Surm keskpärasuse jumala altaril

Birk Rohelend

Ketlin Priilinn, Sefiirist loss. Tänapäev, 2010. Sari „Tänapäeva noorsooromaan”. 156 lk.     Sageli räägitakse noorkirjandusest, nagu oleks see sisulisest või vormistuslikust küljest kuidagi üheselt klassifitseeritav. Nii võiks rääkida kirjandusest, võttes liigitamise aluseks vaid füüsiliste kaante ja nende vahele jääva trükitud sisu olemasolu. Jah, mõned noorkirjanikud on tõepoolest noored, teistel on teoseid, millel puudub haare, kolmandatel jääb elu kujutamisel vajaka kogemusest ja neljandatel kipub narratiiv käest libisema. Esineb selliseidki eksemplare, kelle jaoks „kujundlikkus” seostub geomeetriaga ja kelle vaesed emakeeleõpetajad kunagi nende kirjandeid parandades juukseid katkusid. Ja siis on seal need teised nagu Ketlin Priilinn. „Sefiirist loss” on tema 14. trükivalgust näinud teos, mis algab peategelanna, 16aastase Inga-Kerstini kibeda tõdemusega: „Ma tean, et elu peab edasi minema. Ükskord pean ma suutma ennast minevikust lahti rebida ja leppima asjadega, mida muuta  pole enam võimalik”. Pikkamööda rullub lugeja silme ees lahti lugu, mis on ühteaegu õõvastav ja südamlik, toores ja kaastundmust äratav – just selline, nagu ühe tõelise teismelise maailm.      

X klassi juhuslikkuse printsiibil kokku klopsitud, poolküpses inimkarjas leiavad üksteist minajutustaja Inga-Kerstin, Kaila ja Jakob. Inga on tormakas tütarlaps, kelle mõttefunktsioonide mustvalgel tõlgendusmasinal tuleb pikkuse ja punaste juuste pärast põdemise kõrval toime tulla uue klassiga, kus ei leidu ühtegi „tõeliselt mehist ja kena kutti”, emaga, kes  on „hästi naiivne ja kõiki usaldav inimene”, ja kasuisa Ainiga, kes püsib eeldatavate „äraostmistaotluste” tõttu mustas nimekirjas. Inga vastne sõbratar Kaila on seevastu kohusetunde ja vooruslikkuse superkehastus: käib kooli kõrvalt tööl, et aidata vanaema majanduslikku koormat leevendada, hoiab kehvakese magamistoa öökapil piiblit ja eelistab oma arvamuse enda teada jätta. Leebe ja lihtsakoelise tüdruku lühikest minevikku varjutab  hirmus kogemus, mille ta sõpruse arenedes Ingale usaldab. Kolmandana sobitub eemalehoidvasse gruppi vaikne ja tänulik Jakob, kes kogub postmarke ja näeb oma 16 eluaasta juures välja nagu neljateistkümnene. Temagi kannab hinges ohtlikku saladust: talle meeldivad poisid. Ja selle ümber kõik kulmineerubki. „Sefiirist lossi” puhul on tegu pehme realismi alla kuuluva narratiivi-, mitte karakteripõhise teosega. Tegelased on seetõttu pigem  skemaatilised, loo usutavus tuleneb kognitiivsetest mustritest. Kesksed probleemid on tänapäeva Eesti ühiskonna valupunktid ja ühe noore inimese tõelised proovikivid: aga kuidas ikkagi tulla toime selles homofoobses, stereotüübistavas, näpuga näitavas, edule orienteeritud macchiavellilikus maailmas, kus kõigil on alati kiire ja õigust elada mõõdetakse aritmeetilise keskmisega? Kuidas julgeda jääda iseendaks, ausaks, seista õigluse eest jõuvahekorra  silmanähtavalt nõrgemal poolel? Ketlin Priilinn on tabavalt kaardistanud kaks kõige olulisemat vaenulikku leeri, millega sooeelistuste poolest eristuv noor inimene kokku puutub.

Ühelt poolt tabab teda vanemate nõukaajast sisse kasvatatud ja alalhoidlikkusest kannustatud hukkamõist, teiselt poolt karistab ühiskond: sildistades, halvustades, ära tõugates. Antud loos käivitub kõige mustem stsenaarium: „normaalsus” hukkab „perverdi”, erinev hävitatakse keskpärasuse jumala altaril.  Veider, et teinekord tundub elukogenud inimestele, et noorus on ilus ja lihtne aeg. Tegelikult seisame siis silmitsi oma elu kõige raskemate probleemidega, nendesamadega, mille läbielamine meid täiskasvanuks teeb. Seetõttu on noorsooromaani väga raske kirjutada, veel hullem arvustada. Kuidas saab kolmekümneselt otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga  sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/ viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast. Samuti meenub kõikuv enesehinnang, mis lubas ühel hetkel näha peeglis koletist ja järgmisel printsessi. Just nii, nagu selle teose modellimõõtu kangelannagi, kes ühel hetkel  mõtleb: „Olnuks ma siis mingi iludus, aga ei, täiesti tavaline tüdruk ju”, et hetk hiljem eneseteadlikult osatada: „Minu pärast vahtigu, palju tahab. Temaga mul nagunii kunagi miskit olema ei hakka”. Ühed tõelised tiinekad on just sellised nagu tegelased siin raamatus: rabedad, kohmakad, pindmiselt edevad ja seesmiselt haavatavad. Seetõttu tekivadki sagedased sõnelused, tõuklemised ja norimised. Väikestele, üksikutele vahejuhtumitele  antakse ebaloomulikult suur kaal, igast õhku lennanud komast otsitakse algeid elukestvale vihkamisele. Tundides valitseb kohutav lärm, õpetajad on sulgunud enesesse ja üritavad koolipäeva kuidagimoodi üle elada, rääkimata mingisugusestki katsest olukorda kontrolli all hoida. Trööstitult ja tõepäraselt mõjub see, et täiskasvanutelt ei tule terve teose vältel vähimatki tuge ega abi, nad on vaid inimesed, kellel on kuhjaga omi probleeme.    

Mõnevõrra küsitavad on nii-öelda kohustuslikud lahendused. Ei puudu siit alkoholi tarbimine ega oksetuurid, on nii armumist kui pettumist, vägivalda, vääritimõistmist ja  süütunnet. Lugu algab lõpust, et hüpata tagasi algusesse – et otsida lugejat käest kinni läbi sündmuste talutades juhtunule koos vastust või vähemalt põhjust. Vormilisi ajahüppeid ehk edasivaateid kasutatakse veel paaris kohas – mis eesmärgil, jääb küsitavaks. Kas tõesti on oht noort lugejat kaotada nii suur, kui me ei eruta teda ette juba esimese peatüki lõpus: „Oleks ma siis vaid teadnud, milliseks asjad hiljem kujunevad” ja ei teata esimese kolmandiku  peal, et „see poiss peab surema” – et ilma selle teadmiseta ei viitsiks edasi lugedagi? Pole põnevust, pole motivatsiooni? Samuti häirivad justkui keskpärasest ameerika filmist välja karanud kõrvaltegelased: patsiga arvutipoisid, hipihaldjatest tüdrukud, kihistavad tibid ja nõmedalt käituvad muskelpead. Lisaks häirib kohati ebaühtlane stiil, kui vanaemalikud kirjeldused nagu „unistava pilguga blond poiss” ja „punane kahupea murelikke mõtteid  täis” seisavad kõrvuti väljenditega nagu „õpse ei paista see kottivat”. Omamoodi jäävad kriipima veidrused nagu „vana kooli mees”, „korteri vanamoeline nägu” ja „väga mõnus läbu”. Teose sisse on justkui ära eksinud üks „thanks” ja üks „sorry”, mis oleksid lihtsalt keelelise ühtluse mõttes võinud olla eestikeelsete sõnadega asendatud. Faktivigadest torgib suitsetamine 2008. aastal baarilaua taga (oli tegelikult juba keelatud) ja vastukäiv info Jakobi kohta, kes eriti sporti ei tee ja treppidest kõndides hingeldab, ent tegeleb juba neljandat aastat breiktantsuga, millest füüsiliselt koormavamat ala on raske leida. Rahutuks teeb alkoholi avalik vabamüük alaealistele, eriti Jakobile, kelle kohta on kirjutatud, et ta näeb välja oma vanusest veelgi noorem. Ja päriselt usaldust ei tekita kõrvaltegelaste nimed: Viivika, Toomas, Indrek, Argo. Ilusad eesti nimed küll, aga kui tõenäoline on kohata selliseid noori aastal  2009?     

„Sefiirist lossi” tugevus on terviklik kompositsioon, ladus kulg ning haaravalt käsitletud olulised ja rasked teemad nagu seksuaalne  orientatsioon, koolikiusamine, ahistamine ning kõrvalseisjate ükskõiksus. Nõuab suurt julgust nendest teemadest kirjutada ja on tänuväärne, et Ketlin Priilinn seda on teinud, kummutades müüdi noorsooromaanist kui odavale tähelepanule apelleerivast vormist, mis sisaldab endas ainult tühist eneseimetlust ja labaseid efekte. Hea on kaant kinni pannes tõdeda, et Jakobi kohutav surm ei olnud asjatu, vaid ohver asja eest – suurema sallivuse nimel.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming