Sügis meis enestes

Kui lakkame arvestamast looduse rütmidega, on oht, et läheme ka ise rütmist välja: üritame õitseda siis, kui oleks aeg viljuda, või võrsuda seal, kus peaksime taanduma.

Mathura

Andres Koort. Kuu.  Segatehnika, lõuend, 2013.

Andres Koort. Kuu. Segatehnika, lõuend, 2013.

Andres Koort

õhtu seab end tasahilju

seina najale puhkama

valguseraasud kuivavad välja pääl kokku

   Pär Hansson1

pole aastaaegade süü

kui meie nendega ühes ei muutu

   Markéta Irglová2

Sügis. Vahel tundub, et meid ümbritsevad sõnad ja mõisted kasvavad meiega nii kokku, et me enam ei mõtle nende sügavamale sisule ja tähendusele. Sõnadest saavad nimetajad ning võib jääda mulje, et nähtused, millele nad viitavad, ongi ainult üheplaanilised, üheselt mõistetavad. Nagu „puu“ või „tee“ või „põld“ või jõgi“. Või ka „sügis“, mis nüüd üha enam meie ümber oma võimu näitab. Aga kui mõelda, et iga sõna on mõnes mõttes natuke ka küsimus, avaneb meile ehk taas kirevam, isiklikum maailm. Niisiis: sügis?

Kolm mälestust

Meenutasin ükspäev oma lapsepõlve­sügiseid vanaema juures Läänemaal. Meenutasin, kuidas päevad olid vihmased ja lühikesed, palju oli aega, mil õue minna ei saanud ning olemine tuli endale ise huvitavaks teha. Mäletan, kuidas tuulasin vanaisa sahtlites, täitsin kujuteldavalt tema piimaveoaruandeid, vaatasin vanu pilte ja dokumente. Vahel istusime küll vanaemaga ka ahjusuu ääres ja lugesime lugusid – või teistel puhkudel mõtlesin ma neid ise välja. Ei mäleta, et oleksin pimedust kartnud, aga sellest, et teda oli nõnda palju, polnud muidugi pääsu. Pimedus, üks ja ainus, haaras selleks ajaks kõik oma hõlma – jah, vähemalt senikauaks, kuni lumi maha sadas ja kattis maa valge vaibaga. Ning isegi siis läks veel aega, enne kui ilm päriselt valgeks pööras. Mäletan lagedaid poriseid põlde vanaema alevi ümber, mäletan kollaseid vahtraid meie teel surnuaiale. Mäletan öid, mille ainsaks heliks oli vihmapladin aknal. Üks õhtu lugesime: „Sügis, tasa su sammud kostavad. / Kadunud isegi tähed.“3

Hiljem on elu mind viinud mitmele poole maailma ja tihtipeale on need minekud sattunud just sügisele. Kui kolisin esimest korda Indiasse, oli samuti sügis. Radžastani kõrbe serval elasin väikeses linnakeses nimega Vrindavan, mis on hindudele tähtis pühapaik ning kus igal aastal vältab oktoobrikuus kuu aega pidustus nimega karttika. Inimesed tulevad õhtuti templitesse ja läidavad ilusa Govinda jumaluse ees võilambi, mis sümboliseerib nende südames leegitsevat armastust ja pühendumust. Altarid upuvad tuledesse, aga nad upuvad ka lilledesse, sest just sügis, mis järgneb Vrindavanis mussoonvihmade perioodile, on meie mõistes sealne kevad. See on aasta kõige õiterikkam ja rohelisem aeg, mille kõrval veebruaris saabuv tegelik, napilt ühe kuu kestev kevad ilmselgelt kahvatub – piirkonna klassikalises luuleski markeerib sügist tihtipeale just kultuurisemantiliselt oluliste taimede, näiteks lootoslillede õidepuhkemine.

Mõni aasta pärast India reise sattusin tõlgina tööle troopilisse saareriiki Filipiinidele. Ka minu sinnasõit langes sügiskuudele, ehkki Filipiinidel puudub aastaaegadel sisuline tähendus. Sealses aastaringis on aeg, mil sajab rohkem, ja aeg, mil sajab vähem, ent merelises kliimas kaotab isegi nn vihmaperiood selged piirid, rääkimata muudest aastaaegadest.

Tinglikult võiks ju küll öelda, et seal maal valitseb looduses igavene suvi – alati on soe, maastik on pidevalt roheline ja lopsakas –, ainult et mõtestamaks suve peaks seda justkui vastandama mingit laadi mitte-suvele, mida ükski troopika elanik ometigi ette ei kujuta.

Maastik ja metafoor

Reis Filipiinidele oli mulle suureks abiks, kui asusin tõlkima kariibi luuletaja, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Derek Walcotti loomingut. Walcott on minu meelest üks troopilise, aastaajatu maailmataju eredamaid esindajaid tänapäeva kirjanduses; mitmeid tema luuletusi täidab pealtnäha tegevusetu, jõudeolekus maastik, kus autorile (ja lugejalegi) jääb vaid vaatleja ja sedastaja roll. Nii näiteks kirjeldab Walcott luuletuses „Kesksuvi, XXVIII“ oma kodusaart, öeldes: „Keskpäev jõnksub oma paindumatu ja inertse keskme suunas [—] pelglikke lepamaime jahtiv kivikoha suudab rifil ahmata vaid tühjust [—] tundide kaupa, ilma et ta rind kordagi tõuseks, hingab meri läbi käsnloomade sügavate kopsude.“4 Sellesarnaseid näiteid võib tema loomingust leida veel ja veel.

Walcotti hilisemasse loomingusse kuulub ka emale pühendatud eleegia „Küllus” („The Bounty”), kus autor on ootamatult silmitsi vastuoluga looduse lakkamatu lopsakuse ja omaenda leina vahel. Siis tõdeb ta: „Ei mingit muutust, siin pole kevadeid, ei sügiseid, ei talvi / pole igavest suvegi, justkui oleks lahkunu kõik aastaajad endaga kaasa viinud; / pole kliimatki, ei ühtki kalendrit peale tänase, küllusliku päeva.“5 Kogus „Valged haigrud“ („White Egrets“) täiendab ta seda mõtet aga lausa kadedusega poeetide suhtes, kellele maastik kingib ka aastaajad. Walcott vastandab seal oma koduse troopika tuuleveskitest ja kellatornidest palistatud külmadele, rõsketele maastikele ning nendib viimaste kohta: „See on luule tegelik ilm, tema päriskodu – / mitte too, kus palmivõrad ei oska teha muud kui iseenestele aplodeerida ja paadipurjed tantsivad / mõtlematus rõõmus.“6

Kui troopika olemus on Walcotti silmis unustus ja käesolevasse hetke suubumine (ja selles väljendubki selle paradiislikkus), siis oma ema leinates tahaks autor ometigi mäletada ja meeles pidada inimest, kes on talle kallis. Näib, nagu ihaldaks luuletaja leida oma leinale aastaaegadelt tuge: kui oleks olemas aastaajad, aitaks see tal paremini mõista elu kui sellise tsüklilisust ning leppida ka surmaga. Sügis laseks tal uskuda, et inimesegi surm on osa suuremast protsessist, kus kõik hääbub vaid selleks, et midagi muud saaks tärgata. Seejuures on tähelepanuväärne, et Walcott omistab sügisele just hääbumise ja huku tähenduse. Sellega viitab ta üsna otsesõnu oma euroopalikule kultuuritaustale (olgugi et ta on tegelikult nn uue maailma poeet). Äratuntavalt euroopalik on ju ka tema kirjeldatud maastik: tuuleveskid, kellatornid … Ka sellest, kuidas ta sügist mõtestab, kajab vastu just Vana Maailma arusaam kõigest sellest, mida sügis sümboli või metafoorina võiks tähistada. See aga näitab omakorda, et ükski loodusmetafoor ei ole maastikust sõltumatu, vastupidi, ta on selle peegeldus – sest mida tähendaks „elusügis“ või muu säärane võrdlus troopikas, seal, kus loodus ei tunnegi aastaaegu?

Kaude kõneleb Walcott eeltoodud näite varal aga ka inimese maailmataju seotusest teda ümbritseva looduskeskkonnaga. Iga maastik tingib oma ainulaadse keele ja seeläbi ka vastavad maailma sõnastamise ja mõtestamise vahendid. See, millise tähenduse me omistame protsessidele omaenese elus, sõltub sageli, olgu siis teadlikult või ebateadlikult, protsessidest, mida näeme enda ümber looduses. Kui oleme tunnistajaks, et võrsumisele järgneb õitseng, õitsengule viljumine ja viljumisele hääbumine, siis ei eelda me, et meie enda elus teostuks vastupidine järgnevus. Me mõistame looduse kulgu kui maailma seaduspära. Side looduse ja keele vahel on seda tugevam, et traditsiooniliselt on inimese eluviis olnud ikka looduskeskne: meie elatis on otseselt sõltunud loodusest ja selle tsüklitest, rütmidest. Ning isegi kui me tänaseks päevaks seda seost enam sel moel ei taju, on mälu sellest meis teatud keelelise alateadvusena alles. Arvestada tasub sedagi, et keelemälu kõrval toimib meis ka kultuuri- ja usundimälu, sedavõrd kui kultuur ja usundid on samuti seotud looduse tsüklite ja eripäraga.

Teoses „Inimene maastikul“ („Man in the Landscape“) nendib Ameerika möödunud sajandi silmapaistvamaid keskkonnafilosoofe Paul Shepard: „Aastaaegadega piiritletud maailmas andis sageli just ühistööde perioodilisus ja looduse tsükliline toimimine [s.t looduse sünd, kasv, surm ja uuestisünd] tõuke mütopoeetilise kunsti ja religiooni sünniks.“7 Tundub seejuures tõenäoline, et säärane religioon toimis pigem korralduslikult kui pühaduslikult – see seletas maailma, aitas seal toimida, mitte ei tekitanud eraldi kultusobjekte.

Looduse ja kultuuri igipõlised seosed saadavad meid tegelikult kõikjal. Raske on mõista üht kultuuri, mõistmata loodust, kliimat ja geograafiat, mille keskel see on võrsunud. Maailm vihmaste põldude ja tuuleveskite vahel erineb suuresti maailmast troopilisel saarel, nagu erineb maailm mägede vahel maailmast lauskmaal, sisemaa rannikust jne. Ja muidugi erineb maailm metsiku looduse rüpes maailmast linnatänavatel – ehkki aastaajad võivad vahelduda sealgi.

Aastaaeg kui meeleseisund

Igat aastaaega võib käsitleda ka teatud meeleseisundina. Igal aastaajal on nii oma välised tunnused nagu soojus, jahedus, pilvisus jne kui ka nii-öelda sisemised, meeleolulised eripärad. On aegu, mil loodus esile pürgib, ja neid, mil ta tagasi tõmbub, neid, mil kõik õitseb, ja neid, mil kõik hääbub. Ning on omaette kunst kõiki looduse muutusi ära tunda ja nendega arvestada. Ja siiski peegeldab Derek Walcotti konflikt oma leina ja lokkava looduse vahel just säärast vajadust. Luuletaja kogetud vastuolu taga luurab küsimus: kas on loodusel meile ehk midagi õpetada – saab ta meid suunata, anda meile parema arusaama maailma toimimisest? Kas looduse kulg on asi iseeneses või väljendub selles ka mõni sügavam, eksistentsiaalne printsiip, mis puudutab vahetult ka meid? Ja kas siis, kui võtaksime omaks meid ümbritseva looduse loogika, pääseksime kergemini oma pingetest? Kas peaksimegi joonduma looduse järgi, ja seda mitte ainult pragmaatilisel tasandil (mis töid mis aastaajal teha jne), vaid ka vaimselt – otsideski endas piltlikult öeldes kevadel kevadet, suvel suve, sügisel sügist? Tagaks see meie elus suurema harmoonia?

Kui vaadelda eesti pärimuslike tähtpäevade ja toimingute paigutumist aastaringis, siis näib teatav seos aastaaja looduslike tunnuste ja tema nii-öelda vaimsete funktsioonide vahel tõepoolest olemas olevat: sügis on aeg, mil loodus vaikib, endasse tõmbub, puhkab, peitu poeb, ja nii toob ta ka rahvakalendrisse vaikse, tubase, sisekaemusliku aja. Taandutakse kodukolde äärde, looduses lõpeb sagimine ning ka inimene tõmbab joone alla pikale ja toimekale, kevadest saati kestnud tööperioodile. See on asjade lõpetamise, otsade kokkusõlmimise aeg, nagu ka enese uuteks algusteks valmisseadmise aeg. Hingetõmbamise, rahunemise ja lugude rääkimise aeg.

Tänapäeval on meie elurütmil looduse tsüklitega vähe praktilist seost. Olgu kevad, suvi, sügis või talv, käime ikka enam-vähem ühtemoodi tööl või õpime, käime teatris, trennis jne. Meie päevad on aasta ringi enam-vähem ühepikkused, meie toimetused suuresti ühed ja samad. Seetõttu ei tundu ka meie siseaastaaegadel olevat erilist tähtsust. Ometigi kaotame seeläbi oma elust vahelduvad perioodid: ühed, kus oleme tegusad, loovad ja suunatud väljapoole, ning need, kus meie tähelepanu koondub pigem iseendasse ja me kogume end, mitte ei jaga end välja.

Nii võimegi tõdeda, et kuigi looduse võime meid kõnetada ja meid õpetada, meile midagi olulist meelde tuletada, ei ole tänapäeval ehk just eriliselt populaarne kontseptsioon – oleme oma igapäevaelus loodusest võõrandunud ega taju seetõttu ka looduse jälgimise ja tunnetamise aktuaalsust –, jääb ometigi tõsiasjaks, et keegi meist ei ole loodusest päriselt sõltumatu. Vastupidi, oleme ikka tema meelevallas, vajame looduse soosingut ning, minetanud kontakti loodusega, minetame selle tegelikult ka osakesega iseendast. Tähelepanelikkus looduse ja temas toimuvate protsesside vastu ning nendega arvestamine on seetõttu jätkuvalt oluline ja annab võimaluse elada vaimselt rikkamat elu. Kui lakkame sootuks arvestamast looduse rütmidega, on oht, et läheme ka ise rütmist välja: üritame õitseda siis, kui oleks aeg viljuda, või võrsuda seal, kus peaksime hoopis taanduma. Rütmist väljas olemine võib lõpuks saada harjumuseks, mida me ise enam ei märka või ei teadvusta – isegi kui tunneme masendust või raskust, arvame, et see on loomulik protsess ja meil pole enestel võimalust selle vastu midagi ära teha.

Küllap pole juhus, et mitmetes keeltes tähistab looduslikkust ja loomulikkust üks ja sama sõna. Looduse kulg kõneleb meile loomulikust eluviisist, eluviisist, mis on oma keskkonnaga tihedalt seotud. Kord oja ääres istudes taipasin, et looduses pole sirgjoonelist kulgu: iga oja lookleb, kui otsib oma teed, ja ometigi jõuab ta lõpuks mereni. Ehk on siis meilegi loomulik säärane looklev kulg? Ükskord nägin puud, mis oli aia ääres kasvades põiminud end sellest kord ühelt, kord teiselt poolt mööda ja kasvanud ikkagi suureks ja kõrgeks. Selline on looduse loomingulisus: kus ei saa kasvada otse, seal kasvatakse natuke kõveralt. Aga elu ei jää üheainsa takistuse pärast elamata.

Ja kes teab, ehk ei ole siis isegi „elusügis“ pelk metafoor, vaid pigem looduse soovitus, et inimene oma elu viimases faasis, siis, kui kõik väliselt juba hääbub ja hävib, leiaks endas oskuse oma sisemusse süüvida, lahutada oma tähelepanu väliselt ilmalt, leida valgus enda seest siis, kui seda ümberkaudu on nii väheks jäänud.

Sügis ühiskonnas

Kui aastaaegades – looduse tsüklilises toimimises – kajastub laiem maailma reguleeriv seaduspära, oleks loogiline, et see avalduks mingil moel mitte ainult inimese isiklikus elus, vaid ka kollektiivsetes, ühiskondlikes protsessides. Üks autoreid, kes säärast lähenemist on rakendanud, on XX sajandi algupoolel tegutsenud saksa filosoof Oswald Spengler, kes on oma teoses „Õhtumaa allakäik“ kõnelnud otseselt kultuuri neljast faasist: kevadest ehk müstitsismi ja müütiliste kangelaste, suvest ehk teaduse tekke ja reformatsiooni, sügisest ehk ratsionalismi ja valgustuse ning lõpuks talvest ehk tardumise ja taandumise, materialismi perioodist.8 Spengler oli seejuures arvamusel, et XX sajandi alguseks oli läänemaailm jõudnud selle tsükli viimasesse perioodi talve, mil kõrgkultuuri asendab järkhaaval masstoodang, vaimsuse sisutühi intellektualism, võim koondub üksikutesse hiigelmetropolidesse ja liigub seal kitsa äriladviku kätesse.

Spengleri teooria tundub usaldatav selles osas, et me ei kohta looduses kunagi lakkamatut ja lõputut progressi, vaid pigem ikka tõuse ja mõõne. Ent kirjeldatud jaotuse ja looduse rütmide vahel on üks põhimõtteline ebakõla: kui Spengleri nägemuses oli tsüklit lõpetavaks aastaajaks talv, siis looduses toimib lõpuna pigem siiski sügis ning talv on uue elutsükli peidetud algus või ettevalmistus selleks. Looduses ei järgne ühelegi lõpule uus õitseng või esiletung, enne käiakse läbi ka vaikuse ja tardumuse periood – aeg, mil piltlikult öeldes vana maailma enam ei ole ja uut ei ole veel päriselt sündinud. Külma jää ja lume varjus seab loodus end aga juba valmis uueks tulekuks: pärast talvist pööripäeva hakkab ka päev pikenema ja loodus teeb kõik, et kevade saabudes puhkemiseks valmis olla.

Maailmas toimuvaid protsesse vaadates võib tänapäeval tõesti raske olla raputada endalt tunnet, et läheneme üha kasvava kiirusega maailmavaatelisele või ideoloogilisele hävingule, tupikseisule, seda nii globaalselt kui ka lokaalselt: sellele näivad viitavat nii kuhjuvad majanduslikud, ökoloogilised kui ka poliitilised probleemid. Üha sagedamini näivad lahendused ajutised ja hädapärased, üha vähem kostab poliitiliselt eliidilt reaalset tulevikuvisiooni, mida kannaks teadvustatud ja sisulised väärtused, mitte aga kellegi poliitiline ja äriline omakasu. Julgen siiski väita, et see on ühe kultuuri või maailmakorralduse sügis, mitte selle talv: see on hääbumine, taandumine, varjumine, kui ka esialgu sellele hääbumisele kõigi vahenditega vastu seistakse. Aeg peab näitama, kas praegusele sügisele järgnev talv saab olema karm ja kirgas või hoopis pehme ja pime.

Suuremate tsüklite sees võime täheldada väiksemaid: igal sügisel lööb mõnikord soojaks, iga talv läheb vahepeal sulale. „Sula“ ongi metafoorina olnud kasutuses diktatuuri leebumise tähenduses, niisamuti on „kevad“ olnud võrdkujuks revolutsioonidele. Seda ka siis, kui neil revolutsioonidel endil on kevade kui aastaajaga suhteliselt vähe seost: Praha kevad kulmineerus augustis, araabia kevade puhul on küsitav, kuivõrd väljendab kevad sealses kliimas looduse tärkamist, õidepuhkemist ja kõike muud, millega meie oleme harjunud seda perioodi aastas siduma. Säärased kevaded ei näi eiravat ka ajastute üldist kulgu: need on pigem ajutised kevaded keset laiemat sügist või talve, nagu Praha kevade näitel võib mõista.

Apokatastasis panton

Naasmaks veel kord artikli algupoolel tsiteeritud Derek Walcotti aastaaegade igatsuse juurde, võib meenutada kristlikus filosoofias käibivat väljendit apokatastasis panton, mis tähendab kõigi asjade uuenemist. See ütlus väljendab tajumust, et igasugune häving on lõppkokkuvõttes illusioon – sügavamas tähenduses kõik vaid teiseneb ja muutub. Ükski lõpp ei ole punkt, vaid pigem mõttekriips, nagu surm on paus kahe olemasolu vahel. Kõigi asjade varjatud kestmise mõtet on jaganud ka poola kirjanik Czesław Miłosz, kinnitades luuletuses „Talvekellad“: „Kui ka mitte praegu, siis mõnel teisel aastal ehk [—] iga liivatera särab taaskord täies hiilguses.“9

Mõnevõrra paradoksaalselt väljendavad säärast kõigi asjade uuenemise või uuekssaamise põhimõtet tegelikult nii põhjamaine, kindlatesse eluperioodidesse jagunev aastaring kui ka troopiline, päevast päeva ühesugune ja muutumatu igavene tänane. Esimesel puhul võime veenduda, et kuigi sügis toob loodusesse kadu ja taandumist, on see alati ajutine – peagi seab loodus end jälle valmis uueks võrsumiseks, uueks ärkamiseks. Kõik kordub ja isegi kui mitte täpselt ühtemoodi, saab kõigi asjade uuenemine lõpuks ikka teoks. Teisel puhul, troopikas, on uuestisünd pidev ja märkamatu. Kõik jätkub täna niisamuti kui eile, ent seda sujuvate vaevumärgatavate muutustega, mis kõik kinnitavad, just niisamuti nagu aastaajad, et eksistents ei lõpe, vaid jätkub ja uueneb. Nii kõnelebki loodus igavikust.

1 Pär Hansson, Valguseraasud. Valik luuletusi. Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Andres Ehin. Allikaäärne, 2010, lk 20.

2 Laul „Seasons Change” albumilt „Muna“ (2014).

3 Read Ernst Enno luuletusest „Sügisel“.

4 Derek Walcott, Saared. Valik luuletusi 1948–2000. Inglise keelest tõlkinud Mathura. Allikaäärne, 2009, lk 92.

5 Derek Walcott, The Bounty. Faber and Faber, 1997, lk 15 (ingliskeelsetest allikatest tõlkinud Mathura).

6 Derek Walcott, White Egrets. Faber and Faber, 2010, lk 36.

7 Paul Shepard, Man in the Landscape. The University of Georgia Press, 2002, lk 61–62.

8 Oswald Spengleri vaimuloo liigenduse leiab 2012. aastal Mati Sirkli ja Katre Ligi tõlkes ilmunud „Õhtumaa allakäigu“ I osa lõpus (tabel).

9 Czesław Miłosz, Bells in Winter. Ecco Press, 1978, lk 71.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar