Su gimtadieniu, Lietuva!

Tiiu Sandrak: „Leedulastele on Balti identiteet väga tähtis. Me ei saa üle ega ümber sellest, et oleme geograafiliselt selles kohas, kus me oleme.“

PILLE-RIIN LARM

Leedulased tähistavad täna oma vabariigi 100. sünniaastapäeva. Hea meel oli sel puhul kohtuda leedu kirjanduse tõlkija Tiiu Sandrakuga. Eelmisel aastal ilmus tema vahendusel Undinė Radzevičiūtė romaan „Kalad ja draakonid“. Leedu aasta raamatu auhinna ning Euroopa Liidu kirjandusauhinna pälvinud romaan ehitab elegantse silla XVIII sajandil Hiina suundunud jesuiidi misjonäride ja ühe XXI sajandi Euroopa perekonna vahele. Proovime õige siduda Eesti ja Leedu aastal 2018.

Kas vastab tõele, et Leedus on eestlaste kohta liikvel palju anekdoote, eriti tegelasest nimega Urmas?

Leedus liigub tõesti väga palju anekdoote eestlaste kohta. See sai alguse diplomaatilisest fopaast, kui Toomas Hendrik Ilves oli Eesti välisminister ja me pidime hakkama Euroopa Liitu astuma. Ilves väljendas Vilniuses ebadiplomaatiliselt seisukohta, et Eesti on arenenum ja peab seetõttu varem liitu saama. Leedulased olid tohutult solvunud, aga hakkasid rohkem pingutama. See müks oli tegelikult kasulik.

Leedu televisioonis tehakse üht naljasaadet, 10–15 minutit igal õhtul, mis on analoogiline meie „Ärapanijaga“ ja selle pealkiri on „Jalgrattauudised“. Aastaid oli igal õhtul seal üks nali eestlaste kohta. Enamasti tehti järele eesti aktsenti: pikad häälikud, venitati sõnu. Eestlasest tehti tölbakas ja see läks üsna käibesse. „Urmas“ tähendab leedu keeles ladu, ka hulgiladu, ja pakub seepärast pisukest muigamist – et sellised nimed siis eestlastel.

Praegu on aga suhtumine vastupidine: Erasmuse programmiga on Eesti leedu vahetusüliõpilaste seas väga populaarne koht, paljud on toonud oma äri Eestisse. Leedulased kajastavad Eesti elu väga palju, hoopis rohkem, kui Eestis kajastatakse Läti või Leedu elu. Enamik kommentaare nende artiklite juures on sellised, et „rääkisime siin eestlaste aeglusest, aga eestlased liiguvad edasi, kuigi aeglaselt, ja meil jääb üle vaid nende saba vaadata“.

Tõlkija Tiiu Sandrak

Erakogu

Kas leedulased lätlaste üle ka nalja heidavad?

Lätlasenaljad on neil väga sarnased nendega, mida eestlased lätlaste kohta teevad. See tähendab, et neid on vähe. Lätlastele on pandud hüüdnimeks Zirga Galva ehk Hobuse Pea, mis kõlab praegus­ajal nöökavalt, kuid on pärit ajast, kui liivlased müüsid sakslastele Riia linna ehitamiseks maad. Eestlaste ja lätlaste omavaheline läbisaamine on soojem kui leedulastel ja lätlastel: neil on kogu aeg juures mingisugune kaklemise või võrdlemise moment, mis ei lase südamlik olla, kuigi nad on sugulasrahvad. Kuid väga levinud on leedulastel soe nimetus meie kõigi kohta – Baltijos seserys ehk Balti õed. Muide, Balti riikide juubeli puhul vermitud ühiseurol, mida esitleti veebruari algul, on kajastatud kolme Balti õe ühtepõimunud juuksepats.

Kui oluline on leedulastele see Balti identiteet? Nii nagu Eesti tahaks mõnikord olla uus Põhjamaa, pürib võib-olla Leedu uue suurvürstiriigi suunas?

Leedulastele on Balti identiteet väga tähtis. Me ei saa üle ega ümber sellest, et oleme geograafiliselt selles kohas, kus me oleme. Võime oma sisemiselt arengult sarnaneda Skandinaavia maadega, aga ajalooliselt oleme olnud siin. Võib-olla ajab mõnd eestlast Balti ühtsuse teema närvi, sest see tundub tagasipöördumisena Nõukogude Liitu, kus meid määratleti Baltikumina. Võiksime ju öelda, et oleme Läänemere maad, nii nagu on Vahemere maad?

Muide, „Balti“ sõna tähenduse üle vaieldakse. Üks rahvalik versioon on see, et „baltas“ leedu keeles ja „balts“ läti keeles tähendab „valge“. Siis, kui siia maale tulid lõuna poolt maadeuurijad, olevat nad saabunud talvel, mil meri oli kaetud jääga ja valge.

Leedulastele on Balti identiteet küll tähtis, kuid nad räägivad teatud määral kadedusega sellestki, et meil on meie soomlased. Me oleme soomeugrilased, eesti keel kuulub hoopis teise keelkonda ning meil on soomlastega hea läbisaamine. Ajaloo osas on Eestil aga Lätiga palju ühist. Leedu ajalugu on olnud nii huvitav, kahju, et sellest meil nii vähe teatakse. Kogu see piirkond – Leedu, Ida-Preisimaa, Põhja-Poola ja Valgevene – on olnud pool Euroopat, tohutu suur riik, mis on mõjutanud meid kõiki. Leedu valitsejakoja kiired käisid üle kogu Euroopa. Paraku on aga kas või Leedu lühiajalugu eesti keeles puudu.

Olen kuulnud, et leedu keel on Euroopa üks arhailisemaid keeli.

Leedu keelt peetakse üheks indoeuroopa vaat et algkeeleks. On olnud erinevaid aegu vastavalt moele, on otsitud oma juuri sanskritist või ladina keelest – sarnasust tõesti on. Praegu õpetatavat leedu keelt ülikoolides üle terve maailma: seal on säilinud teatud sõnavormid, mis on ka teistes keeltes olemas olnud, aga muutunud. Näiteks vokatiiv, üttekääne: kui pöördud kellegi poole, siis nime lõpp muutub. See on peale leedu keele säilinud vaid kreeka, tšehhi ja poola keeles. Kas või vene keele staroslavjansk’it õpetades tuuakse vene filoloogidele väga palju näiteid leedu keelest.

Kas leedu keel on eestlasele kerge või raske keel õppida?

See on ikkagi niivõrd erinev, et väga kerge ei ole. Kui oled vene keelt või mõnda muud slaavi keelt õppinud, siis nendega on teatud määral sarnasust.

Kuidas te ise leedu keele juurde jõudsite? Olete lõpetanud 1982. aastal Vilniuse ülikooli.

Siin tuleb natuke perekonnalugu mängu. Isa oli tõlkija, õde oli parasjagu ülikoolis ja tal käisid külas ülikoolikaaslased. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses Eestis väga palju mujalt tulnud üliõpilasi ei olnud, aga Tartus õppisid Lätist Anna Žīgure ja Leedust Danutė Sirijos Giraitė. Mulle hakkas meeldima mõte, et võib minna õppima mõnd keelt kuhugi kaugemale. Läti tõlkijaid oli meil toona hästi palju, selle järgi ei olnud vajadust. Leedu keele tõlkijad olid Mihkel Loodus, Valvi Strikaitienė ja selleks ajaks juba toonelasse läinud Aili Erleman – nad tegid väga suure töö ära. Täiesti sihiteadlikult hakkasin eesti keelde tõlgitud leedu raamatuid lugema. Väga meeldis mulle Vincas Mykolaitis-Putinase romaan „Altarite varjus“. Leedu keele tõlkijana paistis ka mingisugune võimalus tööd saada. Algul olin Tartus, sest ei osanud vene keelt. Ka leedu keelt hakkasin Leedus õppima vene keele vahendusel, aga mul oli eriprogramm. Natuke õppisin ka läti keelt.

Leedu valitsejakoja kiired käisid kunagi üle kogu Euroopa … Praegu ohustab Leedu üht sümbolit, Vilniuse Gediminase torni ümberkaudsete puude langetamise ja ehitustööde tõttu kokkuvarisemine.

BNS / Scanpix

Kuidas praegu leedu keelest tõlkimise olukord tundub? Eelmisel aastal ilmus eesti keeles neli leedu raamatut: peale teie tõlgitud romaani ka Rein Raua tõlgitud Kęstutis Navakase luulekogu „Kala peeglis“ ja Tiina Katteli tõlgitud lasteraamatud.

Mulle tundub, et natuke on tuule suund muutunud. Millalgi käisin raamatutõlkeid pakkudes nagu kass poegadega mööda kirjastusi. Sain ainult äraütlevaid vastuseid: öeldi, et leedu raamatutel ei ole kaubanduslikku menu. Samal ajal tegin turismifirmadele Leedu ja Läti ekskursioone ning nägin, et inimestel on selle vastu huvi küll.

Neli raamatut on ääretult tore. Rein Raud on muidugi korüfee ja kui tema võtab midagi kätte, siis see on alati väga hea asi. Muide, ta on ka Leedus väga hinnatud. Kui ta kuskil esineb – ja ta teeb seda puhtas leedu keeles –, vaadatakse ammuli sui. Tartu ülikoolis teeb väga tänuväärset tööd Tiina Kattel, tänu kellele õpivad meie tudengid Leedu kultuuri ja keelt.

Kui palju ilmub Leedus eesti kirjandust?

Lätis ja Leedus ilmub eesti kirjandust palju rohkem ja tiraažid on päris suured. Ainuüksi Danutė Sirijos Giraitėl ilmus Leedus eelmisel aastal neli eesti kirjanduse tõlkeraamatut. Ta on varem tõlkinud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, nüüd ilmusid II ja III osa. Peale selle ilmus veel Rein Raua „Rekonstruktsiooni“ ning Ilmar Taska romaani „Pobeda 1946“ tõlge.

Mis meil tuuli pööras?

Leedu kirjanduses on uus laine. Just romaani ja lühiproosa žanris on uusi, teistmoodi vorme. Radzevičiūtė „Kalad ja draakonid“ on justkui lõimumisraamat. Kui seda tõlkisin, kontrollisin kõik nimed üle. Enamik tegelasi, keda autor mainib, ongi päriselt olemas olnud ja tegutsenud – ja miks ka mitte nii, nagu ta raamatus kirjeldab. Võib-olla ainult Hiina keisri eunuhhide kohta ei ole andmeid ja romaani tore perekond on fiktsioon. Maailm on läbi põimunud.

Räägin veel ühe loo. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus esimene Radzevičiūtė raamat „Ei mingit Baden-Badenit“, kutsuti kirjanik ka festivalile „HeadRead“. Ta jalutas Tallinnas ringi, käis vanalinna hoovides. Ühes hoovis kakerdas varesepoeg maas. Ta ei tahtnud lindu puutuda, aga korraga tunneb kolakat vastu kukalt – vaatab üles, puu otsas on vareseema. Vaatab veel ringi – veidi kõrgemal on teine vares. Kokku kolm varest. Radzevičiūtė perekond on pärit Kuramaalt ja mitme aadlisuguvõsaga seotud. Tädikesed olevat talle aastaid ette heitnud, et ta oma perekonnalugu ei uuri. Seal Tallinna vanalinna hoovis meenus talle korraga perekonnavapp, kus on samuti kolm varest: kaks üleval ja kolmas all. Eelmisel aastal ilmuski tal suguvõsa ajaloost paks romaan, mille kaane peal on vapp kolme varesega. Nii on leedu kirjandust mõjutanud omamoodi ka Tallinn.

Kultuuri tase on Leedus endiselt väga hea. Raamatute kirjastamine ja trükikunst on seal kõrgel järjel, tiraažid on suured ja Vilniuse raamatumess populaarne, kultuuriajalehed ja -ajakirjad endiselt elujõus. Paljud Leedu lavastajad käivad mööda maailma lavastamas. Literaadid küll kurdavad, et raamatute tiraaž on sajandi algusest saadik mõnevõrra vähenenud, kuid meie omadega võrreldes on need siiski suuremad: luuleraamatute üsna tavaline tiraaž on 2000, ilu- ja tõlkekirjandusel 1000–3000 eksemplari. Peale selle kordustrükid. Ka leedulased kurdavad raamatute kalliduse üle, kuid ostavad neid siiski rohkem.

Mida arvata sellest loost, et Leedu kirjastus Alma Littera otsustas Rūta Vanagaitė teose müügilt korjata ja hävitada?1 Kirjanik on tunnistanud, et on faktidesse hooletult suhtunud, ja vabandust palunud.2

Vanagaitė teema on väga delikaatne, siin võib libastuda. Meieni jõudis see teema Soome meedia kaudu ning seal avaldatud artikkel oli tegelikult Vanagaitė raamatu ülemaailmse reklaami algus. Tema holokausti-teemalist raamatut müüakse Amazonis ja hind on ei vähem ega rohkem kui $199.99.

Ma ei nimetaks teda kirjanikuks, ta on pigem literaat. Tema viis raamatut ei ole ilukirjandus. Ka ei ole need eriti menukad: tiraažid on küll suured, kuid neid ei osteta kuigi palju. Kirjastus korjas kõik tema raamatud müügilt ja mitte ei hävitanud neid, nagu Vanagaitė kuulutas, vaid andis autori kätte.

Vanagaitė raamat, millest tekitati Leedus kõige suurem mull, kannab pealkirja „Meie omad“ („Mūsiškiai“). See on kirjutatud hästi valusal teemal, holokaustist. Holokausti temaatika on leedulastele delikaatne, sest seal on alati elanud väga palju juute, kuid Vanagaitėle tundub see olevat perekonnabisnis, sest süütõendeid käis ta otsimas koos oma elukaaslase natsikütt Efraim Zuroffiga.

Praegu on ka Leedul juubeliaasta. Kuulutati välja aasta inimesed. Üks neist on metsavendade juht Adolfas Ramanauskas-Vanagas, kellele on avatud juba mitmeid mälestuskive. Sel aastal tahetakse suurejooneliselt tähistada tema 100. sünniaastapäeva, kuid Vanagaitė pillas, et Ramanauskas ei vääri seda: ta olla lugenud mingeid KGB arhiive, kus on öeldud, et Ramanauskas oli KGB agent. Aga neid arhiive peab lugema ajaloolist tausta tundes. Kui inimene tunnistab midagi üles, aga on seejuures sodiks pekstud, kas saab seda tõena võtta? Oma arvamusavaldusega oskas Rūta Vanagaitė peaaegu tervele leedu rahvale hinge sülitada.

KGB teema on praegu Leedus üldse aktuaalne, kuna mitmed kultuuriisikud on osutunud agentideks. Tekib küsimus, miks peab selle pori ja prahi välja kaevama enne riigi 100. sünnipäeva? Kas tahetakse pidada viimane lahing enne 100. sünnipäeva, et midagi ei jääks alles?

Leedulased on oma riigi 100. sünniaastapäeva puhul kindlasti ka midagi südantsoojendavat ette võtnud.

Muidugi, toon välja kaks asja. Leedus hakati juubeliaastat päris põhjalikult ette valmistama umbes neli aastat tagasi. Nad kuulutasid välja ideede kogumise kampaania „Idee Leedule“. Laekus 1500 ideed, mis avaldati ajakirjanduses koos autori nimega. Välja valiti kolm, mis tahetakse päriselt teoks teha.

1. Õpetajaamet aastaks 2025 prioriteediks. Kui nad õpetajaameti prestiiži tõstmisega hakkama saavad, on küll väga tore. Leedu õpetajate palk on ikka väga väike: esimene tase on 500 eurot või alla selle.

2. Kahekordne kodakondsus. See puudutab emigratsiooni teemat, Leedus ei ole kahekordse kodakondsuse õigust, aga ligi miljon leedulast on emigreerunud.

3. Abi noortele peredele elukoha saamiseks ja riigiteenuste arvutibürokraatia vähendamine – siin on Eesti e-riik eeskujuks.

Üks väga tore mõte on veel. Vilniuse asutajaks nimetatakse suurvürst Gediminast. Ühes Gediminase Riiga saadetud kirjas mainitud kuupäeva 25. jaanuar 1323 peetakse Vilniuse sünnipäevaks, kuigi linn on kahtlemata vanem. Leedulastel on olnud neli pealinna, üks neist Kaunas. Kaunaslased kuulutasid mõne aasta eest välja, et kutsuvad vilniuslased sünnipäeva puhul külla. Loodi internetikeskkond, kus sai registreeruda, ning võisidki minna Kaunasesse oma tuttava juurde või restorani või võhivõõrastega õhtusöögile. See oli väga menukas ettevõtmine. Üks bussifirma sponsoreeris ja sõidutas. Niisugune südamlik inimliku suhtlemise võimalus. Selles asjas võiksid eestlased leedulastest eeskuju võtta.

Radzevičiūtė kurdab oma raamatus: kahjuks ei oska inimesed valju häälega rõõmustada ega teiste valmistatud toitu nautida …

Ajal, kui leedu ilukirjanduse tõlgetele üldse nõudlust ei olnud, teenisin pikalt leiba tarbetõlkimisega nii Eestis kui ka Leedus. Nüüd juba 13. aastat tõlgin üht leedu ajakirja nimega Kööginurk, kümme aastat tõlkisin ka ajakirja Minu Käsitööd. Need ajakirjad ilmusid samaaegselt Leedus, Lätis ja Eestis. Nimetan neid mõnes mõttes Balti ketiks.

Toidukultuur on samuti kultuur, seda tasub vahendada. Leedu toidukultuur on arhailisem, aga kuna arhailisus on nüüd jälle tagasi tulnud, on see väga ajakohane. Kööginurga eesti tõlke keskmine tiraaž on ilma igasuguse reklaamita 3600.

Olete tõlkinud ka mitu leedu näidendit, näiteks Draamateatri mängukavas on Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine ehk Ühe õuna lugu“, mis räägib emigratsioonist.

Leedu elanikkond on langenud 3,5 miljonilt inimeselt umbes 2,5 miljonile, asi on väga karm. Ivaškevičiuse „Väljaheitmine“ põhineb tõsilugudel. Lavastuse esietendusel tahtsid Leedu peened teatrikriitikud selle välja vilistada. Kuna näidendis on aga nähtavasti nii palju kihilisi tahke, mis puudutavad inimesi isiklikult, mängitakse seda Leedus juba kuuendat aastat ja saal on ikka välja müüdud.

Inimesed ei ela ära ja otsivad uut töökohta. Üks oluline erinevus Eestiga on see, et meie käime Soomes ja tuleme tagasi, aga kui nemad lähevad, näiteks Suurbritanniasse, ei tule nad enam tagasi. Nüüd on hakatud emigrante kampaania korras tagasi kutsuma. Väga paljud tuleksid hea meelega – aga mida nad Leedus tegema hakkavad? Ka terve hulk leedu kirjanikke kirjutab Suurbritannias.

Mida te järgmiseks leedu kirjandusest vahendada kavatsete?

Valmimas on Ivaškevičiuse näidendi „Kant“ tõlge, see on Immanuel Kantist. Preisimaa on ju sealsamas Leedu kõrval, kogu seda kanti nimetatakse siiani Väike-Leeduks. Näidend algab lausega, et seda maailma ei ole enam olemas …

Kui meie pidasime esimest laulupidu, oli Leedus täielik surutise aeg. Leedu kirjandus oli pärast 1863.-1864. aasta suurt ülestõusu kuni 1904. aastani keelatud. Just Väike-Leedus trükiti salaja siiski leedukeelseid raamatuid ja oli olemas niisugune tegelane nagu raamatukandja, kes tõi raamatuid nagu konterbanti kokku lepitud punkritesse. Leedus tähistatakse 16. märtsil raamatukandjate päeva. Väike-Leedust pärineb ka Mažvydase katekismus, esimene leedu raamat üldse.

Väga loodan, et õnnestub välja anda ka ühe leedu preestri, isa Stanislovase eluloo tõlge. See legendaarne preester oli vangilaagris, kus ta kohtus ka eestlastega, hiljem hakkasid eestlased tema juures palverännakul käima ja paljud paarid lasksid tal end laulatada. Isa Stanislovas on kultuuritegelaste kaudu meie vaimset kultuuri mõjutanud. Ka tema on Leedus selle aasta persoon.

Rõõmustab, et kõik, kes vähegi leedu keelt oskavad, tõlgivad: Tiina Kattel, Rein Raud, tema poeg Juhan Raud … Praegu olen Eesti tõlkide ja tõlkijate liidus siiski ainsana leedu keele peal. Väga suur vajadus pole mitte ainult läti ja leedu ilukirjanduse tõlkijate järele, vaid üldse läti ja leedu keele tõlkide järele. Tööpuudust ei ole neil küll karta.

Viimaks: kuidas on leedu keeles „palju õnne sünnipäevaks!“?

Su gimtadieniu, Lietuva!

1 https://www.err.ee/653298/leedu-kirjanik-sattus-uhe-kommentaari-parast-polu-alla-teosed-havitati

2 https://www.15min.lt/naujiena/aktualu/lietuva/rutos-vanagaites-atsiprasymas-del-a-ramanausko-vanago-as-to-nezinojau-56-876482

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming