?Sotsia?: päevad ja päevik

Toomas Tobi Raudam

Kaarel Kressa ja Maria Sepper Ernst Jandli tegeliku elu stseenide (maakeelde ?tõlkinud? Jaanus Vaiksoo) ühel militaarsemal hetkel ? kõlab ?Ood N'ile?. ?Sotsiat? on algusest peale püütud defineerida kui mingit sorti liikumist, mis evib mingeid vaimseid ja (vanale) vastalisi omadusi. Just vastanduste, vanade terminite ümberhindamisega on püütud ära öelda see, mis ?Sotsia? ühelgi juhul pole. Ei taha siin üles kiskuda kunstlikku poleemikat, mu meelest on ?Sotsia? sõnades üks, tegudes aga hoopis teine. Või õigemini ? sõnu on öeldud liiga palju, nii mõnigi neist võib ju olla õige. Näiteks kui öeldakse ?Väljas on ilus soe ilm, lähme kõik jõe äärde päevitama!,? siis on selline lausung kindlasti õige, hulga kaheldavam on see, kui keegi ütleb mulle, mida ma seal tegema pean. Ei pruugi ma ju tahta luuletusi lugeda, isegi proosat mitte. Aga see, et ma päevitama pean, kui teistega koos välja lähen, on üks mis selge (eriti kui varjulisi puid taandumiseks läheduses pole või need on teisel kaldal ja ma ei oska ujuda). Midagi ligilähedast ütleb, on öelnud ka ?Sotsia? oma sünnist saati. Tulge lähme lugemaie, aasa pääle ütlemaie, südameid rahvale avamaie! Kuid ikkagi jäävad siit välja kõik need, kellele ei sobi kas aas või kelle jaoks süda ja rahvas on kokkusobimatud mõisted. Või kes ei mõõda rahvast mitte massi, vaid indiviidi ülimuslikkusega, perverssusega, endassetõmbumisega. Kuid nemadki ju lugejad, kirjutajad isegi! Nõnda on mu jaoks asi otsustatud ? asja pole, järelikult võib sellest osa võtta! Kuid enne kui ma poollahtise rinnaga minema sööstan, pakun välja veel mulle sobivama ?Sotsia? sõnastuse. Laenan selle (nagu ka osa eelnevast) Arne Merilai humoreskikogumikust ?Pragmapoeetika? (2003): ?Olen viimse molekulini mobiilne.? Sellest piisaks, kuna aga see, mis järgneb, teeb pildi üha klaarimaks, siis luban endale täheruumi täitmiseks appi võtta veel mõned mitte-oma laused ja sõnad: ?Teised mõistavad, et sellel jadal /olen viimse molekulini mobiilne/ on järgnev tunnus: see on eesti keele kõnelejate seas kokkuleppeline vastuvõetav vahend tähendamaks, et kõneleja molekulaarne koostis sisendab täielikku dünaamikat; mis on omakorda vestluslikult vastuvõetav vahend (hüperboolne metafoor), edastamaks tähendust, et kõneleja üldseisund on aktiivselt entusiastlik. /---/ Sellest, koos oma teiste uskudega, järeldavad kuulajad (intuitiivselt ja kohe), et kõneleja tekitas vastava jada selleks, et teatada oma entusiastlikust üldseisundist. /---/ Sellest, koos oma teiste uskudega, järeldavad kuulajad (intuitiivselt ja kohe), et kõneleja usub, et ta on entusiastlikult aktiivne ja et see usk on mingil viisil põhjustatud (näiteks viibimisega kõrgendatud meeleoluga seltskonnas) või põhjendatud (näiteks oma meeleolude jälgimisega selles seltskonnas.?

Siinkohal on õige katke katki murda ning öelda, et allakirjutanu alustas äsja ära toodud punktist (oma meeleolude jälgimisest) ning jõudis lõpuks välja järgmise katke lõppu (tähistatud minu rõhutusega):

?/—/ Sellest, koos oma teiste uskudega, järeldavad kuulajad (intuitiivselt ja kohe), et kõneleja on entusiastlikult liikumisaldis ? valmis kas või tantsima.?

Meelevaldsele, vististi mitte vägivaldsele tsiteerimisele tuleb nüüd lõpp teha ja ?oma mõtetega? jätkata.

22. märts. Esimene üritus. Luulelugemisele ma ei lähe, kahtlane värk, mõtlen, mu jaoks on luule rohkem silma kui kõrva töö. Vaikuses töötavad mõlemad, kuulates läheb aga silm teravaks ja seda ma ei soovi. Küll kuulan hoolega, mida räägivad Neeme Lopp, Jaanus Adamson, Karin Aanja ja Raul Meel ning Jaanus Vaiksoo. Teen märkmeid. On hirm, et paistan loll välja, s.t. targem kui tegelikult olen. Aga ei olegi. Lopp räägib Merilai raamatust ja mina olen seda nagu tellitult just lugemas. Suur rõõm. Mida ka väljendan. Adamson kritiseerib Sirbi kirjutist, kus kolm autorit kuulutasid end masinaks. Mulle see kirjutis ei meeldinud, Adamsonile ka mitte. On hea meel, ütlen selle ka välja. Aanja kirjeldab minimalismi, mille sisuks on ekstreemne kitsendamine, nimetab nimesid, mida ka mina tean: Beckett, Sarraute, Kruusvall, Raus, Vanapa. Jälle hea tunne, kahjuks jätan selle endale. Või endasse? Vaheajal ütlen Meelele, et tunnen tema kõnes ära sama väljendi, mis mu tädimehelgi. Nimelt ütleb ta mitte ?ei ole?, vaid ?ei ole mitte.? Rõõmuallikas hakkab jälle sirisema: kõik inimesed on sugulased! Pärast räägib Raul avangardist ja sellest, et indiaanlasi ei saa uurida. Kõik uurimised lõpevad sellega, et ?kana lendab?. Mulle meenub gorilla, kellel biheivioristid pidevalt kannul käisid ja kes nende ootusi sellega pettis, et jäi õhtul kuristiku serval mõtlikult päikeseloojangut silmitsema. Jah, kõike ei anna reeglistada, isegi mitte siis, kui olendiks ?Sotsia?. Igaks juhuks olen vait. Vaiksoo: kuis küll mõni inimene võib nii oma nime nägu olla? Aga kui ta räägib, siis on nii huvitav, et hing jääb kinni. Võib-olla tuleb see sellest, et ta räägib kirjandusest, kitsamalt aga austria sõnamängurist ja keeleloojast Ernst Jandlist (1925 ? 2000)? Suhtle, mees, muidu sured!

23. märts. Jälle kohal. Endalegi üllatuseks. Nagu viis kopikat. Sõnamängule kindel ei! Las teised mängivad. Nii ongi. Kohal on Ehin ise. Ise ehin. Ei! Ehtsal sürrealismil on viis tunnust. Kõige rohkem meeldib mulle esimene: kõik imeväärne on ilus. Ajab vägisi imestama, nagu ütleks sõber Kaus. Ka Valton on kohal. Sõimab mind sürrealistiks. Ei tee välja! Ei! Ehinil hämmastav mälu, loeb peast terve kapatäie värsse, nii tõlgitud kui omi. Küsin, kust selline pea. Ei ütle. Õigesti teeb. Veidi valesti vist küsisin. Parandama ei hakka. Jäägu pea. Hea. Ei! Tehke või tina. Ivar Sild ütleb ennast lõpuks sürrealismist lahti. Minu töö?

24. märts. Jandlit tahtsin ma näha. Nägingi: kuulsin, kuidas ja nägin, mida. Kõlab nagu Urmeti või Rooste ?Sotsia?. manifest, kas pole? Jürgen ise kohal, vaatan otsa, kohmetun. Pärast õnnitlen kõiki, ei jäta endasse endale, õnnitlen! ?Stseene tegelikust elust.? Väisan ka õhtust luuleässa valimist Ku-Kus. Mõtlen ennast väikseks. Et mis siis juhtuks, kui oleks 14 ja loeks oma värsse? Võimalik, et hakkaks nutma. Või jääks viimaseks, kaotajaks. Vahet vist pole. Joon õlut. FS-il (luuletajal) sündis teine laps. Teen välja ? teed. Miskipärast ütlen lapse kohta mis. Mis sul sündis? Miks ma nii teen? Mine, küsi. Näen ka Walesi luuletajat Lloyd Robsonit, kirjutab vasaku käega. Tahan küsida, aga ei küsi.

25. märts. Loovkirjutamisse ei lähe. Kardan. Panevad veel kirjutama. Menna Elfyn ja Lloyd Robson. Ma ju oskan? Vasaku käega? Õdakul (sõnad on nakkus, laused haigus, Jürgen) väisan (see on Varblase sõna, tema käest kuulsin seda esimesena) etnofutut (etnofuturismi seminari). Ei teand, mis see on, nüüd tean. See on siis, kui kehalist kasvatust õpetatakse vene keeles, sulle see ei istu, sa tõused tagajalgadele ja hakkad vastu, mõtled endale välja keele, mis tegelikult on murre ja mis murrab maha suurema. Nii on juhtunud saksa keelest sündinud eesti keelega. Ma võin eksida, kuid ikka õige olla: Kontra.

26. märts. Bussiga Tartu ja tagasi. Tagasi toredam. Tedrega, Tarmoga. Oh! Huvitav, kas keegi (peale Jürgeni) saaks aru, mida ma selle ohiga mõtlen? Vist mitte. Või siiski? Õnneks ei saa keegi mu mõtteid kunagi teadma. Oh miks on keel selline, et temaga naljatada on kergem kui tõsine olla? Siuke heldimus peal, et seltsin juba 14aastastega. Tallinnas: vaarun bussist välja ja silitan Jürgenil pead. Kunagi kirjutasin ühest kiilaspäisest loomaarstist, ?kelle peas polnud ühtki karva ja südames ainsatki halba mõtet?. Kas öelda või jätta endasse? On mul selleks julgust?

Lõpetaksin siiski tõsiselt. Selleks on vaja, et ei räägiks mina (allakirjutanu), vaid keegi teine, kes on minust targem ja tõsisem. Need sõnad, mida kohe kuulete (kohe, ilma naljata) panevad kõige paremini paika mitte üksnes ?Sotsia?, vaid kogu meie elu (millest ?Sotsia? on vaid üks väike, loomulikult oluline osa):

?Inimene on ennast orgaanilistest kammitsaist ?lahti rääkinud?. Keel on vahelduvate maailmade pidev loomine.? (George Steiner, ?After Babel?, lk. 234.)

Just too viimane on tähtis. Kuid luua saab ka vaikides. Ning vaikust. Sõnades, mida ei kõlba ega saa valjusti välja öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht