Sisepõgeniku reis Hanumani turjal

Tiit Kändler

Andrei Ivanov. Hanumani teekond Lollandile. Tõlkinud Veronika Einberg. Varrak, 2012. 406 lk Kopenhaagen on selge linn seni, kuni rahapuudusel oled sattunud hotelli bordellide rajoonis, kuni võib-olla et õilsast uudishimust püüad sisse pääseda saientoloogia kirikusse, kuni pimedus hüppab üle vanima – kindlasti maailma vanima! – lõbustuspargiks, Tivoliks nimetatava taevaaluse urka. Kuni sa pole pistnud jalgrattalukku oma kahekroonilist, sõitnud sellega botaanikaaeda ja palunud väravaputkas prussakana istuvalt neegrilt, et kas saab ratta jätta põõsasse, ja saanud vastu jäiga ei, ja siis aiast naasnuna pole leidnud jalgratast, mis on viinud su viimase kahekroonise ja sunnib sind läbi kottpimeda linna käsi- ja silmkaudu hotelli jõudma. Kõik siin on kuidagi hästi korraldatud, kuid kindlasti mitte sinule. Euroopa on korraldatud, kuid kes esindab Euroopat, kelle jaoks on see korraldatud, kes seda ometi sisustab – kes tahab teada, lugegu Hanumani teekonna kohta Lollandile. Ja veel – kes tahab teada, mis Eestis tegelikult toimub, ja kel ei ole hirmu pingutuse ees otsida õudusena näivast rahvaste piibeli ja paabeli tagant ja seest seda õpetuse iva, see lugegu Hanumani reisi Lollandile.

Siinkohal soovitus lõpeb. Järgneb selgitus.

Andrei Ivanovi puhul pole eksimist karta. Ta ise eksib oma raamatus nõnda meeleheitlikult, reisides ühes Hanumaniga Eesti ja Taani eksitavates ruumides, et viies eksija enam mängu ei mahu. Sa kas lähed ja eksid sisse sellesse pilti, mida Ivanov maalib/pritsib/joonistab/plätserdab, või jätad end mängust välja. Mis asi see on, mida Ivanov kirjutab, mina ei tea. On see mälestused või reisijutt, romaan või autobiograafia, on see vussiläinud akadeemiline uurimus või ootamatu eduga pärjatud pagulase ankeet.

Huvitav, kui Ivanovi peategelane, illegaalne mehike Jevgeni, kel pole isegi taotlust sees, esitanuks selle raamatu direktoraadile, kas oleks ta siis saanud kas või ajutise elamisloa, et kord ometi peatada see lõppematu retk Lollandile oma teisiku, lahutamatu kontrasti ja legaalse hääletoru Hanumani seltsis. Kui Jevgeni, kellenimelisele tüübile jätab Ivanov au olla tema ise, tõmbab end pilve kuubis, lisaks veel paksude tekkide alla, silmad pahupidi vahtimas oma seesmist kukalt, jääb Hanumanile ometi tema maailm, mis on täis end vastu räpase köögi ligase külmkapi näruse nurga löövaid unistusi. Ivanovi Hanumani ja Jevgeni süda hüppab kiiremini, kui käivad jalad ja lendavad mõtted. Hüppab tundmatusse, tundmatuks jäämise maale, soovist jääda tundmatu maa tundmatuiks.

Kuid ole sa nii tundmata kui tahes, päritolust ei pääse. Balti jaam sõidab sinuga kaasa.

Hanumani unistused on nõnda löövad, et nende lõimestik toob silme ette millegi, mida nägin kui ilmutust umbes 1970. aastate alul kinos Foorum. See oli Kurosawa „Dodesukaden”, mis meil tõlgiti kui „Trammikolina saatel” ja selles filmis ei tehtud muud, kui et elati suurlinna ääres prügimäel ja unistati unistusi, teostades neid kas trammijuhina mööda porilagast teeäärt kolistades (do-de-su-ka-den, do-de-su-ka-den) või kellegi teisena, ametimehena igatahes. Kõige uhkem oli arhitekt, prügimäel sirge seljaga istuv arhitekt, kes projekteeris inimväärseid, aina inimväärsemaid maju, tänavaid, kvartaleid, linnu.

Mingit armastust pole siit Ivanovi raamatust loota, ja armu kah mitte. „Hirmul linnud rippusid taevas nagu praht. Päike kissitas ja viskus jälle poleeritud vasktorudesse.” Seda saab lugeda juba 10. leheküljel. Kuid pole loota, et asi nõnda lihtsalt ja lõbusalt jätkub. Igast ilmakaarest pärit põgenikke täis kiilutud varjupaik ei lase lahti ja epiteetidele ei jää enam ruumi, saati siis sõnakõlksudele. Tekst läheb üha hullemaks kätte, nõuab tõsist tahtmist ja jõudu, et selles püsida, uppumata roppuste, perverssuste ja muude ilgemate ilguste vääramatusse ellu.

Meeleheite ja masenduse hetkel tundub, et Ivanoviga on nüüd läbi, ta ei tule enam kunagi tagasi, sinna ta jääb ja on minugi ühes kiskunud. Häda mulle, hüüatad, ja hakkad otsima õblukestki päästerõnga otsakest. Kust mujalt kui enese ümbert. Ollusest, milles elad, selles riigis, milles tundub üha enam, et oled vajumas mingisse illegaalsesse sisepaguluse mutta, ainut selle vahega, et Taani põgenenud indialastel ja bengalitel, armeenlastel ja grusiinidel, venelastel ja araablastel, nepaallastel ja albaanlastel, neegritel ja mustlastel, juutidel ja assüürlastel on vähemasti oma avaldustega, olgu need siis nõnda valelikud ja lühijalgsed kui lülijalgsed nende räpases ühisköögis, kusagile pöörduda, on Direktoraat, kust oodata positiivi, aga mul ei ole siin riigis sedagi.

Miks peaks pileti peale raha raiskama, kui ei tea, kuhu sõita, küsib Ivanov. Jah, tõepoolest, miks peaks raiskama sõnu, kui keskkonnas, mis on kuulutanud end  vabaduse sambaks või vähemasti selle postamendiks, toimib tsensuur sama salakavalal moel nagu Hanumani ja tema meeletusse seltskonda suhtub lakutud ja limpsitud Taani ühiskond, oodates vaid seda silmapilgukest, mil neil saab nahakese üle kõrvu tõmmata. Vähemasti loogiline ootus, esi-esi-esivanemate moel jälle olla.

Nii nagu Ivanov võinuks jätkata oma raamatut, eks nõnda minagi oma tutvustust. Võib-olla leiab keegi teine võimaluse, et sellest tekstist pääseda. On kolmanda advendi õhtu, Tšehhi poistekoor laulab raadiost ja hetkeks tundub, et … võib-olla on Hanuman ja Jevgeni just pääsenud bildingust, sellest pagulaste ja illegaalide seguga täidetud laagrist, tõelisest tohuvabohust, millist isegi Vana Testament pole kirjeldanud nõnda jõhkervärvikalt, kui on seda teinud Andrei Ivanov.

Jah, häbi  küll, et ajal, mil Euroopa otsib uut majanduspoliitikat nagu Lenin neppi, meenub mulle Ivanovi raamatut lõpetades, kuidas esimest korda käisin kapitalistlikul välismaal, Soomes ja kohe viidi Helsingis kusagil kõrgel kallisse restorani, ehkki meil oli ükstakama, kõik restoranid olid hirmkallid, ei võinud neile mõteldagi, ja seal toodi lauale meie ette kiivi, sihukest ma polnud näinudki, ja võtsin siis noa ja hakkasin koorima ja kuidas mind siis soome ajakirjanikud vahtisid, kui õpetasid, et tuleb pooleks lõigata ja siis uuristada nagu keedumuna, ehkki polnud keedumuna poolegi, nii vahtisid, et siiamaani koorin kiivisid, isegi kui neid süüa ei taha, kõik koorin ära. Ja ongi jutul lõpp.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming