Sophrosyne raamatusaar

Võib-olla oleks hea luua raamatusaar, kuhu autorid ja kirjastajad saaksid pidevalt tuua oma teosed ja kuhu laekunud värske kirjandusega varustataks haigla- ja vanglaraamatukogusid?

DORIS KAREVA

Miski ei ole iseenesest hea või halb – üksnes mõtlemine teeb ta selleks, märgib Hamlet kohtumisel Rosencrantzi ja Guildensterniga. Talle oli ennekõike Taanimaa, aga tõenäoliselt kogu maailm vangla, umbrohtu kasvand aed, oma valedes läila ja lämmatav.

Sophrosyne (kreeka keeles σωφροσύνη), on mõiste, mille Platon laenas ilmselt Herakleitoselt – ülim voorus, karge tervemeelsus, millest tuleneb eudaimonia. Sophrosyne oli kreeka mütoloogias üks neist headest vaimudest, daimon’itest, kes Pandora laekast põgenema pääsedes kohe Olümposele tagasi pöördus. Kas ja kus ta tänapäeva maailmas õieti liigub, kes teab – igatahes otsivad teda taga paljud. Mihkel Muti kirjeldus lubab Sophrosynet aimata näiteks kirjanik Rutis (Looming 2018, nr 4).

Taro süsteemis vastab Sophrosynele 14, mõõdukuse või tasakaalu kaart. Üsna sarnasena kujutatakse kreeka mütoloogias ka maa ja taeva, Gaia ja Uranose lapsena sündinud seaduskorra ja õigluse jumalannat Themist – ühes käes kaalud ja teises mõõk. Võib-olla tõesti kipub maailm umbrohtu nii kiiresti täis kasvama, et terariist, mõõk – või Sirp? – peab hädasti olema käepärast. Täpseid, tundlikke kaalusid aga läheb vaja iga hetk. Eks ole ju meie elu selles ilmas, nagu laulusalm ütleb, nii kui linnul oksa peal, õõtsumas maa ja taeva vahel.

Mis on eudaimonia? Elada hästi ja teha head, võttis Aristoteles selle oma „Nichomachose eetikas“ kokku. Elu võiks olla mõttekas ja nauditav. Pidevalt vahelduvad olukorrad aga ei lase enamasti selles seisundis pikalt viibida ilma omapoolset aktiivsust ilmutamata; lakkamatult tuleb langetada valikuid, mille tagajärjed selguvad paraku enamasti alles hiljem.

Selle, kes ühes või teises suunas sisemisest tasakaalupunktist, eudaimonia’st, liiga kaugele kaldub, peatab enamasti väline jõud. Üks selliseid pealesunnitud peatusi on vanglakaristus.

Nurkaaetuse tunne sunnib sageli tegutsema nuripidisel viisil, sageli vägivaldselt, ajendatud tundest, et sulle pole jäänud ühtegi võimalust.

Nurkapanek on aga olnud pikki aegu, nagu „Kevadestki“ teada, koolmeistrite vahend aidata kasvaval lapsel taas leida sisemine tasakaal. Rahutuse ja tähelepanematuse, isegi agressiivsuse taga on tihti omaetteolu häiritus. Nurgas, „oma nurgakeses“, on kergem maha rahuneda. Võib-olla ilmutab seal end Sophrosyne leebe jahe käepuudutus laubal.

Mis on karistuse mõte? Tahaks uskuda, et mitte pelk tasategemine – kes tegi halba, olgu sel halb.

Tahaks uskuda, et igasuguses karistuses sisaldub õnnistus, blessing in disguise – võimalus mitte ainult mõista, mis läks valesti, vaid ka millest viga alguse sai – aeg välja mõelda, kuidas seda heastada, aeg õppimiseks, kuidas andestada teistele ja iseendale.

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist hakkasid mõnedki eesti kirjanikud Murru vangla kirjandusõpetaja Mare Riimetsa kutsel kinnipeetutega kohtumas käima. Mäletan, kuidas enamasti kahe-kolmekümneaastased vangid esitasid luulekava ja lugesid ette omaenda kirjutatut. Mäletan jässakat noormeest, kes oli tõenäoliselt elus vaevalt paar raamatut läbi lugenud: kui aeglaselt ta veeris lühikest luuletust, sellise keskendumisega, nagu oleks lasknud selle oma ihule tätoveerida. Võib-olla just nii tulekski teksti vaagida enne avaldamist – selle valu ja pöördumatuse valgel, kõiki tühisõnu kõrvale heites? Mäletan lüürilisi loodusluuletusi, mille autor, heleda pea ja kergesti õhetama löövate põskedega uje noor poiss, oli – nagu hiljem kuulsin – pikaaegset karistust kandev mitmekordne mõrvar. Mäletan vestlust, mis vaevalt alanud, lõi sisse otse ja sügavale – igasugune pealiskaudne kultuurijutt või intellektuaalne targutamine oli selles keskkonnas välistatud. Millestki vähemast kui elu ja surm polnud lihtsalt mõtet rääkida. Vabadusest? Väärikusest? Sellest kõigest kõneles luule. Mäletan poissi viimasest pingist, kes küsis pingsal häälel vaevukuuldavalt: mis on armastus? Endalegi üllatuseks vastasin hetkegi mõtlemata: hool teise arengu eest. Ma ei olnud seda endagi jaoks enne selgeks mõelnud, taipamine saabus kui välgusähvak – ja järele mõeldes sain aru, et nii ma tõepoolest mõtlengi. Niisugune intensiivsus ei valitse kõikidel kohtumistel – kogemus võbeles taluvuse piiril.

Kõige sügavama mulje jättis ehk Mare Riimetsa isiksus: väljenduses napp ja vahetu, parasjagu karm, karge ja seesmiselt väga soe. Temast saaks kindlasti teha erakordse dokumentaalfilmi, iseasi, kas ja kuidas saab niisuguse suuruse kaadrisse püüda. See, kuidas ta aastaid või koguni aastakümneid on omadega eksi läinud noorte inimeste jaoks ust lahti hoidnud, soovijaid suunanud, pakkunud vähemalt võimalust näha ja leida teistsuguseid lahendusi, on mu meelest imeväärne. Tema eestvõtmisel Murru vangla kirjandusringiga lavastatud „Väike prints“ jõudis ka Kirjanike Maja musta laega saali. Mida see täissaalile läinud etendus tõenäoliselt püssimeeste saatel toodud ja viidud esinejatele tähendas, võib vaid kujutleda. Ka „Hamletit“ on lavastatud vanglates üle maailma ning selle teraapilist mõju on kajastanud mitmed allikad.

Pärast Murru vangla külastamist 1990ndatel pöördusin mitme Eesti kirjastuse poole. Esimesena reageeris Huma, aga ka Varrak, Tuum ja mitmed teised. Nii sai mitmel korral vangla­väravas käest kätte üle antud annetustena kogutud kõrgkirjandust. Tõesti, väärt teosed, mis pole mõne kuu jooksul ostjat leidnud ja mis on kirjastusele laokulude tõttu tihti pigem probleem, võiksid jõuda paberihundi asemel sinna, kus inimestel on aega lugeda: vanglatesse, haiglatesse, kohvikutesse, lennujaamadesse … Üha sagedamini see nii ka toimib, kuigi ei saa unustada, et autorite ja kirjastajate enamasti ainus sissetulekuallikas ongi needsamad raamatud.

Võib-olla oleks hea luua ühekordselt, kampaania korras ettevõtmise asemel raamatusaar, kuhu autorid ja kirjastajad saaksid pidevalt soovi korral tuua oma teosed ja kuhu laekunud värske kirjandusega regulaarselt varustataks haigla- ja vanglaraamatukogusid? Sama oluline on klassika – kunagi tohutus tiraažis trükitud ja praegu oma ülearususe all kannatav pärand. Kes selle kõige kogumise, süstematiseerimise, laialikandmise ja üleandmise küll enda kanda võtab?

Raamatuhoidla vajadusest on korduvalt kõnelnud Maarja Undusk, sellega tegeleb ammuilma Hoiuraamatukogu. Kirjanduspärandi on oma südameasjaks võtnud ka Raamatusaatkond. Suletud süsteemi, vanglamüüri taha raamatud aga hästi ei jõua – paljudel maadel ja mitmetel põhjustel. See on Themise mõõgatera koht. Jah, see on oht.

Aeg võib olla nii karistus kui kingitus. Esimesel juhul jätkatakse kriminaalina, tegeldakse aja surnukslöömise või sunnitööga, teisel ärgatakse uuele elule: õpitakse keeli või omandatakse uusi oskusi, loetakse raamatuid või kirjutatakse neid. Esimesel juhul ümbritsevad inimese vaimu vangla-, teisel kloostrimüürid. „Mine kloostrisse!“ hüüatab Hamlet Opheliale. Selle karjatuse sügavama mõtteni jõudmiseks läks mul aastaid. Tõesti, nii nagu on neid, kelle eest peab kaitsma maailma, on neidki, kelle puhast, habrast vaimu tuleks kaitsta maailma eest.

Vanglas või vanglakogemusest on sündinud nii erinevad teosed nagu apostel Pauluse kirjad, Cervantese „Don Quijote“, Hitleri „Mein Kampf“, Dostojevski „Märkmeid surnud majast“, Oscar Wilde’i „De profundis“ ja „Readingi vangla ballaad“, Ezra Poundi „Pisa laulud“, Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ ja „Üks päev Ivan Denissovitši elust“, Charles Dickensi „Väike Dorrit“ ja John Clelandi „Fanny Hill“, Jean Genet’ „Roosi ime“ ja „Varga päevik“, Nelson Mandela „Pikk tee vabaduseni“, E. E. Cummingsi „Hiigelsuur ruum“, Tuglase „Meri“, Piper Kermani „Oranž on uus must“ … Hiljuti pälvis kultuurkapitali nominatsiooni I. V. „Aedniku päevik“.

Viimase teose juurest jõuab ringiga tagasi Hamleti märkuseni maailma kohta: „umbrohtu kasvand aed“. Vangla­raamatukogude eest hoolitsemine on kindlasti ka Themise teema, Sophrosyne võimalus maailma tasakaalu, õiglust ja harmooniat luua, rajades vanglakõrbeisse kloostrioaase.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming