Sõna on valitutel

Doris Kareva

Enne preemiate üleandmist vastasid kirjanduse aastaauhindade laureaadid kolmele Sirbi küsimusele:  1. Milline tähendus on auhinna pälvinud teosel sinule endale?    2. Mis rõõmustas või üllatas eelmisel kirjandusaastal?    3. Millest tunned praeguses eesti kirjanduspildis kõige enam puudust?     

INDREK KOFF:     

1. „Eestluse elujõu” kirjutamine oli üks intensiivsemaid kogemusi, mida mul on olnud õnn läbi elada. Selline tunne, et pealtpoolt on kaas pärani lahti, täielik vabadus! Kui „Vana laulu” kirjutamine oli rusuv ja ängistav, siis selle oopuse ülestähendamine tegi mu värskeks ja kergeks. Ja mingeid kõhklusi peaaegu et ei  olnudki – lõpptulemus sai mu enda silmis täpselt selline, nagu ta pidi saama.     

2. Rõõmustasin päris mitme raamatu üle, mille seast tahan kindlasti esile tõsta Maarja Kangro ahvide-raamatut ja Lauri Sommeri „Kolme yksiklast”. Mõelda vaid, ise on minu ea- ja rahvuskaaslased ja kirjutavad nagu päris kirjanikud kohe! Igal aastal üllatab mind ikka ja jälle raamatute ja ennekõike autorite arvukus – raamatupoes  on üha tunne, et vähemalt pool kõigist Eestimaa elanikest on kirjanikud …   

3. Kõige enam puudust tunnen headest vana kooli toimetajatest, kes oskaksid autorile keelekohaseid  näpunäiteid jagada, ühtlasi aga suunaksid vajaduse korral sisulistele küsimustele tähelepanu pöörama. Äärmuslikul juhul ehk aitaksid isegi mõne teose liig ennatliku sünni ära hoida või avaldamist edasi lükata, et mõte saaks aega küpseda. Uuemat kirjandust lugedes tundub, et neid on hirmus väheks jäänud. Või ei taheta nende teeneid enam kasutada? Täiesti on puudu tõsiseltvõetav romaan vanusele umbes 9–13. Natuke noorematele on  õnneks olemas Mika Keränen, aga varapuberteet ei leia uuemast omakeelsest kirjandusest kahjuks midagi märkimisväärset. Üldiselt on aga tunne, et puudu ei ole suurt midagi, pigem on ikka üle. 

MAARJA KANGRO: 

1. Kuna tegu on novellikoguga, on eri lugudel olnud mu jaoks ka eri tähendus. Toomas Väljataga  tegi mulle jutukogu väljaandmise ettepaneku luuleraamatu „Heureka” esitlusel, kui olin kirjutanud ja avaldanud üldse alles kaks novelli. Teadmine, et n-ö tellimus on olemas, motiveeris, aga muidugi pole need lood tellimustööd, kui välja arvata Kalev Kesküla palvel Ekspressile kirjutatud novell. Lood käsitlevad ikka küsimusi, millest ma tundsin, et vaikida ei saa: probleeme, mis on mind ennast puudutanud ja millel ma olen ühtlasi arvanud olevat  üldinimliku mõõtme. Loodetavasti pole ma seejuures kaldunud liialt ei esimesse ega teise äärmusse, s.t ei egotrippi ega konjunktuuri. Ega ma ole neid küsimusi, mis siin raamatus ette tulevad – solidaarsuse ja üldise õigluse, eetika ja maitse-eelistuste, ligimesearmastuse ja -küllastumuse vahekord – ise ära lahendanudki, ja ega siin mingeid lahendusi paika panna ei saagi, tuleb lähtuda üksikjuhtumeist. Aga kirjutamine ise on tähendanud ikka naudingut,  maailmaloomise kaifi ja kujuteldavat suhtlemist oma intelligentse ja kena lugejaga.       

2. Rõõmustasid näiteks Kalju Kruusa ja Ene Mihkelsoni uus luulekogu. Mihkelsoni „Torn” sai Balti Assamblee preemiaga ka vääriliselt tunnustatud, küll aga jahmatas mind see, et Kalju Kruusa „Tühhja”, ühtaegu nii keeleliselt leidlik, osavalt intertekstuaalne kui ka sümpaatselt siiras ja selgete seisukohtadega raamat, polnud kulka auhinna nominentide hulgas. Mina oleksin nominentide hulka pannud ka Urmas Vadi  „Kirjad tädi Annele”. Vadi saatesari „Keda sina viimati lugesid?” oli hea mõte, andis publikule kirjanikest aimu veidi teise nurga alt: milline on nende hääl, maitse, argumenteerimisstiil jne. Tõlkekirjanduses oli hea aasta, ka tõlkeluulet ilmus üsna palju. Head saaki tuli Jaapanist; lisaks Rein Raua tõlgitud Ikkyū Sōjunile peaks eesti luuletajatel olema ergastav tutvuda tänapäeva jaapanlastega, Lauri Kitsniku tõlgitud Fuji Sadakazuga, samuti Tanikawa Shuntarōga  nii Kitsniku kui ka Kalju Kruusa tõlkes (raamatust „Tühhja” leiab peale Tanikawa veel mitme teise tänapäeva jaapani luuletaja tekste).   

3. Kui ütlen, et puudus on sellest või teisest, võib leiduda inimesi, kes tunnevad end puudutatuna, kuna nad enda arvates just seda rida ajavadki. Aga alati võiks rohkem olla peenekoelist mõtlemist, ühtaegu intelligentset ja inimarmastajalikku  kirjandust, mis ei tähenda, et kirjanik ei võiks olla vihane ja kriitiline. Vaadakem näiteks Kalju Kruusa viimase kogu luuletusi: intelligentne luuletaja oskab ka raevukas olla nii, et mõjub kena inimesena. Võid olla terav analüütik või võitleja ja luua meeldiva, avatud inimese autorihääle. Head näited eelmise aasta meeldivatest autorihäältest, kes lugejat ei alahinda, olid need, keda siin varem mainisin (Kalju Kruusa, Vadi, Mihkelson), samuti meeldis  mulle Aare Pilve toon. Ja veel: teatavast juudi huumori tüüpi hoiakust on me kirjanduses puudus. 

URMAS VADI: 

1. Mind teeb alati nõutuks, kui sportlased räägivad oma haigest puusast. Ja mind segab ka see, kui luuletaja räägib, kuidas ta kohtas kaunist daami või looduse stiihiat ja seeläbi tema kui luuletaja avanes. Aga mis puudutab Peeter Volkonski viimast suudlust, siis mul on tõesti  selline avanemise tunne, et olen avastanud midagi enda jaoks loo jutustamise (monoloog, dialoog, struktuur, üldine kontseptsioon) juures, aga veelgi enam teatri kui nähtuse kohta. Teatrist ju räägitakse, et see on kunst, mis sünnib ühel õhtul, siin ja praegu. Ja see võimalus näha kas imet või siis läbikukkumist on kõik su silme all korraga koos. Ja see kõik, olgem ausad, sõltub lõpuks ainult näitlejast. Seepärast ma alustasingi just sellest otsast, et küsisin,  et kas Laura Peterson ja Peeter Volkonski oleksid nõus, kui ma kirjutaksin neile näidendi ja nad mängiksid iseennast. Sest paljuski segab mind mingisugune hall tsoon, mis jääb näitleja ja rolli vahele. Minu jaoks tekib siin veel huvitav mänguvõimalus sellega, et kui nad mängivad iseennast, siis tekib küsimus, kes nad ikkagi on. On nad ise seal või on seal siiski tegelased? Ja kui kaugele saab seda kummi venitada? Ja saab ikka küll. Sest kui me oleme teatris, tuled kustuvad,  siis sa oled selle lumma sees ja hetkeks usud kõike, mida näitleja sulle räägib. Aga kui ta räägib veel iseendana, siis on see justkui usutavam, aga jutt ja situatsioon saab olla veelgi uskumatum. See on vist midagi sellist nagu väljamõeldud romaan ja autobiograafiline romaan. Lisaks näitlejate sellisele kohalolule olen ma soovinud ka aja ja koha ühtsust. See tekst on kirjutatud eelmisel talvel, kirjutatud Tartu  Uue teatri saali, sest minu soov on öelda ikkagi tänase päeva kohta midagi. Ja kui olla juba ühes ruumis, siis peaks ka see ruum olema ainuvõimalik, juba näidendisse sisse kirjutatud. Aga kõige olulisem on mulle ikkagi lugu ja selle jutustamine. Jutustamine sellises kõige ürgsemas mõttes, et keegi räägib kellelegi ühe loo. Võib-olla selline jutustav teater ongi eestlastele kõige omasem. Ma ei kujuta meie esiisasid pidamas karnevale või metsikult visuaalseid  riitusi, vaid pigem kusagil kolde ees või poe trepil rääkimas seda kõige olulisemat lugu, mis on hingel ja mis ei lase rahus olla, vaid veab ikka poe trepile seda lugu rääkima. Ju ma ise olen samasugune vanamees. PS Laura ja Peeter, kui me järgmine kord Tartus kokku saame, siis teen teile selle preemia puhul välja kaubahalli all gruusia restoranis.   

2. Kõige enam rõõmustas Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” ja just selle raamatu esimene lugu, Sommeri vanavanaemast ravitseja Darjast. See on hästi võimas lugu ja kuidagi eriti hea meel on selle üle, et Sommer selliseid asju mäletab. Muidugi ka Maarja Kangro jutukogu, kus ta on  sama hea, teravate seoste ja tajudega nagu ka oma luules. Ka meeldib mulle, kuidas Aare Pilv käis Itaalias. Luulest meeldis mulle enim Ene Mihkelsoni „Torn”. Mulle tundub, et Mihkelson on nagu snaiper, kelle sihikul või siis rauas on kogu meie tänapäev ja ajalugu ja rahva teadvus ja mis kõik veel. 

3. Puudu on praegu paarist hullust, kes kirjutaksid selliseid tekste, nagu kunagi kirjutas Matti Moguči või Indrek Rüütle, ja kes karjuksid neid ülikooli trepil, raamatukogu fuajees või bussijaamas. 

TOOMAS HAUG: 

1. Ega ma ju otseselt ei kirjuta raamatuid, vaid ikka väiksemaid ühikuid. Ühel hetkel tundub, et need ühikud võiksid raamatu moodustada.  Seekord kujundas mingi tuuma mõnede klassikute nagu Tammsaare, Tuglase, Krossi, aga ka näiteks A adu Hindi n-ö viimsete sõnumite uurimine. Mõtlev inimene hakkab teatud vanuses tegema kokkuvõtteid, ta saab ju aru, et ei ela igavesti. Ja sellise suurusjärguga kirjanike puhul on kõnekas hilisfaas kindlasti olemas. Meie klassikud on pärandanud meile läbitunnetatud tõdemusi maailma ja inimese, elu ja eestluse kohta. Kusjuures nad on teinud seda  vahel vägagi dramaatiliselt. Teadaoleva retseptsiooni põhjal tuleb aga õhata: kui vähe me oleme seda uurinud ja enesele teadvustanud! See pole raamatu ainus teema, aga sellest piisas autorile täiesti ühe-raamatu-tähenduseks.         

2. Loomingu artiklite toimetajana olen üks esimesi, kes loeb läbi eelmise aasta proosaülevaate. Seekordses ülevaates, mille autor on Holger Kaints ja mis ilmub nagu ikka Loomingu  märtsinumbris, üllatas mind meelelahutusliku kirjanduse (krimi- ja põnevuslood, fantaasiakirjandus jms) ulatuslik õitseng. Millised varjatud anded peituvad meie paljukannatanud rahvas! Kuna ma ise ei viitsi seda sorti kirjandust lugeda, siis olen niisuguse arengu mõneti maha maganud. Vabandan ennast sellega, et loen üsna aeglaselt ja pean seetõttu eriti valima, mida üldse lugeda. Mu üllatus oli siiski siiras.       

3. Kõige enam puudust tunnen intellektuaalsest, täiskasvanutele mõeldud kirjandusest. Ma ei mõtle seejuures mitte vanuselist tsensust, vaid vaimset küpsust. Natuke seda muidugi on, aga võiks olla rohkem.     

LAURI SOMMER:   

1. „Kolme yksiklase” kirjutamine oli minu jaoks vabakssaamine, nagu Tiina Sarv õigesti märkis. Ja kui mingi sisemine vabadus on käes, siis sinna jookseb väga palju hetki ja impulsse kokku. Kogu elu jõud, mis sellel hetkel on. Kirjutamine on hingeline tegevus, suhtlemine endale oluliste isikutega, olgu nad surnud või elus. Ja mõnega lõpparve tegemine ka. „Yksiklaste” raamat on olemas tänu väga paljude lähedaste jälgedele, mis on minusse jäänud.   

2. Mul on see asi, et ma ei ela aastakaupa. Raamatute huvitavus ei jaotu kronoloogias ju võrdselt. Lugemisimpulsid tulid mullu rohkem kaugemast minevikust, kusagilt 1670ndatest  kuni Teise ilmasõjani. Ja servapidi mõtled tulevikule ning kasutamata võimalustele. Aga ikka see mahlakas kõne meeldib. Läinud aasta lemmikuks olid mälestused, tolle hiidlase omad, kelle isa öelnud, et Hiiumaa keskpunkt on nende reheahju all. Nimi ei tule meelde. See oli käsikirjas, aga plaanivad avaldada. Vähesest loetud uuest kraamist on meeldinud päris mitu Vadi, Heinsaare, Mikita ja anonüümsete võrokeste juttu ning Madis Jürgeni lehelugu.  Põder ja Pervik ootavad järge.     

3. Puudust tunnen vist loomulikult jutustatud lugudest. Praegune raamat lõpeb pahatihti viimase leheküljega, selle lugemise kogemus ei jätku inimese sisekõnes ja mõtetes, tegudes ja unenägudes. Või on sinna mõju huvides pandud midagi traumaatilist, räiget, vägivaldset, kiimalist või joodikulist. Kõik see on elus olemas ja omas mahlas ok, aga nende asjade juhtmotiiviks tõstmine on moonutus, mis  tõmbab alla lugeja loomulikku inimlikkust. Ja moonutuse aste on läinud liiga suureks. Siia käivad ka elulooraamatud, mis on küll rohkem selline pehme nähtus. See, mis kamalõua neid ostma paneb, on ette dikteeritud müüt. Sealt seest ta leiab tavaliselt natuke kopitanud tolmu ja paar ilusat pilti. Lõpuks on iga eestlane oma ettemääratud stiilis elulooraamatu valmis kirjutanud ja kõik need ka vastastikku läbi lugenud. Siis saame üksteisele otsa vaadata  ja kooris ohata: oijah, igav on, härrad ja prouad … me keegi polegi elanud, vaid ainult kogu aeg näidelnud ja lõa otsas lohisenud. Sellest rabelemisest ja punnitamisest tuleks välja saada ja tuleks üles leida lugejaga vestlemise kunst. Võib-olla tasuks jälle vaadata suulise kirjanduse, täpsete pajatuste, lennukate udutamiste ja usalduslike vestluste poole ja sealt midagi õppida.         

AMAR ANNUS:         

1. See oli kahtlemata rikastav kogemus. Maailma asjadest saadakse palju paremini aru, kui neid suudetakse emakeeles sõnastada. Seda tõlget pole mul kahjuks võimalik viia kolleegideni laias maailmas, kes oleksid pädevad seda professionaalselt hindama. Samas on tore hingata ühes rütmis eestikeelse kirjasõnaga ja seda mingil määral mõjutada.       

2. ja 3. Kuna ma loen üsna vähe ilukirjandust,  siis on mul raske nendele küsimustele vastata. Aga nagu ütleb Hasso Krull, liigub suur kogum kirjandust inimeste vahel suuliselt. Seda laadi kirjandusega on minu kokkupuude suurem. Erinevalt Angela Merkelist ma ei arva, et multikultuurilisus on läbi kukkunud. Tihtilugu võib Eestis kohata hoiakut, mis õigustab paljudel tasanditel rahvuslikku kapseldumist ja protektsionismi. Minu arvates võib selline kapseldumine viia kiiresti inertsi ja isegi idiotismini.  Siis hakkame nägema loova mõtlemise asemel kivistunud rituaale ja neurootilist sundkäitumist. Eriti väikesel kultuuril tuleb olla vitaalne maailmakultuuri osa, et ellu jääda. Selleks on vaja ka tõlkekirjandust. Tõlkijad, andke tuld! 

ILMAR LEHTPERE:         

1. „The Scent of Your Shadow” on juba Kristiina seitsmes ingliskeelne raamat minu tõlkes ja meil on mitu raamatut käsil, nii et Kristiina loomingu tõlkimine on pidev protsess. Tema  looming on mulle juba ammu südamesse läinud ja sinna kinni jäänud. Seetõttu on mul sisemine vajadus jagada seda lugejatega inglise keeleruumis ja seeläbi terves maailmas – luule tõlkimine on hingesuguluse väljendus. „The Scent of Your Shadow” tõlkimine oli siiski mitmel viisil eriline. Selles luulekogus on palju luulet emakssaamisest ja sellest, mida tähendab olla ema – ja muidugi naine. Eessõnas kirjutasin, et Kristiina luule kaudu  olen hakanud aru saama, mida see tähendab. See luulekogu on eriline ka selles mõttes, et selle andis välja mainekas Inglise luulekirjastus Arc Publications. Kirjastus pöördus ise meie poole sooviga Kristiina Ehini luulet välja anda. See on Inglise kirjastajate puhul väga haruldane. Tavaliselt pakuvad luuletajad oma loomingut ise ja ootavad avaldamisvõimalust aastaid või kogu elu. Olen ülimalt rõõmus, et Kristiina on saanud tuntud luuletajaks inglise  keeleruumis minu tõlgete abil. Ja et tohin tema loomingule nii lähedalt ja aktiivselt kaasa elada. Tema järgmine ingliskeelne raamat „The Final Going of Snow” ilmub juba aprillis. Selle annab välja tuntud Inglise luuleajakiri Modern Poetry in Translation. Ajakirja juurde on loodud uus luuleraamatute sari. Teise raamatuna selles sarjas soovisid nad välja anda Kristiina uue luulekogu. Nad pöördusid meie poole kohe pärast „The Scent of Your Shadow”  ilmumist, kui uus käsikiri polnud veel valmiski. Selles luulekogus on peamiselt Kristiina uuem looming, mis ilmub eesti keeles umbes samal ajal kogumikus „Viimane Monogaamlane”. 

2. Tõlkijana rõõmustan viimasel ajal eriti selle üle, et eesti kirjandust tõlgitakse üha rohkem inglise keelde ja et ka tõlkeid loetakse palju rohkem. Inglise keeleruumis on huvi eesti luule  vastu viimase aasta jooksul märksa kasvanud. Head luulekirjastused nagu Arc, Modern Poetry in Translation ja Bloodaxe on hakanud eesti luulet avaldama ja kavatsevad seda edasi teha. Need on vanamoodsad kirjastused selle sõna kõige paremas, inimlikus mõttes, seal hoolitsetakse oma autorite eest ja osatakse luulet levitada. Nad saavad aru, et raamatu ilmumine ei ole väljaandmisprotsessi lõpp, vaid algus. Kirjastatud luulekogud satuvad lugejate ja arvustajate  kätte ning autoreid kutsutakse ikka ja jälle rahvusvahelistele luulefestivalidele esinema.       

3. Eesti kirjanduspildis on minu meelest praegu vähe üllatavat ja poeetilist proosat. Ma ei väida, et eesti proosa on seetõttu halb või et sellist proosat pole üldse olemas – Mehis Heinsaar näiteks ikka üllatab oma poeetilisel viisil ja Kristiinal  on ka põnev uus jutukogu ilmumas – aga seda on siiski minu meelest liiga vähe.     

KRISTIINA KASS:     

1. „Nöbinina” kirjutasin juba paljude aastate eest Soome päevalehele laste järjejutuks. Mul oli nädal aega, et mõelda välja uus osa, aga  tegelikult kulus enamasti pühapäeva öö kirjutamise peale, sest esmaspäeva hommikuks pidi uus peatükk valmis olema. Seega võiks öelda, et Nöbinina kirjutamine tähendas mulle igapühapäevast stressi ja peavalu. Nõialood on köitnud mind suuresti juba lapsepõlve „Väiksest nõiast”, „Krabatist” ja „Kivinõiast” peale. Täiskasvanuna olen lugenud ja vaadanud läbi ka kõik „Harry Potterid” – lastekirjaniku õigusega söandan avalikult tunnistada,  et olen fänn. Loomulikult pidin siis ka ise vähemalt ühe nõiaraamatu kirjutama! Olgu öeldud, et Potterist polnud ma enne „Nöbininaga” alustamist kuulnudki. Eestikeelsele käsikirjale kirjutasin mõned peatükid juurde. See võttis vist rohkem aega kui terve algupärase loo kirjutamine kokku, aga ajasin õnneks läbi palju väiksema peavaluga.   

2. Pean tunnistama, et mitme suure elumuutuse tõttu kulus mu energia möödunud aastal ära kõige muu kui lugemise peale. Jõudsin lugeda läbi ainult Piret Raua „Tobiase” – järjekordselt väga mõnus asi nii sisult kui stiililt. Peale selle kuulasin palju soomekeelseid audioraamatuid (uuemaid soome kriminulle ja vanu Agatha Christie’sid), sest nende kõrvalt  saab kõike muudki kasulikku teha. Kui mõistet „eesti kirjandus” veidi venitada, siis üllatas Sofi Oksase fenomen. Ju siis oli maailm valmis väikese Eesti valusateks minevikumälestusteks. Oksanen ise on oma raamatute parim reklaam. Võib spekuleerida teemal, kas “Puhastus” ikka huvitaks nii laia publikut, kui kirjanik oleks keskealine kõhukas meesterahvas. Tahaks loota, et huvitaks.         

3. Eelmisele vastusele viidates söandan käsitleda sisu asemel ainult vormi. Eestile oleks vaja päris oma, tähelepanu äratava välimusega kirjanikku, kes kirjutaks värvikas  stiilis tervet maailma huvitavaid teoseid! Pikki lillasid rastasid pole muidugi ilus matkida ja kiilaspäisest Mihkel Rauast ka kahjuks ei piisa, aga vaat kui mõni ontlik naiskirjanik ajaks pea paljaks, siis oleks juba lootust! Vaadake, kui kuulsaks Sinead O’Connor oma soenguga sai! Ka audioraamatute valik võiks hulga laiem olla. Mu armastus kuuldemängude ja etteloetud raamatute vastu on samuti pärit lapsepõlvest ja „Onu Remuse juttudest”. Usun, et ma  pole ainuke täiskasvanu, kes naudib professionaalse näitleja ilmekalt esitatud raamatuteksti kuulamist. See on peaaegu sama tore kui kuuldemäng või teater.     

SERGEI ISSAKOV:   

Vene kirjanduspildis Eestis oli aastatel 1918– 1940 ligi kolmkümmend kirjanikku, kes on ära teeninud nii kirjandusteadlaste kui ka lugejate tähelepanu. Kuid nendest ja nende loomingust teame me väga vähe. Vene poeetide teoseid avaldati harva ja enamasti ei ole nende arhiivid säilinud. Paljud neist hukkusid GULAGis või olid sunnitud emigreeruma. Seetõttu on tolle aja vene kirjanike arhiivid suur haruldus ja iga arhiivileid on uurijale suur sündmus. Imekombel  säilinud arhiivi saatus sarnaneb vahel detektiivlooga. Jelizaveta Roos-Bazilevskaja ja tema abikaasa, samuti luuletaja Ivan Bazilevski arhiivi otsisin palju aastaid. Alles 2009. aastal, tänu kahjuks juba meie hulgast lahkunud TÜ emeriitdotsendi Lev Vassiljevi abile, sattus minu kätte kolm mahukat kausta Roos-Bazilevskaja luuletuste käsikirjaliste tekstidega ning album paljude 1920.-1930. aastate vene luuletajate  autogrammidega (nende hulgas oli ka kaks siiani tundmatut Boriss Vilde luuletust). Need materjalid asusid Rootsis ja olid enne seda olnud Poolas ja Saksamaal. Nendes kaustades on Roos-Bazilevskaja 169 luuletust. Siiani oli tema luuletusi teada vaid veidi üle kolmekümne. Alles nüüd avanes meile täiel määral poeedi talent. Ta kirjutas neljas keeles: vene, eesti, saksa ja prantsuse keeles. Uurija jaoks on see suur rõõm.         

P.S. Huvitav, kas Rapla gümnaasiumis teatakse, et Jelizaveta Roos-Bazilevskaja töötas 1930. aastate teisel poolel saksa keele õpetajana äsja avatud Rapla progümnaasiumis.       

2. Seitse-kaheksa aastat tagasi kirjutasin ma  Eesti vene kirjanduse ülevaates, et üks tema „hädadest” on kirjanike noore põlvkonna puudumine. See oli eriti märgatav pärast silmapaistva poeedi Svetlan Semenenko ja suurepärase proosakirjaniku Boriss Krjatško surma ning pärast seda, kui Tallinna kirjanikust Mihhail Vellerist sai Moskva kirjanik. Kirjanike noore põlvkonna puudumine seadis kahtluse alla vene kirjanduse olemasolu ja tema tuleviku Eestis. Õnneks olid need kartused ennatlikud.  Viimaste aastate jooksul on ilmunud palju noorte autorite teoseid. Seda kinnitab ka vene kirjandusliku elu üldpilt Eestis 2010. aastal. Ma ei hakka siin loetlema kõiki noori autoreid, neid on palju, kuid ühte neist tasub nimetada. See on Andrei Ivanov, Eesti Kultuurkapitali preemia laureaat 2009. aastal. Ta on ka näide, kuidas me ei oska alati vääriliselt hinnata oma kirjanduslikku „kaadrit”.  Enne oma teoste publitseerimist Eestis avaldas Ivanov New Yorgis ilmuva ajakirja Novõi Žurnal veergudel (vene emigratsiooni mõjukaim trükiväljaanne välismaal) M. Aldanovi preemia pälvinud jutustuse „Minu taani onuke”. Seejärel ilmusid tema teosed Soomes ja alles siis Eestis. 

3. Sellele küsimusele vastamine eeldab tänapäeva eesti kirjanduse head tundmist. Kuigi olen suure huviga lugenud eesti kirjanike, eriti J. Kaplinski ja A. Kiviräha teoseid, ei ole ma siiski korrapäraselt jälginud eesti kirjandusprotsessi ning eesti autorite loomingut. Pean ennast siin ebakompetentseks ja seetõttu ei julge teie küsimusele vastata.         

MART VELSKER:       

1. Karlovast kirjutamine oli mulle oluline vähemalt kolmes mõttes. Esiteks oli see võimalus  läbi mõelda Tartu linnaruum ja läbi mõelda oma suhe Tartuga – sellele vaatamata, et ma Karlova linnaosas ei ela. Teiseks avastasin ma seda artiklit ette valmistades enda jaoks Faddei Bulgarini, kes oli Karlova mõisnik ning üks tuntumaid Liivimaal elanud kirjanikke. Kolmandaks pakkus kirjutamine ka lõbu balansseerida provokatsiooni ja tõsiseltvõetavuse piiril.       

2. Mind rõõmustasid Ene Mihkelsoni, Maarja Kangro, Maarja Pärtna, Aare Pilve jt raamatud  ja rõõmustas ka teadmine, et kindlasti ilmus veelgi head kirjandust, mida ma seni pole lugeda jõudnud.     

3. Kirjanduses võiks minu meelest olla praegusest rohkem mõtlevat aeglust, mõnel varasemal ajal on seda rohkem olnud. Ja muidugi on peaaegu alati puudust tuntud lugejatest ja rahast, tuntakse ka praegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht