Sina ja mina maapealses põrgus

JAN KAUS

1.

Juudi kirjaniku David Grossmani „Maailma otsa“ on üks neid raamatuid, mida ei anna kuidagi kirjeldada väljenditega „meeldis“ või „ei meeldinud“. Kui peaksin valima selle Iisraeli rahutuile ja kaunitele maastikele viiva teose iseloomustamiseks kahe mainitud väljendi vahel, jääksin viimase juurde, kuigi tuleb kohe rõhutada, et kahtlemata on „Maailma otsa“ võimas romaan, mistõttu tuleneb lugemisel tekkinud vastureaktsioon raamatu veenvusest ja jõust. Võimalik, et ängistav, ärev ja painav tunne, mis mind Grossmani romaani lugedes valdas ja jäi tükiks ajaks saatma, võib tabada iga lapsevanemast lugejat.

Kõigest järjekorras. Loo ülesehitus on üsna lihtne: selle keskmes rullub lahti pikaajaline armastuskolmnurk, mida saadab hulk konflikte, põhiliselt Kuuepäevane sõda (1967), Yom Kippuri sõda (1973) ja operatsioon „Kaitsemüür“ (2002). On kaks meest Ilan ja Avram ning üks naine Ora. Mõlemad mehed armastavad Orad, Ora armastab mõlemat meest. Mehed on omavahel sõbrad, Oral on poeg nii Ilani kui Avramiga. Nende kolme sõprus, mis sai alguse juba noorpõlves, kui nad kõik kollatõbistena ühte haiglasse mingi järjekordse relvakon­flikti ajal maha jäeti, on harukordselt tugev, võimaldades lahendusi, mis pole päris harjumuspärased: Ilani ja Avrami survel tõmbas Ora nende vahel loosi, et võitjaga abielluda. „Maailma otsa“ kirjeldabki suures osas kodust põgenenud Ora jalgsiodüsseiat koos sõjast räsitud Avramiga. Põhiline põhjus, miks Ora põgeneb, on seotud tema ja Avrami poja Oferiga, kes sõdib parasjagu kusagil Iisraeli armee ridades, õigupoolest Ora ebausuga, et kodust eemal õnnestub tal Oferit oma mõtetega paremini kaitsta. Just selle motiivi tõttu arvangi, et raamatut on igal lapsevanemal raske, kuid õpetlik lugeda. Grossman kirjeldab veenvalt, kuivõrd kaitsetuks ja ühtlasi vastupidavaks teeb inimese laste olemasolu, see mitte kunagi lakkav mure järglaste hea käekäigu pärast. Ei tasu unustada, et Grossman ise kaotas „Maailma otsa“ kirjutamise ajal sõjale oma poja, kusjuures see sündmus ei pannud teda muutma oma humanistlikke seisukohti, mille sõnastajaks romaanis satub just Ora: „praegusel ajal peabki palestiinlane nõdrameelne olema, selleks et mitte märgata kontrollpunkte ja kogu alandamist“ (lk 667).

2.

Romaani „Maailma otsa“ lugedes omandavad Iisraeli territooriumi suurus ja kuju uue mõõtme. Tasub meenutada, et Iisrael on pindalalt Eestist poole väiksem, Vahemere ja araabia riikide vahele surutud piklik maariba. Palestiina päritolu Iisraeli luuletajal Mahmoud Darwishil on järgmised read: „See maa on meie jaoks kitsas. See surub meid / viimasesse läbikäiku ning me heidame ült / oma ihuliikmed, et sealt läbi minna“.1 Süüdlasi otsimata kirjeldab Grossman tabavalt sellise olukorra mõju maastikule: Ora ja Avram satuvad pidevalt Iisraeli sõdurite mälestusmärkidele või memoriaalidele, nii et lõpuks hakkab jääma mulje, et terve riik on hajusalt asetsevate haudadega surnuaed.

Tuleb kohe lisada, et „Maailma otsa“ mõistmiseks ei piisa Grossmani ühiskondlike eelistuste tundmisest. Olgugi et sotsiaalselt aktiivne, pole tema puhul tegu poliitikuga kirjanikunahas. Grossman on õiguse, mitte tõe mees. Talle ei paista olevat kõige tähtsam küsimus, kumb osapool on rohkem süüdi, kes alustas – kuidas selles ajaloo hämarustesse ulatuvas konfliktide tohuvabohus ülepea adekvaatselt orienteeruda? Pigem kangastub talle midagi sellesarnast nagu Steven Spielbergi film „Mün­chen“ – vägivalla väsitav vertiigo, sõdade ja surmade surnud ring. Ora kutsub püha sõda juhtivaid moslemeid „ussisooks“, aga nimetab kohe seejärel ka Iisraeli poliitikuid, küsides: „kas nende käed on siis verest puhtad? Kas nad on teinud kõik selleks, et siin saaks viis minutitki rahus elada?“ (lk 646). Grossman ei taha valida religioosseid, poliitilisi ega etnilisi pooli. Mille ta siis valib?

David Grossman ei taha valida religioosseid, poliitilisi ega etnilisi pooli.

David Grossman ei taha valida religioosseid, poliitilisi ega etnilisi pooli.

Piia Ruber

3.

Sellele küsimusele annab „Maailma otsa“ üsna lihtsa, isegi lihtsustatud vastuse. On valida kahe asja, ligimese läheduse ja sõja vahel. Esimene eirab-ületab erinevusi (mees-naine, juut-araablane jne), teine võimendab neid. Lähedus liidab, sõda eraldab. Lähedus – olgu see siis sõprus või armastus – on seotud inimese sisemise jõuga, tema kujutlusvõime ja mäluga, mis lahkuläinud ikka ja jälle kokku võib liita. Sõda aga „esindab“ reaalsust, mis asjad ja olendid üksteisest eraldab, kehad üksteise küljest lahti rebib ja lahti lõikab. Läheduse ideaal on totaalne distantsi puudumine, kehade ja hingede jäägitu põimumine. Lähedust kui distantsi kadumist kirjeldab Grossman veenvalt, Ora tunneb oma rännakul korduvalt oma poja kohalolu: „Oferi hääl tundus talle kummaliselt selge, otsekui oleks poeg tõepoolest siin, otsekui kõnniks ta Ora kõrval ja vestleks temaga sõnadeta“ (lk 201). Nagu näha, on Ofer selles episoodis küll läbinisti kujutluslik, kuid ometi kummaliselt iseseisev. Sedasi näitab Grossman, kuidas lähedus kummutab ja kaotab kõik mõeldavad vahemaad. Ora kirjutab nii: „Ma tahan teada, kas on võimalik, et sa ei tunne midagi, kui su poeg, ütleme, kusagil haavata saab?“ (lk 327). Ora põgenemisest kodunt saab liikumine oma poja suunas. Ora ei taha kuulata uudiseid, teada midagi sellest, mis päriselt aset leiab, ta usaldab ainult oma kujutlust, milles ta pidevalt oma poega enda lähedal püüab hoida. Põgenemine halva sõnumi eest tähendab ühtlasi sõnumi tühistamist.

Pidevale lähedusesunnile astub vastu sõda kui lõplik eraldaja. Iisrael on sõjareaalsuse „esindusriik“, selle tallermaa ja lihast-luust illustratsioon, muust maailmast merede ja vaenulike naabritega eraldatud, igavesti sõjas: „Mida sa teed sellise lapsega, kordab Ora kokkusurutud huulte vahelt, kes ostab taskuraha eest märkmiku ja kirjutab sellesse iga päev selle, kui palju iisraellasi pärast viimast terroriakti veel elus on“ (lk 462).

4.

Sõja ja läheduse vastandus liigub Grossmani romaanis aga lihtsast kon­fliktist sügavamale, paneb sõja ja läheduse ning selle taustal reaalsuse ja kujutluse omavahel kummalisel kombel põimuma.

Sai juba mainitud, et Grossmani nägemuses puuduvad ideaalsel lähedusel (või ideaalses läheduses) vahemaad. See tähendab ka teadvuste omavahelist põimumist, „minu“ ja „sinu“ vastanduse ületamist. Juba raamatu alguses pillab Avram Orale tähendusliku paradoksi: „alles sina näitasid mulle, mis ma välja mõtlesin“ (lk 50) – see on raamatu üks sõnaosavamaid ütlusi, mis ületab või eirab kahe eraldiseisva inimese tõsiasja. Sääraseid sõnastusi aga tuleb veel: „armastasin sind punkt enne kui ma olemas olin punkt sest ma sain minuks alles siis kui sind nägin“ (lk 414).

Iseenesest pole selliseski motiivis midagi eriti üllatuslikku, mitmed tähtsad romaanid juhinduvad ideest, et „mina olen sina“. On ju näiteks John Fowlesi „Maagi“ üks juhtmotiive Nicholas Urfe’i ülestunnistus, et ilma Alisonita on ta „alati vaid pool inimest“.2 Lähedust otsivate teadvuste voolava ühtsuse motiiv sõnastati eelmise sajandi kirjanduses erilise jõuga Boriss Pasternaki romaanis „Doktor Živago“. Ehk just seetõttu võib seda kohata üsna tihti uuemas vene kirjanduses.

Võrrelgem kaht tsitaati. Grossman: „Ofer sai süsti, jutustas Ilan hiljem, aga minul muutus suu tuimaks“ (lk 295); Mihhail Šiškin: „Sa ju tead, et sünnimärgid hulguvad ringi, ilmuvad ja kaovad, ning võivad ülepea kehasid vahetada. Ma leidsin oma kehalt sinu sünnimärgi, kujutad ette?“3 Läheduse füüsilisus, mis ühtlasi ületab füüsilisuse piiri, pole Grossmani romaanis juhuslikku laadi, see ilmub korra- ja eesmärgipäraselt. Enamgi. „Maailma otsa“ tekitab võimaluse mõelda läheduseihast kui inimliku kujutlusvõime harukordsest, võimalik et ainsast vormist, millel on loomulik võime füüsiliselt teostuda, muutuda osaks reaalsusest. Olgu siis tegu perekondliku või seksuaalse lähedusega: „ennäe, hõiskab Ora, rabeleb Avrami keha all, nii me oleme, nii on alati olnud, nii on meil, reis reie peal, käed-jalad läbisegi, pisemadki kohad, kõrvalisemad, küünarnukk, sääremari, põlveõnnal – kõik on leekiv rõõmupidu [—] ka nüüd pole mingit maailma peale nende kehade“ (lk 573). Armastus kui lihasse ja luusse tungiv kujutlus, mis suudab tegelikkuse ületada, „hüljata“, nii et ta võib tegelikkust vormida, tegelikkuse „ussiauguks“ muutuda.

5.

Aga siitki on veel võimalik edasi minna. Grossman pole kaugeltki ainus kirjanik maailmas, kellele on läheduseiha kujutluse kõige tugevamaid vorme. Kui ta räägib araablasest mehe ja juudi naise sõprusest, mis liitis nad kokku otsekui „reaalsusest vägevam tuli“ (lk 133), tasub vaid meenutada Cormac McCarthyt, kes kasutab samuti mitmes oma raamatus läheduseusu sõnastamiseks tegelikkuse tõsiasju eirava sisemise tule metafoori.4 Kuid Grossmani romaanis ilmneb, kuidas läheduseiha jõud on ühtlasi selle nõrkus. Läheduse olemusse kuulub selle sisemine piisamatus ja lühidus.

„Maailma otsa“ pakub selle mõtte kinnituseks mitu mõjuvat stseeni. Ora vanemal pojal Adamil tekivad puberteedieas ühel hetkel kontrollimatud füüsilised sundliigutused ning ühel hetkel tunneb Ora vajadust Adamit kallistada ja musitada, nagu kunagi lapsepõlves. Adam reageerib sellele väga tugevalt, alguses on läheduse õnn täielik, aga siis nõuab Adam veel ja veel lähedust, „Ora kael tõmbub kangeks, Adam külvab Ora parema põse teravate, torkivate suudlustega üle, seejärel vasaku põse, siis nina, lauba, ning Ora rabeleb, püüab oma nägu vabaks saada, kuid Adam hoiab seda tugevate sõrmede vahel, Ora hüüab, aitab, mis sinuga lahti on, ning näeb, kuidas Adami nägu moondub, alguses arusaamatuks, siis sügavalt solvunuks [—] siis läheb ta, nägu Ora poole pööratud, tagurpidi köögist välja, Orad umbusklikult silmitsedes, otsekui võiks Ora iga hetk talle kallale tulla“ (lk 483). Siin kirjeldab Grossman läheduse piire. Mitte ainult seda, et läheduse jõud võib kasvada lämmatavaks, kõike muud välistavaks, mistõttu on lähedus liiga intensiivne, et kaua kesta. Stseenist ilmneb, et lähedus on potentsiaalina tugevam, kui teostudes. Alates hetkest, mil lähedus teoks saab, saab tajutavaks ka läheduse lõpp. Ainus võimalus, et lähedus (kauem) kestaks, on tema hoidmine potentsiaali seisundis. Mis on muidugi raske, kui mitte võimatu.

6.

Teine Grossmani romaanis kangastuv läheduse paradoks on seotud sõjaga. Ühelt poolt on selge: lähedus on sõja ees jõuetu. Ora väikesed mõttelised rituaalid, et Oferit kaitsta, äratavad kaastunnet just nende naeruväärse jõuetuse tõttu. Sai juba mainitud, et sõda kangastub romaanis reaalsuse eraldava jõu „musternäitena“, tegelikkuse vormina, mis rebib kehad üksteisest eemale ja kustutab ühendavaid leeke. Ilan kirjeldab Avramit, kes satub egiptlaste kätte vangi, pääseb sealt pärast uskumatuid vintsutusi ja piinamisi üle noatera ning naaseb sügavalt muutunud mehena, järgmiste sõnadega: „Ta kustutas enda ja istub nüüd pimeduses“ (lk 261). Seejuures aga ei saa sõda, mis niivõrd suurel hulgal lähedust hävitab ja proovile paneb, lähedusest ometi lõplikult jagu: ta rebib lahku ja puruks lähedust ihkavad kehad, aga lähedust ennast mitte. Lähedus kangastub siin omamoodi vaimsusena, sarnasena Ljudmila Ulitskaja „maailmahärdusega“, millest tundlikud hinged osa saavad5 ning mis võtab reaalsuses ilmumiseks aeg-ajalt sobivaid vorme. Ei tasu ka unustada, et Ora, Ilani ja Avrami tõi kokku just Kuuepäevane sõda.

Eriti kõnekas on üks väike detail Avramist: talle „meenub Abasija vangla muezzin, kellele ta vangla kongis istudes kaasa ümises ning kelle meloodiale ta heebreakeelseid tekste luuletas“ (lk 639). Selleski lauses ilmneb Grossmani soovimatus ideoloogiaid valida ja eristada. Vastupidi, ta liidab need üheks: moslemite piinatud juut kuulab laulvat moslemit ja sobitab viisiga heebreakeelseid sõnu. Niisiis ei hävine janu inimesi ühendava läheduse järele ka reaalsuseks nimetatava maapealse põrgu kõige alumises ringis. Lähedusel on võime ulatuda igasse reaalsuse soppi. See tundubki põhilise lootusena selles kaunis lootusetus loos.

1 Mahmoud Darwish, Meil on sõnadest maa. Tlk Amar Annus. Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 19.

2 John Fowles, Maag. Tlk Henno Rajandi. Varrak, 1997, lk 720.

3 Mihhail Šiškin, Kiri sinule. Tlk Veronika Einberg. Varrak, 2013, lk 90.

4 Postapokalüptilises romaanis „Tee“ ütleb isa pojale, et ta peab leidma üles „head inimesed“, sest „sa oled ju tulekandja“. Vt Cormac McCarthy, Tee. Tlk Kersti Unt. Varrak, 2008, lk 203.

5 Ulitskaja sõnastab läheduseiha nii: „ … loodus sõprust ei tingi, mingit eesmärki sel ei ole, see rajaneb tervikuna lähedase hinge otsimisel, et jagada temaga oma elamusi, tundeid kuni sinnamaani välja, et „anda elu sõprade eest“.“ Vt Ljudmila Ulitskaja, Imaago. Tlk Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2011, lk 430.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming