvanduse rannas. Maja, millega saab kaasa kasutatud luksusauto. Kes? Kuidas?

Lood tõusust, allakäigust, lühiajalisest rikkusest või pikast virelemisest. Kinnisvaraobjektid võivad olla üpris nukrad, kuid ometi on kuulutustes positiivne programm – lootus, et uus omanik kasutab vara hästi, saab ise õnnelikuks ja, kui tegu üüri või remondi ja edasimüügiga, jagab õnne teistelegi. Rõhutagem lootusrikast üldmuljet kirjakohaga värskest müügikuulutusest: „Oi kuidas mulle meeldib Tartu linn! Kas Sinule ka? Emajõe vulina saatel soovin Sulle tutvustada ühte ilusat ja avarat maja Tartu Maarjamõisa linnaosas. Kauni kevadlille nimelisel tänaval.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming