Sõna on Jumal

ANNIKA HEINSALU

Piiblis algab Johannese evangeelium järgmiselt: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli jumal. [—] Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi“. Mart Kangru luulekogu „Kõrgusekartus“ kandva idee saab lühidalt kokku võtta just sellesama tekstikohaga piiblist. Mõneti võib võtta Kanguri teist luulekogu kui esimeses luulekogus „Kuldne põli“ (2009) alustatud teema järge ja edasiarendust. Sedasama tunnistab ka luuletajamina ise, et tal on ikka see sõnade asi (vt  lk 6). Tõepoolest, luulekogu on pühendatud sõnale ning selles peituvale väele ja jõule. Sellelesamale väele, mida kasutas Jumal, kui ta lausumisega Maa lõi.

Sõna väe tundmine polnud võõras ka meie rahva esivanematele − oli ju sõnamaagial oluline osa nende igapäevaelus. Ent tänapäeval on midagi nii ürgset üha raskem tajuda ning vahest veelgi keerulisem seda tabada ja mingil moel teistele edasi anda. Kui loitsudes, mantrates, palvetes ja nõidumisel kasutatakse niisugust väge pigem pragmaatilistel eesmärkidel, siis sõna väe paigutamisel luuletustesse kaob selle praktiline pool ning asemele tulevad mitmekihilised tasandid. Selline protsess on toimunud „Kõrgusekartuses“. Just sõna ja selle jõu kihistumise tõttu on Kangru uue luulekogu puhul vajalik, et luuletajamina ja lugeja maailmapilt kattuksid. Teine võimalus oleks olla aldis, võtta aega ja mõtiskleda pikemalt sõnade väe ning sõnade olemuse üle üldse, kas või juba järgmiste Kangru ridade juures: „Vaata sõna  / ei ole ei tähendus / ega tähed // ei mõista  / ega näha // imelik vaatamis-  / väärsus“ (lk 13).

„Kõrgusekartus“ on eelmise luulekoguga võrreldes napisõnalisem. Uues kogus hakkab kohe silma sõnade kasutushulga ja tühja ruumi suhe. Vähemalt pool „Kõrgusekartuse“ luuletustest koosneb kõigest 2–7 värsireast, millest nii mõnigi rida (kui mitte kõik) sisaldab vaid üht sõna. Samas ütleb luuletaja järgmist: „Sõnu tuleb rohkem  / omapead jätta  / lasta neil mulda süüa  / põlvi veriseks kukkuda  / kakelda  / mis luuletusi  / neist muidu tuleb“ (lk 36). Niisiis on tühi ruum jäetud tagasihoidlikele sõnadele (vt lk 9), et nad saaksid selles avaruses kasvada, täituda, luuletuseks muutuda. Paraku tuleb siin tõdeda, et niisugust tühja ruumi on mõneti liiga palju antud. Uue kogu männimets (vt lk 6) on liiga hõre, et seda enam metsaks nimetada (alternatiiviks võiks olla männipark) ehk „Kõrgusekartuses“ puudub niisugune tihedus, mis on iseloomulik Kangru esikkogule. Just selle tiheduse puudumise tõttu on uus kogu pisut hakitult katkendlik. „Kõrgusekartuses“ on pikka aega kaasas kantud teemale lähenetud teisiti, et võimendada esikkogus alustatut. Leian, et Kangur oskab suurepäraselt mõjusalt sügavaid filosoofilisi mõtteid (lustakas)mänguliselt ritta seada pigem tihedamate luuletuste puhul. „Kõrgusekartus“ ei suuda lugejaid siiski oma mõjuvõimule täielikult allutada  − midagi jääb justkui puudu. Süüdi ongi ehk see suur tühjus, mis luuleminale nii ääretult magus on (vt lk 21), kuid lugejale mingil hetkel läilaks läheb.

Ometi ei taha ma tühjale ruumile osutamise ja hõreda männimetsa metafooriga väita, et Mart Kangur pole kirjutanud nautimisväärset luulet. Vastupidi, uues luulekogus on olemas sama kangurlik stiil, mis sai tuttavaks tema esikkogust. Keeleliste võtetega nagu kontrastid, intertekstuaalsus, katkestus ja tähendusmängud sunnib Kangur lugeja oma tekstist distantseeruma, peatuma ja mõtisklema. Luuletuse lühidus (ja tühi ruum) ei tähenda sugugi selle läbipaistvust. Pealegi oskab Kangur muuta oma luuletused köitvaks üksiku, lihtsa ja kerge sõnaga, mis tabab selge kõlksatusega naelapea pihta.

„Kõrgusekartus“ on paradoksaalne luulekogu. Ideaalis võikski see teos koosneda tühjadest lehekülgedest, kuhu sõnad alles hakkavad tekkima. Või siis tuleks hoopis ette kujutada tühja valget lehte arvutiekraanil ja tunnetada seda hetkelist momenti, enne kui kirbud (vt lk 32) ekraanil sõna moodustavad − „see on sõna aeg / täiuslikem / muutevorm“ (lk 12). Just selle momendi tabamine ja edasiandmine teeb Kangru teose vastu­oluliseks. Lugeja saab paratamatult raamatukaante vahel juba valmis sõnad. Need sõnad ei teki, neid ei looda, vaid need on juba olemas. Samuti ei saa neid enam sugugi tühjadeks pidada. Niisugust paradoksaalsust nenditakse ka luulekogus: „jah kui ma oskaksin / teha tõesti / täiesti tühje sõnu“ (lk 10). Raamatukaante vahele ja eriti luuleridadesse saanud sõnad kannavad iseenesest juba midagi endaga kaasas. Nende sõnade kaudu toimub pidev loomine, sest, tuletagem meelde, kõik sünnib siia olemasollu just lausudes. Teisest küljest jällegi saab midagi uut luua üksnes tühjale kohale. Sõnad tegelikult ongi iseenesest tühjad ning igaühel on võimalik neid täita omamoodi. Selle võimaluse on kasutanud ära ka luuletaja ning annab oma sõnade täitmise ülesande teistele kanda: „mina teen tühje sõnu  / las nende täide  / jääda neile kes / neid täide / viivad“ (lk  9). Ent luulekogu vastuolulisus ei seisne üksnes tühjades sõnades, vaid ka eelmainitud sõnaloomes. Kuidas jäädvustada luuletus nõnda, et see tabaks keele sõna-eelset faasi? Vahest kirjana (vt lk 26) polegi see võimalik. Kui sõnad poevad raamatukaante vahele ja saavad ihuks ja vereks, siis nad saavad otsa (vt lk 31).

Milline on siis lahendus? Kangur ise pakub välja, et sõnad „jäägu parem  / pealuu sisse  / kõrva taha“ (lk 31). Ehk siis mitte luuletada, mitte kirjutada? See jääb siinkohal lahendamata dilemmaks. Või kas jääb? Luuletajad ei saagi ju teisiti kui järgida järgmisi nõuandeid: „aja keel suust välja [—-] aja mõtted peast välja  / aja tunded südamest välja  / tee neil olemine  / tuliseks  / kihuta nad  / nelja tuule poole  / ära halasta  / jäta nad aadressita  / alasti  / lagedale väljale  / värisema  / paluma  / kartma  // ühesõnaga  / luuleta“ (lk 24).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming