Subjektiivsus kui objekti kauneim ehe

Tiit Kändler

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski, Kodumaa. Mälestused. Tõlkinud Peeter Volkonski, toimetanud Maiga Varik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 384 lk. Raamatud on sihukesed kummalised asjad, mida sa hoiad käes, aga kui ka käest paned, siis vahel ei saagi enam panna kusagile mujale kui südamesse. Nõnda juhtus mul ka vürst Sergei Mihhailovitši mälestuste kolmanda osaga „Kodumaa”. Nagu mul tavaks, kriipsutasin alla ja kõrvale, kirjutasin tühjadele lehekülgedele raamatu lõpus ja äärtele, et oleks kergem meelde jätta ja hõlpsam vajadusel üles leida ning tarkuse toetuseks tsiteerida. Lõpuks sai pliiatsijuhiseid nõnda palju, et lihtsam olnuks tsiteerida allakriipsutamata paiku. Seda ei hakka ma siinkohal siiski tegema, küll aga püüan hõlmata hõlmamatut – Kozma Prutkovi väljend, mida tsiteerib ka Volkonski. Esitan enesele lihtsa küsimuse: mis teeb selle raamatu nõnda haruldaseks? Mis oli see, mis ähvardas mind raamatupoe sulgemise tõttu ööseks lukustatud uste taha jätta, nagu Chaplini supermarketis või nõukogudeaegse anekdoodikangelase Jelissejevi kaubamajas (mis jäi Jelissejevi kaubamajaks ka siis, kui Jelissejevi Oru loss ammuilma maa pealt pühitud oli) Nevskil?

Schloss Fall bei Reval, 4. V 1860

See raamat on ühtpidi ju hirmkeeruline, käsitledes mitte ainult hullu ajastut Venemaa ajaloos, 1860. aastast, ehk autori sünnist kuni 1921. aastani, tema põgenemiseni bolševike Venemaalt.

Ja eks poeesiat ole alatasa jagunud vene kirjanikele paremalt ja vasemalt, kuid mitte sellesarnast saatust, nõnda kõrget lendu nagu Volkonskil. Ning läbivalt selget mõistust. Siit sain lõpuks teada, miks läks aastal 1917 nii, nigu läks, kuidas muutus 1880. aastatel vene intelligentsi mentaliteet, kuidas tekkisid esseerid ja kuidas nemad, kes suhtusid põlgusega aristokraatidesse (nagu ka rahva sekka minejad ja muu selletaoline segapuder enne neid), leidsid end äkitselt samas paadis just nimelt aristokraatidega – täpsemalt: samas kongis. Olles julmad, ei uskunud nad eales, et saab olla veel julmem.

Kuis ometi Volkonski, see keiserlike teatrite direktor, mõisnik, aga mis veel tuhat korda hullem – vürst, ometi ellu jäi? See tuleb ise läbi lugeda ja läbi mõtelda, aga siin oskan osutada vaid ühele: see on aususest ja ligimesearmastusest (mis Volkonski puhul sai tuge armastusest taimede vastu) toituv meele kindlus. Ja meele kindlus, ainus vallutamatu meele kindlus on meelekindlus. Üks stseenike: pagendatud oma Tambovi kubermangus asuvast Pavlovka mõisast, mille aiast pajatab Volkonski heldinumaltki kui Keila-Joa mõisapargist, sest ta ise oli siin kõik need puud ja põõsad, lilled ja libled istutanud ja hooldanud, ning saanud peavarju Borissoglebski maakonnalinnas ühe heategija juures, lakkamatute läbiotsimiste ja arreteerimiste taustal, kõmpis vürst ühel heal päeval sõjakomitee seltsimeeste ette ja ütles, et peab lugu oma korteriomanikest ja teab, et arreteerimised toimuvad ööseti, ent tahtmata peremehele tüli teha, tuli nüüd ise ja palub end lõpuks ometi arreteerida.

Mokad jäidki bolševikel tölli. Või kuidas vürst korraldas nälgijate heaks oma kasvuhoonetaimede väljamüügi, teades ette nende hävingut, tegi Borissoglebski platsi imekauniks aiaks – mis sest, et vaid üheks päevaks, aga imeliseks aiaks ometi. Ja kuidas ta lahkus oma raamatutest. Tõeliselt mitteraamatulikult. Taludes talumatut.

Teatri Puhvet, 28. VI 2013

Oh, ei jaksa mina siin kõike sõnas jutustada ja kirjas kirjutada. Nagu Volkonski kirjutab: meenutaja minevik värvub olevikust, saati siis veel meenutustest kirjutajal. Üks asi siiski veel. Alexander von Benckendorff, tsaari salapolitsei ülem ja dekabristide karm karistaja, kes tsaarilt kingituseks saadud kuldrublamiljonite eest Falli mõisa ostis ja selle enneolematuks pargiks ja kultuurikindluseks muutis, sai oma tütre liini pidi sugulaseks sellesama Volkonskiga, kelle ta Siberisse saatis ja kes aastakese ka Fallis viibis. „Ükski dekabrist ei ütelnud ühtki halba sõna von Benckendorffi kohta,” kinnitab Peeter Volkonski, „nad teadsid, mille peale nad välja lähevad.” Meie teame ka ja läheme istume välja Teatri Puhveti terrassile, et Volk suitsu tõmmata saaks. On 28. mai ja esimene tõeliselt soe päev, isegi siinse paigaga vältimatult kaasnevad lohebussid ei sega õhu klaarsust. „See raamat on ainukordne,” kuulutab Volk Lasnamäe bussi ootajate parvele, „see on tõlgitud kõige täiuslikumast, kellegi teadja märkustega varustatud 1923. aastal Berliinis välja antud eksemplarist ja selles on esmakordselt fotod.”

Stanislavski emotsioonid, arvas teatriteoreetik, -pedagoog ja keiserlike teatrite direktor (kolm aastat läbi häda ja vaeva) Sergei Mihhailovitš Volkonski, on ilma tehnikata null. Bolševike terrori ajal pidas ta end hinges, pidades loenguid, õpetades deklamatsiooni, ja arvas oma kõige paremateks kuulajateks töölisi, mitte muid kahtlasevõitu jooksikuid. „Volkonskit kui teatripedagoogi hindasid lõpuks kõik, Stanislavski, Meierhold, Vahtangov,” teab ütelda Volk. Siiski pole takistanud teatrihing teda raamatus kupüüre tegemast, kui ta ajaloolise sugulase jutt liiga erialaliseks on läinud.

Ja siis need naised, need dekabristidega Siberisse kaasa minevad, need taimi ja muusikat kultiveerivad, need kirjandust ja kunsti tajuvad ning usuvabadust kaitsvad naised, suhtlemas keisrikojaga ja oma perekonnaga. Suhtlemas eluga ja suhtlemas surmaga, õpetades oma lapsi surema.

Keila-Joa loss, 8. VI 2013

„Bože, tsarja hrani,” laulab Moskva kammerkoor Pokrov ning Jüri Alperteni juhatatud Pärnu linnaorkester kõlab kaasa. Sealt nad heliltasa tulevad: Borodin, Mussorgski, Liszt, Wagner, Dargomõžski, Glinka. Ja muidugi Lvov, seesama teedeinsener Aleksei Lvov, kes lõi hümni tsaarile ja kodumaale, mis Keila-Joa mõisa soolaleivapeol 27. mail 1833. aastal Fallis esimest korda Nikolai I kaaskonna ette kanti, misjärel Lvov viiulipoogna hoogsalt jõkke viskas, et sellel enam miskit mängida ei saaks, ning tsaar üle Keila jõe koolduva silla kohta täheldas – nagu oleks Lvov oma viiulipoogna üle jõe heitnud.

On laupäev, 8. juuni ja Keila-Joa mõisas musitseerivad selle maja, mis nüüdseks on tagasi saamas oma esialgset, Benckendorffi arhitekti Andrei Stackenschneideri kavandatud nägu, jah, selle lossi 180. aastapäeval muusikud, kelle sarnaseid saab Eestisse kokku tuua vaid kohavaim, Falli vaim, mille avab Volkonski oma raamatu alguses: „Ma sain Fallis palju teada ilma pingutuse, ilma lugemiseta – ainult tänu Fallile, seesmisest kokkupuutest väliste esemetega, sellest, mida lõid meie ümber vanaema või ema möödaminnes pillatud märkus, mõni lugu, mälestus, ohe või muhelus …”

Perega suviti Treppojale kolinuna, 1950. aastate lõpul jalutasin poisikesena esmakordselt Keila-Joa pargis. Loss oli siis lagastatud – kaugelt üle sõjaväetara nähtavalgi kujul, kuid seal, kuhu oli Lvov teinud silla, mis õnnetutel aegadel lume all kokku kukkus, oli N armee rahva jaoks ometi tugeva ja toeka, siiani kasutuses silla ehitanud. Park avaldas muljet, need ootamatud teerajad metsas ja siin-seal avanevatel lagendikel – ehkki, jah, nõnda nagu Benckendorffide ajal, mil igal kevadel vahetati määrdunud liiv uue ja särava vastu, muidugi ei tehtud. Jah, pargis mäletan jalutavaid madruseid, kaugel kostuvat lõõtsmoonikuheli … Ometi oli see ajalugu, mis mõjus oma olemasoluga kõige selle liga ja loga kiuste. Ja mäletan oma elektriinsenerist isa uhkust, kui ta näitas mulle, et näe, tema tublid kolleegid taastasid eestiaegse hüdroelektrijaama ja isegi laiendasid seda. See toimis rangelt salajase sõjaväeplangu ees, rahvale kättesaadavalt. Kui see ei olnud Falli kohavaim, mis seda vähelubatud tegevust kaitses, siis mis veel?

Kammerkoor Pokrov hakkab laulma „Polovetside tantse” „Vürst Igorist” – Chicago Lyric Opera solist Konstantin Stepanov, lauleldusi ehk pesnopenije’t dirigeeriv Andrei Gorjatšov, Moskva Suure teatri solist Fjodor Tarassov kaheksa mehe ja kuue naise seas, laulab nõnda, nagu mina pole kunagi kuulnud laulvat üht tillukest koori, laulab nii võimsalt ja vägevalt, et silme ette lööb pilt mu lapsepõlvest. Olen voodis, haiglane, mängib raadio mis on millegipärast tõstetud meie Kalamaja korteri suure toa kapi otsa. Needsamad „Polovetsid”, suure ooperikoori esituses, vene keeles. Sellesarnast muusikat siis raadiost enamjagu tuligi, stalinivahetuse aja paiku. Kuid see koor jäi mällu – ning nüüd on korraga mu ees. Ja tänu Volkonski raamatule, tänu Volkonskite seosele Keila-Joa mõisaga on nüüd palju selgem ja kirkam.

Peeter Volkonski loeb muudkui ülalt rõdult ette ridu oma vanavanaonu raamatust, mis pole raamat, vaid sulaselge sulam tarkusest, headusest ja veel millestki, mida, ehkki see puudub mu kogemuses (ehk aimamisi siiski, nimetan aristokraatlikkuseks. Volk loeb ja läheb sujuvalt üle vene keelelt eesti keelele, siis poole sõna pealt ja riimis jälle tagasi. „Sergei Mihhailovitši keel on üsna keeruline, aga mul oli suurepärane abiline, toimetaja Maiga Varik, vaata et sa teda mainid,” kinnitab Volk Teatri Puhvetis mulle oma silmavaatega, mis tol hetkel meenutab miskipärast kass Peemotit ja mis toimib – nagu äsja lugeda võisite. Nojahh, ehk on see liiga nipsakas, kuid ütlen ometi: mis Vene ajalukku puutub, ärge uskuge Tom Stoppardit, uskuge vürst Sergei Mihhailovitš Volkonskit.

Falli juubelipidu läbi, selle peremees ja varemeist taastaja Andrei Dvorjaninov õnnest läbimärg, lähme sõbratariga läbi vana kirikusarnase köögimaja aia ja sööme kapsaid praevorstiga – majas, kus elas Volkonskite mõisavalitseja, tegutses mõisateenijate kool ja tagatipuks veel pulbitses kõrts ning mille lähedal nüüdseks korda tehtud köögis praadus küllap kellelegi von Benckendorffidest või Volkonskitest see, mida sööme: bratwurst und sauerkraut.

Kosk, Fall kohiseb, ja süda heliseb meie kodumaa imeliselt mitmerahvuselisest kultuurist. Mida vürst Volkonski oma ainsa eestlasest tegelasega omamoodi rikastab: „Mäletan, et torni saadeti keegi eestlane, et ta märku annaks, kui tõllad (tulevase keisrinna Maria Feodorovnaga) nähtavale ilmuvad. Kuid see tolgus ei saanud ülesandest aru, õigemini, sai nõnda aru, et kui ta tõldu märkab, siis peab lehvitama. Nii ta siis lehvitaski tornis nagu pöörane ning ema ja vanaema ajasid sellal võõrastetoas rahulikult juttu.” Näed siis, eestlanegi andis oma panuse Venemaa ajalukku.

Aga ei, see pole ainus panus – meie vürst, see Volk tuletab mulle meelde, et raamatus on mainitud ka eesti sepikut, halli leiba. „Subjektiivsus – see on objekti kauneim ehe,” kuulutab vürst Volk Falli rõdult oma prohvetliku tremologa tembitud häälel Sergei Mihhailovitš Volkonski sõnumit – ja arvake ise ära, mida teeb selle peale rahvas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming