Suitsu luulepreemia Jüri Kolgile

Eesti praegune väärtluule on vägagi rikkalik ega allu tootmisvalemitele.

BERK VAHER

Kuigi 2004. aastal asutatud Gustav Suitsu stipendium nimetati alles mullu ametlikult ümber luulepreemiaks, on see olnud auhind algusest peale. Ning ehkki selle asutajateks olid (kirjandusmuuseumi ettepanekul) Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn ning žürii moodustatakse tänini Tartus tegutsevate kirjandusasutuste inimestest, ei ole kirjandusgeograafiline ega -poliitiline tasakaalustamine juba ammu eesmärk omaette. Kandideerida saavad kõik eesti luuletajad, kes eelneva aasta jooksul välja andnud vähemalt ühe kunstiliselt kõrgetasemelise luulekogu. Ehkki statuut viitab ka „Gustav Suitsu luulele omastele väärtustele“, ei ole seda suitsulikkust kuidagi rangelt üritatud defineerida ega vaetavatesse teostesse vägisi sisse lugeda.

Seekordne komisjon koosseisus Eve Annuk, Mart Velsker, Asko Tamme, Arne Merilai ja mina sai teha valiku lausa 11 luulekogu hulgast. Mulle oli see üle aastate üks põnevamaid vestlusringe luulest, sellest, mida keegi luulest ootab, mida selles väärtustab ja milles kahtleb, mida tajub luule ülesandena lugejate kõnetamisel. Kui need hoiakud esialgu näisidki mõnes asjas vastanduvat, siis ometi tulid ka esile mitmed maitseülesed väärtused, millele viimaks laureaat vastaski.

Ent kõigest järgemööda. Pidades vajalikuks keskenduda lähiajas kirjutatule, jätsime favoriitide seast kõrvale näiteks Kalju Kruusa tugeva valikkogu „Äädikkärbsed“ (Kruusa on teadupärast Suitsu stipendiumi juba 2009. aastal ka pälvinud). Ühel nõul olime ses osas, et kui tahes hea debüüdi suure premeerimise juures on oht autor „kinni lüüa“, nii et Silvia Urgas saab selle auhinna loodetavasti mõne järgmise koguga. Betti Alveri debüüdiauhinna konkurentsis on tema „Siht/koht“ kindlasti.

Lõppvalikusse jäid niisiis autorid, kes olid kandideerimas juba mitmenda luulekoguga. Mõistagi hakkas siis arutelu mõjutama see, kas autor on oma tuntud headuses, alles tõusuteel, enne ehk põnevamaltki kirjutanud või just jõudnud koguni, mis võiks vähemasti praeguses ajas olla tema loomingu visiitkaart. Ent mõistagi ei ole selle auhinna mõte vaid kellegi tippmargi kinnitamine. Olulisemgi on see, mil määral kätkeb auhinnale kandideeriv teos omanäolist, kuid üldistusjõulist kujundikeelt; mil määral on autori stiil äratuntav, kuid ühtlasi võib tekitada äratundmisi paljude erineva taustaga lugejate mõtetes; mil määral seob ta luule eruditsiooni ja ergu kultuuritaju kokku igapäevase kogemuse ja inimtunnete gammaga.

Hindasime mõistagi ka seda, kuidas toimib luulekogu kui kujunduslik tervik, kui luuleraamat või lausa gesamtkunstwerk (ses osas hakkas eriti silma-kõrva Joanna Ellmanni „Sulgunud ruum“, mis sisaldab ka CDd autori enda esitustega) – siiski veel enam hindasime viimaks seda, kuidas seisab ja kõneleb enda eest puhtalt tekst ise ning luulekogu kui terviktekst.

Need teosed, mille üle kestis väitlus kõige kauem kestis, olid vägagi eripalgelised. Mis ühendab Tõnis Vilu „Igavese kevade“ tihket sensoorset troopikat ja Mart Kanguri „Kõrgusekartuse“ klaari epigrammatilisust peale eesti keele? (Poeetide sookuuluvusest ei hakka juba seetõttu rääkima, et näiteks Tõnis Vilu on oma raamatus kirjutanud mõnestki poetessist veenvamat naisvaatepunkti-luulet!) Või mis seob Maarja Pärtna lihtsat ja malbet detailitaju ning Joanna Ellmanni müstiliselt hämaraid unemaastikke-fantoomkvartaleid peale tollesinase keele ja enam-vähem ühise loodusruumi? – Ühendab mõistagi ka žürii ja ehk siis lugejategi rõõm selle üle, et eesti väärtluule on vägagi rikkalik ega allu tootmisvalemitele.

Tänavuse Gustav Suitsu luulepreemia saigi luuletaja, kes seda küllust mitmekülgseimalt oma loomingusse kätkenud – Jüri Kolk luulekoguga „Mee lakkumine ei ole meelakkumine“. On ju teada, et Kolk kirjutab küpselt ja seejuures ikka otsinguliselt mitmes žanris. Tema kujundirikaste tekstide kogemused ja elamused on tuttavad nendele, kes ehk polegi eriti luulest hoolinud, ja liigutavad neidki, kes on üle-lugemisest luuletülpimuse saanud. Paljud neist tekstidest on esimese löögijõu saanud Facebookis avaldamisest, kuid erinevalt paljudest sellistest tekstidest jäävad Kolgi omad paberil ellu ja hakkavad luulekogus teineteist toetama, mitte õgima. Need on sageli nukrad, ent samal ajal naljakad luuletused, panevad endamisi mõtlema, kuid ka end teistele ette lugema. Mõni neist võib tunduda vaid hetkelise vaimuka sähvatusena, aga mõne aja pärast avastad, et järellaine kestab ja kestab:

Oma suuremeelsuses annan

sellele talvele

sada päeva

ja kui ta ennast

selle aja jooksul

tõestada ei suuda

siis peab tagasi astuma

Talv lähebki, Kolgi luule jääb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar