Siugles hästi!

Asko Künnap, Siugja Sulepea kirjandusauhinna žürii liige

Tänan ette küsimast, sulg siugles hästi! Jah, eesti kirjanikel oli ka viimase kahe ussimaarjapäeva vahelisel ajastajal Siugja Sulepea žüriile palju mahlast lugemist pakkuda. Nii luulet kui proosat, sekka proosaluulet ning väga luulelist proosat. Kirjandusauhinna Siugjas Sulepea žürii ei taotle oma valikute  ja otsustega absoluutset tõde. Selle jaoks on olemas teised institutsioonid, näiteks Eesti Kultuurkapital koos oma iga-aastaste kirjanduspreemiatega. Üritame lihtsalt suunata valgusvihku raamatute autoreile, kes eesti kirjandust rikastavad või selle piire laiendavad, kirjutades samas kõrgtasemel kirjasõna. Ja, käsi südamel, teine Kalevipoja kaanel, kinnitan, et eesti kirjanduse lava on lai, tema aksid kõrgel ja põnevat askeldamist jagub nii  eeslava rambivalgusesse kui tagalava hämarusse.     

Et seisame Egiptuse lihapadadest eemal, pole meil ka laureaadile ju pakkuda muud kui abi avalikkuse tähelepanu äratamisel, üks väärikas nimeline sulepea, korralik lõuna žüriiliikmete seltsis ja kulul ning kutse osaleda  järgmise aasta žüriis. Vähemasti esialgu on see nõnda olnud. Eelmise aasta Siugja Sulepea võitja Holger Kaints tõi 2010. aasta žüriisse uut vaatenurka ja kogemust, takistades meil, ma loodan, liiga erakondlikuks kivinemast. Otsused langesid siiski üllatavalt vähese vaidlusega, seninägematus üksmeeles.     

Aga asja juurde. Miks just Indrek Koff ja tema minimahuline ja raskesti määratletavas žanris „Eestluse elujõust”? Esiteks: see lihtsalt on hea raamat. Teiseks: sellisel või lähedasel viisil, nagu Koff on oma teksti kokku pununud, kasutades tänavakeelt, klapitades esmapilgul juhuslikku, tsiteerides argieestlast kogu tema ilus ja koles, on väga kerge tekitada suures koguses väga halba tekstimassiivi, aga väga raske luua nauditavat kirjandust.  Teisisõnu: don’t try this at home! Indrek Koff on eestindanud selliseid aukartust tekitavaid tegelasi nagu Foucault, Maeterlinck ja Houellebecq ning arvata ja karta võiski, et esmapilgul kergesti neelatava raamatu sees on peidus midagi palju suuremat. Kuigi, jah, ärge kartke, nalja saab kah. Kolmandaks: Me usume, et kirjutada tuleb siis, kui enam teisiti ei saa. Kirjutamist randme või näpuotste soojana hoidmiseks pole tarvis kellelegi. See  raamat on kirjutatud ausalt. Tekst tagakaanel ütleb: see raamat on kirjutatud / masenduse ja lootuse ja masenduse / leivatöö ja hobide / suguvõsa ja sotsiaalse võrgustiku / lootestaadiumis kaksikute ja kahe väikese lapse / kõrvalt. Teistest, samuti headest teostest, mida Siugja Sulepea žürii esile tõstis, kiidan mõne sõnaga siinkohal veel kahte. Teen seda subjektiivselt, enda kui vaid ühe viiendiku Siugja vandekohtu mätta otsast kirjutades. 

Aino Perviku „Matlena teekond” on veelkordne veenev tõestus, et suur lugu mahub ka väikesesse formaati. Lehekülgede ja tähemärkide arvu poolest pole raamatut ollagi – ometi on seal rohkem sõnumit kui mõneski tähtsas tellises. Pervik seostub meil kõigil otsekohe lastekirjandusega, aga „Matlena teekond” on täiskasvanute, vaimselt ja emotsionaalselt küpsete inimeste raamat. Meisterlikult jutustatud, inimlik ja soe, ühekorraga ajalooline ja  ajatu. Autori mina liigub kangelasega kaasa, hoiab minevikku ja olevikku ühendavad niidid pingul, aga ei suru ennast peale. Jutustatakse küll vaid ühe esiema üks lugu, aga selle loo kaudu midagi väga universaalset, kõigile empaatilistele inimestele mõistetavat. See vist ongi see kurikuulus kunstiline üldistus, mis käsitööteosest kunstiteose teeb.       

Aare Pilve „Ramadaan” tõuseb uhkelt püünele eelkõige just kõigi viimastel aegadel  üllitatud reisikirjade ja päevikute taustal. Sest „Ramadaan” on justkui samuti ühe reisi, ühe Itaalias veedetud ramadaanikuu päevik, nummerdatud igapäevaste sissekannetega ja puha. Aga seda vaid esmasirvimisel. Kohe kui lugema hakata, talutatakse pahaaimamatu päevikulugeja lõa otsas äraspidisele ekskursioonile ajalukku, filosoofiasse, kunsti ja kirjandusse. Realistlik vaheldub sürrealistlikuga, selge hämaraga. Iga meeter jalutatud  ja kirjeldatud tänavaid või autori salakavalalt hargneva mõtte keerdkäike on kirjutatud põnevaks kui krimka. Ka siis kui mitte midagi ei juhtu, juhtub kuskil siinsamas tegelikult kõik – su enda peas või samas paigas sada või tuhat aastat varem või täpselt samasugusel õhtul ühes hoopis teises raamatus. PS! Korraliku kauba väikese kaasa-andena leiab proosateksti vahelt ka Pilve uut luulet. Ka see on tihe ja põnev.     

Loomulikult väärivad põhjalikku käsitlust kõik äramärgitud raamatud ja nende autorid. Mõne teose arvustus on juba ilmunud, teiste kohta, ma loodan, on need ilmumas. Eesti kirjandus kasvagu, ajagu endalt nahku, liikugu edasi osavalt loogeldes, etteaimamatult kui sale siug!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming