„Sõnaränd” harib ja puhastab hingi

PILLE-RIIN LARM

4. – 7. novembrini sõitsid kirjanikud taas mööda Eesti raamatukogusid. Tuur sai teise kümnendi alguse puhul Doris Karevalt ka tabava pealkirja – „Sõnaränd”.

Muljeid jagab ja edasisi plaane tutvustab Eesti Kirjanike Liidu projektijuht Veronika Kivisilla, kes oli üks tuuri esinejaid ning koos Maire Liivametsa ja Mart Siilmanniga ka korraldajaid.

Kuidas koostatakse raamatukogutuuri meeskonnad?

Veronika Kivisilla

Veronika Kivisilla

Ave Maria Mõistlik / Vikipeedia

Veronika Kivisilla: Rühmi on moodustatud mitmeti. Näiteks on olnud igal meeskonnal üks juht, kes valib endale sobiliku meeskonna, aga sedasi võib juhtuda, et käiaksegi ainult oma sõpradega. Tuuri üks mõte on ju ka see, et need, kes üksteist ei tunne, võiksid tuttavaks saada ja mõtteid vahetada. Peaaegu alati hakkab sealt midagi hargnema. Püüame võimaluse anda neile, kes ise selleks soovi avaldavad, samuti oleme püüdnud peale luuletajate ja prosaistide kaasata tõlkijaid, draamakirjanikke … Liidu liige ei pea olema.

Kuidas selguvad sihtpunktid, kas sõnarändajad viiakse kodust võimalikult kaugele?

Seda ka, aga see on n-ö pusle, kuna meeskondi kokku pannes tuleb pidada arvet ka eelmiste aastate käikude üle. Vahel juhtub hoopis, et juhuslikult käiakse lapsepõlvemail, toimub n-ö „Talendid koju” väljasõit. Püüame vältida seda, et samas kohas käiakse sagedamini kui kolme aasta järel, ehkki mõnikord palutakse mõnes raamatukogus samu esinejaid ka järgmiseks aastaks. Raamatukogud näevad ka ise palju vaeva, et kõik õnnestuks, teevad ettevalmistustööd: igal pool on alati ette valmistatud ka lausa näitus – ja mitte ainult esinevate autorite teostest, vaid vahel lisaks artiklitest, arvustustest jm.

Kas väiksemates raamatukogudes on märgata suuremat ootusärevust kui Tartus ja Tallinnas?

Ma olen ise väljasõidul käinud ainult kolmel korral, aga täheldanud seda küll. Seekord võeti meid näiteks Kiviõlis ja Jõhvis väga hästi vastu. Seal oli ka sümpaatne, et raamatukogu ja kool tegid omavahel koostööd – noored olid tulnud kuulama.

Tavaliselt on ühel seltskonnal neli esinemist, kuid Hiiumaal oli rohkem, sest sinna jõuab kirjanikke nii harva, et neid oodatakse ühel päeval paljudesse kohtadesse.

Raamatukogutuuride ülevaadetes on korduvalt tõdetud, et kõige raskem publik on lapsed. Sellele vaatamata või just sellepärast on tuuridel alati külastatud ka koole. Mis on saanud unistusest korraldadagi ka üks koolituur?

Unistus on vägagi elujõuline, huvi ja vajadust on. Koolid kutsuksid küll, aga asi jääb raha taha. Samuti selle taha, et ei ole leitud inimest, kes võtaks korralduse enda kanda.

Veel üks raske publikusegment on noored ja mehed. Osa noori käib kindlasti veel koolis, nii et nendeni võikski jõuda kas või koolituuri kaudu. Mida teha, et mehi raamatukokku ja kirjanikega kohtuma saada?

Noortega ei ole tegelikult probleemi. Kui nad klassiga n-ö sunniviisiliselt tulevad ja on algul võib-olla mossis, hakkab kohapeal neile see kõik enamasti meeldima. Kirjanikke, kellel on tekste, mis noori kõnetavad, leidub ju küll ja veel. Mingis vanuses ongi see, et Jürgen Rooste või Wimberg ütleb, et luule on äge, ainus nipp, kuidas neid üldse seda lugema saada. Keskealiste ja vanemate meeste puhul mul nippi, kuidas neid kodust välja saada, ei ole. Maaraamatukogudes on paraku üle 90% kuulajatest naisterahvad, kuigi lugejate sooline proportsioon ei pruugi selline olla.

Missugune on olnud tuuri tagasiside publikult, raamatukogudelt, osalejatelt?

Mitmelt poolt tuli positiivset tagasisidet, öeldakse aitäh ja saame tänulikke kirju, aga tihtipeale tehakse vastastikku ka kriitilisi edasiviivaid tähelepanekuid. Ka kohalikes lehtedes kajastatakse seda nii enne kui pärast.

Kas 11 aasta järel tajub ka raamatukogutuuril seda, mis on alates selle sünnist saati kirjanduselus toimunud? Pean silmas lugemisharjumuste muutumist, lugejate ajapuudust, ajalehtede kirjanduskülgede kokkusulamist … Praegust kirjandust võib-olla ei tunta eriti hästi?

Nii ja naa. Enamasti on kuulajad vanemad inimesed, kui ei ole just mõnd klassi kohale tulnud. Esineja tekstide pagas peab siiski igaks juhuks olema mitmekülgne. Kuulajate põhiline huvi on aga teada saada, kes on inimesed, kes raamatuid kirjutavad. Nad tahavad nendega kõige üle arutleda, mitte ainult ettelugemist kuulata. Paljud vanemad inimesed kurdavad ka, et ei oska lugeda uuemat luulet, sest on harjunud teistsugusega, aga kui luuletaja tuleb kohale ja oma tekste esitab, saab see neile arusaadavaks ja nad on selle eest tänulikud. Sageli kirjutavad kuulajad üles nende tekstide pealkirju, mis neile on meeldinud, ja loevad hiljem edasi – nad on saanud aimu, mida kõike ilmub. Keegi ei jõua ju ennast ise kõigega kursis hoida. Mõnes mõttes kompenseerib tuur kirjanduskajastuste vähenemist mujal.

Kas tuuril on eelis tavaliste kohtumisõhtute ees?

Lugeja puhul see, et tuleb alati korraga mitu kirjanikku, mitte ainult üks, ja tuur jõuab ka sinna, kuhu pole palju aastaid keegi jõudnud. Kirjaniku puhul omakorda mitmekordistab kohtumise väge teadmine, et samal ajal teistes maakondades on teised seltskonnad lugemas. Eriline on ka teekond ise. Juba autos juttu ajades tekib eriline laeng ja see kandub esinemisse. Pärast on isegi kahju, et jutud, naljad ja sõnamängud jäävad hetke maha. Kokku on kõik väsitav, aga see-eest naastakse headest muljetest tulvil.

Meelis Friedenthal on öelnud, et kui raamatukogu on tempel, siis on ta vajalik just selleks, et tuua esile sõnade füüsiline pool, ilmutada ideid (Looming 2014, nr 7). Ta osutab paberist raamatute tähtsusele, aga samamoodi võib raamatukogu templina mõtestada koguduse kohtumispaigana ja kultuuriga osaduse tunnetamise paigana. Raamatukogus käiakse hinge puhastamas. See kehtib ilmselt ka „Sõnarännu” puhul?

Kindlasti. Meil on praeguses ajas vaja hetki, mil võtame aja maha, unustame kõik muu. Inimesed janunevad lugude järele. Kirjanikud loevad ette lugusid, mille on oma hingest läbi lasknud – nii iseenda kui ka teiste autorite tekste. Inimene on nii universaalne, et see, mis on ühte hinge puudutanud, puudutab ka teist. Me ei puhasta kohtumisel aga ainult publiku, vaid ka oma hinge.

Missugused on „Sõnarännu” edasised plaanid?

Formaat jääb ikka endiseks. Kui aga dessandiga välja minna, oleks mõistlik, et sellest saaksid osa võimalikult paljud inimesed – publikut võiks rohkem olla, eriti noori. Selle peale kavatseme küll korraldajatega mõelda. Ja kes teab, võib-olla õnnestub koolidele luua n-ö alatuur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht