Soome-Venemaa suhetest mitme nurga alt

Helsingi raamatumessil vaeti sõnavabadust.

MARILIIS PANOV

Soomlased on tuntud kirjandusrahvas. Soome raamatukogud on külastatavuse poolest maailmas esimeste seas, Soomes avaldatakse aastas ligi 12 000 teost ning korraldatakse raamatusõpradele rohkelt kirjandusüritusi ja raamatumesse. Suurim on Helsingi raamatumess, mida külastab igal aastal keskmiselt 80 000 kirjandushuvilist.

Selle aasta Helsingi raamatumessi programmis oli põhirõhk Venemaa kirjandusel ja kirjanikel. Huvipakkuvad teemad, mida käsitleti mitme nurga alt, olid muu hulgas soome kultuuri mõju vene kirjandusele ja vastupidi ning Soome ja Venemaa suhted.

Venemaa ärev poliitiline olukord peegeldub kahtlemata ka kirjanike loomingus. Heameelt tegi, et messile olid kutsutud enamjaolt Putini poliitikasse kriitiliselt suhtuvaid kirjanikke – Ljudmila Ulitskaja, Viktor Jerofejev, Mihhail Šiškin jt. Eeldasin, et enne raamatumessi avaldatakse Soomes vene vähem tuntud autorite teoste tõlkeid, kuid silma hakkas vaid kirjastus Into oma uute soomendustega. WSOY avaldas vaid novellikogumiku, lisaks on ilmunud luulekogusid kirjastuselt Poesia ja Siltala kirjastuselt soome lugejate seas populaarse Ulitskaja romaan „Vihreän teltan alla“ („Зелёный шатер“, eesti tõlkes „Imaago“).

Mitmes vestlusringis vaeti sõnavabadust, tsensuuri ja propagandat Venemaal ning ka üldiselt tänapäeva maailmas. Teemat käsitlesid nii Šiškin kui ka luuletajad Dmitri Novikov, Aleksandr Buškovski, Jana Žemoitelite, samuti Sofi Oksanen. Šiškin, kes on kaua välismaal elanud, on mures Venemaa olukorra pärast: sealt lahkuvad ettevõtjad, ametnikud, ajakirjanikud ja intellektuaalid. Jäävad peamiselt need, kes annavad oma toetuse valitsusele ja Putini diktatuurile.

Kajastati ka vene ja soome kultuuri sarnasust ning erinevusi. Ühist leiti saunatraditsioonis, melanhoolses mentaliteedis ja märjukese pruukimise kombes. Suurimad erinevused on aga Soome läänemeelsus ja Venemaa kinnine ühiskond. Samuti arutati soome-ugri kirjanduse olukorda ning nenditi, et vähemuskeeltes kirjutajaid jääb üha vähemaks, olukord on murettekitav. Naljatamisi mainis Buškovski, et Putini soontes voolab vepsa verd, mis võib ehk soome-ugri rahvastele kasuks tulla. Messiprogrammis oli oma koht ka vene koomiksitel, anekdootidel ja mõistagi lastekirjandusel.

Rohkelt pälvisid tähelepanu selle sügise kuumimad nimed – Sofi Oksanen ja Katja Kettu. Oksaselt ilmus äsja kauaoodatud romaan „Norma“, kus käsitletakse juuste salakaubandust ja illegaalset surrogaatemadust. Katja Kettu on aga avaldanud romaani „Yöperhonen“ („Ööliblikas“), mis on Marimaa mütoloogiaga pikitud maagiline lugu soome jonnist (sm sisu), sõprusest ja armastusest läbi kolme põlvkonna. Mainimata ei tahaks jätta ka Emmi Itäranta uut romaani „Kudottujen kujien kaupunki“ („Kootud kujade linn“), mis viib lugeja müstilisse maailma, kus unenägude nägemine on keelatud. Lugenud teosed kohe pärast ilmumist õhinaga läbi, loodan peagi neid nautida ka eesti keeles.

Köitev ja ühtlasi hirmutav oli teemaarendus toimuvast küber- ja infosõjast. Teemal peatuti nii sel sügisel ilmunud Saara Jantuneni teose „Infosota“ („Infosõda“) esitlusel kui ka briti ajakirjaniku Luke Hardingi teose „The Snowden Files“ („Snowdeni failid“) arutelus.

Eesti kirjandus oli esindatud Eesti Kirjastuste Liidu boksis ning Soome Eesti Seltside Liidu raamatupoe osakonnas, kus oli eestikeelse ja soome keelde tõlgitud eesti kirjanduse väljapanek. Boksides hakkasid silma „Minu“-sarja raamatud, koka- ning käsitööraamatud, eesti ja soome lugejate seas menukad Indrek Hargla teosed.

Eesti kirjanikud saavad Soome kirjandusüritustel alati väga sooja vastuvõtu osaliseks. Sel korral oli messikülalistel võimalik kohtuda Maimu Bergi, Indrek Hargla, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Asko Künnapi, Mathura, Rein Raua ja Mait Vaiguga, samuti ajaloolase Margus Laidrega. Õdus õhustik oli uue „8+8“ luulekogumiku esitlusel, kus oma luulet lugesid ja laulsid Maarja Kangro, Mathura, Henriikka Tavi ja Ilpo Tiihonen.

Sel sügisel ilmus soome keeles esimene eesti kirjanduse antoloogia sarjast „Nippernaati“. Kiitust väärib, et kogumiku kaante vahelt leiab Soomes vähem tuntud ja seni tundmatut eesti ja eestivene kirjanike loomingut. Mitme „Nippernaati“ kirjanikuga saab peagi kohtuda ka Helsingi mardilaadal. Antoloogiasarja on edaspidi plaanis avaldada kord aastas.

* * *

Artikli paberversiooni oli kahetsusväärselt jäänud ebatäpsusi, mis on siin parandatud. – Toim.