Soome sild

HASSO KRULL

Anneli Oppar. Looduse kroon. Aeg. Kroonid, söövitatud teras, hõbe, 2013.

Anneli Oppar. Looduse kroon. Aeg. Kroonid, söövitatud teras, hõbe, 2013.

Piia Ruber

1.

Soome sild on meil juba ammune unistus. Sada aastat tagasi nimetas Tuglas seda „meie rahvusliku ärkamisaja kõige hellemaks unistuseks, hõbelõimeliseks pettepildiks, kuldkajaliseks tuleviku muusikaks“,1 viidates Koidulale, Eisenile ja Grenzsteinile, ja kinnitas siis: „Selle järele on veelgi palju muutunud. Ja jälle on tõusnud päevakorrale küsimus Soome sillast. Mitte enam romantilisena unistusena, vaid poliitilisena päevaküsimusena, mis peale naiivide utopistide ka tõsiseid riigimehi huvitab. See on küsimus, mille pääle lisaks võimalikult ruttu peame vastama. Sest meie rahvuse tulevik ripub otsustavalt sellest.“

Soome sild kehastab Tuglasele „Ühis-Soome uuesti ellu äratamise unistusi“ ja tekitab küsimuse „kas on veel võimalik ühendada lahku valgunud jõeniresid, painutada ühte harali kasvanud oksi, lähendada eriteile kaldunud rahvaid?“.2 See küsimus pole pelgalt retooriline, kuid ta pole ka küsimus, millele Tuglas ei teaks vastust: tegelikult tahab ta ju öelda, et Soome sild on unistus, mis võiks teostuda siis, kui me seda piisavalt tahame. Õigupoolest on see sild talle juba ilmunud nägemusena Kõrgesaares:

See oli üle mere ulatav hiiglasild, mille pääkaar toetas Kõrgesaare kaljudele, haruldase ehitusega teos, võimas ja muinasjutuline nagu Brangwyni kõige monumentaalsemad sillanägemused. Nägin võimsaid kaare mööda kihutavat sätendavaid kiirronge, vedades ühest maast teise inimesi, võimaldades aadete ja ainete vahetust. Ja see imelik pettepilt näis mulle, hoolimata kõigist, olevat teatud määral teostatav, igatahes mitte võimatum kui Kellermanni tunneli kavatsus Euroopast Ameerika.3

Niisugune nägemus on väga materiaalne, ja mõistagi väga nooreestilik ja modernistlik, isegi futuristlik. Tuglasele pole tulnud mõtet, et sellise silla asemel võiks olla Tallinna ja Helsingi vahel ka tunnel, mida sada aastat hiljem on hakatud tõsiselt kavandama. Aga tõtt-öelda ei olegi tunneli idee päris seesama, sest sel puudub pärimuslik taust. Soome sild oli seevastu olemas juba ammu enne Koidulat, Eisenit ja Grenzsteini: ta oli olemas pärimusliku sillana, sarnanedes paljude teiste sildadega müütilisel maastikul.

2.

Jaan Jungi „Muinasajateaduse“ kolmandas köites leidub üks lugu pealkirjaga „Wanapaganakiwi“, kus on Soome sillast samuti juttu. Siin pole aga tegu lihtsalt nägemusega, vaid loo keskmes on tegelane, kes silla ehitamise tõepoolest ette võtab:

Kord tahtnud wanapagan omale teed läbi Soome lahe teha. Ta wiinud juba kolm korda õnnelikult kiwa põlle sees ja puistanud merde. Igast sületäiest saanud poolwersta teed. Kui ta neljandat korda kiwisületäiega mere poole sammuma hakanud, laulnud Wasta mõisa kukk posti otsas. Wanapagan ehmatanud nii ära, et põllepaelad katki läinud ja kiwid Wasta mõisa wäljale maha kukkunud. Ise pannud ta aga hommiku poole plagama. Ta saanud parajaste Tüükri karjamõisa wäljale, kui kukk kolmat korda laulnud. Seda kuuldes ehmatanud ta jälle nii kangeste ära, et ta päris kiwiks jäänud, kus ta weel praegu on. Teed, mis ta merde teinud, hüütakse nüüd Wikkurilooks. See on Kalwi mõisast 1½ wersta õhtu pool ja umbes 1½ versta pikk.4

Sillaehitusest on jäänud jäljed maastikule, ja isegi osa sillast on alles. Nagu maastikupärimus ikka, osutab see silmatorkavatele, isegi käegakatsutavatele objektidele, mis niisama lihtsalt ei kao, vaid jäävad paigale ka siis, kui lugu enam traditsioonilisel kombel ei jutustata. See on muistne mütoloogiline kiri, pärimuse väesolev pool, mille üles kirjutatud jutustused ainult tükati kätte toovad. Juba 1902, kaheksa aastat enne Jungi teose ilmumist, on Kadrinas jäädvustatud veidi teistsugune jutustus, mis ometi aktualiseerib sellesama müütilise maastikukirja:

Kalevipoeg käinud sagedaste Soomes. Kas ta ujudes või jalgsi käis, ei tea, aga Tütarsaared ja Suursaar olnud talle puhkepaikadeks. Need käigud väsitanud teda ikka ära ja ta võtnud nõuks üle lahe silda teha, mida mööda kergem oleks käia. Kolm sületäit korjanud ta kiva ja puistanud natuke lääne pool Kalvi mõisat merde. Igast sületäiest saanud tee pool versta pikemaks. Kui ta neljanda sületäiega tulnud, läinud põllepaelad Tüükri mõisa väljal katki ja kivid kukkunud sinna maha, kus nad veel praegu on. Poolelijäänud teed meres aga hüütakse Vikkuri looks.

Miks Kalevipoeg põllepaelu kokku ei sõlminud, ei tea rahvas. Mitmest jutust näib, kui oleks eesti jumalaid ja kangelasi nägemata saatus varitsemas olnud.5

Jutustaja kurdab ka, et „selle jutu teisend teeb Kalevipoja Vanakspaganaks“. Muidugi väljendab nime valik siin erinevaid vaatepunkte, kuid mõlemal juhul on selge, et sillaehitusel on kommunikatiivne eesmärk. Silda tehakse selleks, et kahe ranna vahet oleks kergem käia. Sild on müütilise kommunikatsiooni sümbol. Tegelast, kes niisuguse kommunikatsiooni eest hoolt kanda tahab, võiks nimetada kultuurikangelaseks, kuna aga sild pärimuses alati pooleli jääb (mitte üksnes neis kahes teisendis, vaid alati ja kõikjal, välja arvatud mõnes paigas, kuhu hiljem tõesti sild on ehitatud), peaks teda nimetama pigem vägimeheks ehk triksteriks.

3.

Vägimehe ehitustöö ei saa kunagi valmis. See ehitus on nagu merre sirutuv sild, millest osa jääb vee alla ja mis vastaskaldani ei jõua, kuigi vägimees ise on teisel pool käinud. Niisugune sild on küll käesolevana lõpetamata, aga see ei tee teda veel olematuks. Õigupoolest kuulub lõpetamatus just olemuslikult Soome silla juurde. Vägimehe sild on väesolev sild, ta kuulub puhtasse minevikku, mida õieti kunagi olnud ei ole, aga mis üha uuesti aktualiseerub, tulles meile ometi kätte müütilise kommunikatsioonina.

See kommunikatsioon ei tähenda lihtsalt kaubavahetust Soomega. Müütiline sild läheb sõna otseses mõttes teisele poole, mitte üksnes Soome lahe vastasrannale, vaid tõelisse teispoolsusesse. See sild läheb põhja: ta kulgeb põhja poole, kuid ulatub ühtlasi merepõhja, ja viimaks ka maapõhja, kus asuvad esivanemate hinged. (Põhi on ühekorraga horisontaalne ja vertikaalne mõiste.) Müütiline kommunikatsioon on kommunikatsioon esivanematega, kes ei olegi meist nii kaugel, kui vahel arvatakse. See sild on hingede sild.

Üks dateerimata pärimusteade Õpetatud Eesti Seltsi kogust viitabki vägimehe silla seosele hingede ja teispoolsusega, ehkki seda on ilmselt mõnevõrra mugandatud. Teates jutustatakse Vana-Kariste Koodioru mäe sees elanud „metspaganatest“, kes olevat „joobnuid käkkistand ja öökäijad metsa vedand eksituses“, kuid peale selle „ka muud märki teinud, mis praeko veel alles räägitav ja mones kohtas nähtav on“.6 Kõige silmapaistvam märk ongi Kariste järvele kavatsetud sild:

Üks neist tempudest on see, et nemad tahtnud Kariste järvest ühe ööga kivisilda üle teha nende tarvis, kes pärast päeva sest sillast üle käivad, siis sisse järve tahtis lükata, et hinged silla tegijale saavad. Nemad on siis kive, mis väga suuredki olnud, kokko korjanud, kahekeste, teine isane ja teine tema emane. Isane on kive üles kaalunud ja emane on neid oma põllega järve sillaks kannud; isane on seni kui emane kaks korda oma põllega on viinud, jälle kaks vare kive valmis korjand. Kui veel kolmas kord oleks saanud viia, siis oleks karta, et sild oleks valmis saanud, aga õnneks, et kukk on laulnud ja ristiinimesed olid risti ette heitnud, siis on põllepanne katki läinud ja se sild poolikul jäänud, mis oli hakatud tegema. Aga need kivid, mis praego Kariste järves vee all silla viisil paistavad, hüidvad kalamehed Varepeälseks. Kaks vare on neid kive, mis isane seni koko korjand, alles moisa nurme peäl: teine vare on Sõnni palvemaja taga neli ehk viis vago maad, teine jälle moisa ja kasarmi vahel, mis keik suured ja juurega kivid on.7

Sild on ehitatud hingede pärast: silla tegija saab öiste teekäijate hinged omale, kui need on vette lükatud. Aga muidugi mõista pole sild valmis saanud, ainult kivid paistavad ikka veel järve põhjast.

4.

Tuglas nägi Soome silda veidi teisiti kui ärkamisaegsed tegelased; tõelisele sillaehitajale ta ei viita, ja polegi päris selge, kui hästi ta sellega seotud mütoloogiat tundis. Sellest hoolimata on silla idee hiljem arenema hakanud, väljendudes ennekõike katsetes tõmmata siduvaid lõimi „soome sugu“ rahvaste vahele ja leida selles seostevõrgus korduvaid mustreid. Soome sild ei pruugi seejuures sirutuda Soome poole (nagu eesti mütoloogiaski vägimehe sillad, mis võivad vee alla kaduda kus tahes). Püüd luua kommunikatiivne rada, mille kaudu saaks käia esivanemate ilmas, iseloomustab nii erinevaid teoseid nagu Oskar Looritsa „Liivi rahva usund“, Uku Masingu „Taevapõdra rahvaste meelest“ või Enn Haabsaare „Soome-ugri saamine“. Minu meelest kuuluvad siia ka Aado Lintropi „Šamaaniraamat“ (1995), „Udmurdi usund“ (2003) ja „Loomisaja lood“ (2014). Viimases leidub udmurdi vetehaldjaid puudutav märkus, mis minu arvates haakub otseselt ka Soome silla motiiviga:

Ehk leidub mõni, kes tahab veel küsida, miks esivanematega seotud üleloomulikud külalised tulevad veest või kuidas ja miks on nad ühenduses vetehaldjaga. Vastus on lihtne: laialt levinud uskumuse kohaselt paikneb surnute maa teisel pool vett (sageli põhjapoolses meres asuval saarel) või usutud, et tee sinna viib jõge pidi allavoolu. On ju loomulik arvata, et kui surnud (või nende hinged) lähevad surnuteriiki allavoolu, siis tulevad nad oma elavaid sugulasi vaatama jõge mööda vastuvoolu.8

Silla asemel on siin lihtsalt jõgi: minnakse ja tullakse jõge pidi, kuid kommunikatiivne eesmärk on ikka seesama. Miks sillaehituse ja kivikülvi motiiv puudub, pole siin praegu tähtis, sest tegemist on kosmoloogiliste detailidega, mis ehitavad müütilise ruumi üles mõnevõrra teistmoodi. Oluline on pigem see, et Lintrop on Soome silda pidi liikunud niivõrd kaugele, kannustatuna ometi tuglaslikust küsimusest „kas on veel võimalik ühendada lahku valgunud jõeniresid, painutada ühte harali kasvanud oksi, lähendada eriteile kaldunud rahvaid?“. Seejuures pole tal aga vähematki poliitilist motiivi, mis oli olemas Tuglasel. Võiks isegi öelda, et poliitiline motiiv, „Ühis-Soome ellu äratamise unistus“ võiks siin pigem segada. Tuglas tahtis kätte tuua „rahvuse tuleviku“, ja tõigi; Lintrop seevastu igatseb ligi pääseda väele, millest kõik alguse saab ja sünnib. Sellepärast ongi talle oluline loomisaja hingus.

5.

Loomisaja hingus on oluline ka mulle. Tahaksin isegi öelda: kui miski üldse on oluline ka saja aasta pärast, siis just loomisaja hingus; kui maailm on läbi teinud selle metamorfoosi, millest oma viimaseks jäänud raamatus kirjutab Ulrich Beck, siis on ikkagi oluline loomisaja hingus, isegi kui kõik muu, mida praegu väga tähtsaks peame, fookusest välja nihkuks või hoopiski hajuks. Soome sild kangastub uuesti, olgu Kõrgesaarel või Vikkurilool. Arvan küll, et selle kangastuse haare võiks mõnevõrra muutuda. Ühis-Soome idee oli kahtlemata võimas impulss; võimsalt mõjuvad paralleelid soome-ugri rahvaste vahel, arutlused boreaalsest mentaliteedist, Uurali algupärast ja põhjarahvastest.

Ometi näib mulle, et tänapäeval pole enam põhjust piirduda keelesuguluse või geograafilise areaali rõhutamisega. Pärast ontoloogilist pööret, mille tõid hiljuti etnoloogiasse Philippe Descola ja Eduardo Viveiros de Castro, võib minu meelest leida sarnasusi keeleliselt ja geograafiliselt väga kaugete kultuuride vahel ning tõsiseid erinevusi ka siis, kui tegu on lähedasi dialekte kõnelevate naaberrahvastega. Ehk, kui väljenduda hüperboolselt: me saaksime luua sideme mitte üksnes keeleliste ja geograafiliste esivanematega, vaid ka ontoloogiliste esivanematega. See tähendab, et Soome sild võiks ulatuda isegi Kagu-Aasiasse või Amasooniasse, mis siis, et seal ei ela soomeugrilasi ega põhjarahvaid. On sügavamaid seoseid, mis keeleajaloost ega maateadusest ei hooligi. Selleks pole iga kord vaja isegi sarnaseid motiive, mingeid „arhetüüpe“ ega „müteeme“. Piisab sellest, kui avastame lähedasi identifikatsiooniviise (näiteks suhetes inimeste, loomade ja vaimude vahel).

See võib luua olukorra, kus hakkame nägema omaenda pärimust hoopis teise pilguga. Pärimuse tähendus võib muutuda, ja mitte üksnes sellepärast, mida Max Weber nimetas die Entzauberung der Welt – maailma tuimenemine. Pärimus võib ka areneda, eredamalt särama lüüa, omandada uusi väärtusi. Parafraseerides üht teist nooreestlast: Soome silla kaar tuleb lõpmattuseni tõmmata.

Ettekanne on peetud Aado Lintropi 60. sünnipäevale pühendatud sümpoosionil „Sarvedega mammutist suure härjani“ 9. juunil 2016 Eesti Kirjandusmuuseumis.

1 Friedebert Tuglas, Aja kaja. Noor-Eesti, 1919, lk 96.

2 Samas, lk 98–99.

3 Samas, lk 96.

4 Muinasajateadus eestlaste maalt III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Kogunud ja wälja annud J. Jung. August Buschi raamatukaupluse kirjastus, 1910, lk 132–133.

5 Muistendid Kalevipojast. Koostanud Eduard Laugaste ja Erna Normann. Eesti Raamat, 1959, lk 215.

6 Muistendid Vanapaganast. Koostanud Eduard Laugaste ja Ellen Liiv. Eesti Raamat, 1970, lk 360.

7 Samas.

8 Aado Lintrop, Loomisaja lood. Uurimusi ja tõlkeid Põhja-Euraasia rahvaste usundist. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014, lk 195.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar