Silli puh ja me karune keeletegu

Arno Oja

Jüri Valge, Kas siis selle maa keel ...? Loomingu Raamatukogu 2013, nr 11-12. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. 87 lk. Kuigi XIX sajandi Peterburi akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887) kirjutas pisut tollast murdekeeltki arvesse võtva „Eesti keele grammatika” (1875) ja veel üht-teist väärtuslikku, on tema nimest keelehuviliste suus saanud kõigi pärastiste sõnaraamatute „esiisa”, paksu „Eesti-saksa sõnaraamatu” (1869) sünonüüm. Mäletan, et ennemuiste pidi Tartu ülikoolis iga eesti filoloogiasse pürgiv „rebane” oma peaga Wiedemanni tüsedust tunda saama ... Kas tänapäeval asendab teda juba „Oxford English Dictionary”, mis pidada teaduskeelt täis olema? Või koguni Eesti ettevõtlusilma kummitav „American English”? Meie praegune reaalteadlasest haridus- ja teadusminister on varem küll tegelnud riigikaitsega, kuid oma igapäevane emakeel (millel kõik tegelikult põhineb) pole ju ometi riik. Seega virisegu keeleväänajad pealegi! Mis parata – Eesti TA akadeemiku meelest uuritagu eesti keele sõnakasutust parem inglise keeles, seadusega otseselt nõutud emakeelne kõrgharidus kõngegu aga maanteekraavi ... Õnneks kultiveerib minister Aaviksoo praegune keelepoliitika nõunik filoloogiakandidaat (1981) Jüri Valge oma teoses kardinaalselt teistsugust mõtteviisi, mis loodetavasti ei jäta poliitikavankritki keelesohu kinni. Tema Kr. J. Petersoni ühe laulusalmi järgi ristitud raamatuke igatahes väärtustab kõrgelt omamaist keeletegu, mis hõlmab nii emakeele arengu, argikeele kui ka keelekorralduse. Omaette mõõdupuu siinjuures on juba aastast 1989 aasta keeleteo eest Eestis välja antav F. J. Wiedemanni nimeline keeleauhind, mille vahel pälvib ka mitu tegijat. 25 aastat auhinda, 33 laureaati ...

Auhinnaotsus on vahetu ja spontaanne, juhindumata mingist „tagatoast” või filoloogide siseringist. Peale lingvistide ja paadunud „keelehuntide” kuuluvad seniste pärjatute hulka näiteks kirjanikud Valev Uibopuu (1992; siin ja edaspidi tähistab sulgudes olev aastaarv laureaadiks saamise aega), Nikolai Baturin (1994), Lennart Meri (1995) ja Ain Kaalep (2010), Väike-Maarja kodu-uurijast kooliõpetaja Eduard Leppik (1997), majandusteadlane Uno Mereste (1999), pedagoogikateadlane Viivi Maanso (2004), kirjandusloolane Heldur Niit (2006) ning raadioajakirjanik Mari Tarand (2012). Omaette piirnähtust kujutab endast tõlkija ja raamatuloolane Uno Liivaku (1993), kelle arvukad keeleuurimuslikud teosed, sealhulgas nüüdisnoortele hädavajalik „Väike soveti keele sõnaraamat” (2008), vaat et kaaluvad muu töö üles.

Jüri Valge ajaraame eiravas belletraalkirjatöös saavad vähemalt korraks sõna nii igielav Wiedemann kui ka kõik 33 temanimelise auhinna laureaati. Tegelikkust kujutlusega põimiva raamatu lausestuse kohta lisab autor oma saatesõnas õigustatult: „ Ühed [laused – A. O.] on ütlejate suust kunagi tõepoolest kõlanud. Teisi pole nad iialgi öelnud, aga oleksid võinud öelda. Esimeste ja teiste koosmõju peaks looma pühendunud keeleinimestest meeldesööbivama pildi kui raamatukoidest ning sedelisorteerijatest” (lk 5).

Lõik allpool tunnistab ta, et pidas raamatut kokku pannes (2008–2013) asjaosaliste omavahelistest nääklustest olulisemaks nende üksmeelt ja armastust eesti keele vastu. Kuid lisab samas miskipärast: „Kirjandusteose reeglite seisukohalt on see muidugi väär”. Milliste reeglite ja kes need kehtestas? Seesugune loogika toimib peamiselt kõmuajakirjade malle järgiva halva kirjanduse puhul. Pealegi laseb Valge oma eestkõnelejal teoses, Wiedemanni keeleauhinna viimatisel laureaadil (2013) Valve-Liivi Kingisepal, asjad juba raamatu esimesel sisuleheküljel paika panna : „Mingid riiukuked pole me olnud, aga oma jonni pole ka jätnud” (lk 9). Sulatõsi!

Dramaatiline jutustus Silli puh’ga

Autor on oma tegelaste mono- ja dialoogidest koosneva oopuse targu žanriliselt määratlemata jätnud. Selle otse lugemisdraamakski kvalifitseerimatu vormistus aga tuletab meelde vahetult sõjajärgse August Jakobsoni, kes oma toonased punaideoloogilised näitemängud („Võitlus rindejooneta”, „Šaakalid” jt) dramaatilisteks jutustusteks nimetas. „Kas siis selle maa keel …?” sobib sama määratlusega mõneti pareminigi. Tegelasi on palju, paiguti dramaatikasse kalduvat jutustamist ka, aga tegevust või sündmustikku sama hästi kui ei ole. See on ehtne draamavormi kätketud eepika, mille esimene vaatus mängitakse maha XIX sajandi lõpu Peterburis akadeemik Wiedemanni kabinetis, teine aga pisut rohkem kui sajandi pärast (ehkki raamatus on kahe vaatuse ajavaheks märgitud vaid mõni kuu) Tallinnas Eesti Keele Instituudis (EKIs).

Lugejale pakub mõtteainet teksti dramaatiliselt pingestama määratud mõistatuslik Silli puh, mis XVII sajandi baltisaksa kiriku- ja kirjamehe Heinrich Gösekeni koostatud sõnaraamatu (1660) järgi olevat toona olnud puhas maakeelne väljend. Nagu raamatus avalikustab eesti vana kirjakeele uurija Valve-Liivi Kingisepp, õnnestus Gösekeni keelepärandi uustrükki (2010) ette valmistades välja selgitada, et Silli puh on tänapäeva eesti keeles lihtsalt harilik strühniinipuu. Kurb tunnistada, ent enamiku meie rahvuskaaslaste lapsepõlvesõbra Winnie Puhhi ega üldse pisikeste karudega pole tal mingit pistmist … Strühniinipuu võib hoopis ägedat mürki pritsida! Ometi evib too puu eesti keeleloomes ja -korralduseski oma aimatavalt karust rolli. Sest miks muidu talle siinses kaantevahes eritähtsust omistada?

Harilik strühniinipuu on igihaljas laiavõraline taim, mis võivat kuni 25 meetri kõrguseks kasvada. Seega tõeliselt karune puu, mille otsast ma siiski ei soovita Winnie Puhhil mett himustada. Ka ei saa temast eesti keele arengut näitlikustavat keelepuud kasvatada! Kuna puu koor ja seemned sisaldavad surmava toimega mürki. Strühniin kahjustab inimorganismi kõiki keskusi ning kutsub esile pööraseid spasme, mis enamasti lõpevadki surmaga.

Eesti keele uurijad ja hooldajad (kes vahel ka reeglistavad) ent püüavad me isepäiselt karust emakeelt hoopis surmast päästa. Silli puh aga näikse Jüri Valgel märgistavat keelekorraldust ennastki ohustavaid krampe. Kujutletavasti näiteks hiljutist suur- ja väiketähetõmblust, mis püüdis eesti rahvast jätta ilma tema Vabadussõjast. Sama loogika järgi olnuks Ameerika ajaloost tuntud kuulus Bostoni teejoomine samuti üksnes tavaline bostonülikondades meeste kokkutulek.

Mis aga igat masti keelenormijaid äkki tabanud suurtähefoobiat üldisemalt puudutab, siis oma mõtlematuse põhjendamine rahva seas väidetavalt levinud keelekasutusega pole enam pelgalt ämbrisse astumine, vaid meenutab kangesti P. I. Filimonovi hiljuti eesti keelde ümber pandud romaanist „Thalassa! Thalassa!” (2013) teada Veekandjate propagandat, mis kutsub kõiki kunagi ühtsesse Voogu sulanduma. Elik kollektiivselt vabasurma minema. Suupäraseid emakeelepätsikesi võib küll igaüks ise vormida, sisemist keeleloogikat aga tuleb nähtavasti (eestivene) kirjanikelt õppida.

Wiedemanni juures Peterburis

Ajalõhet ületava ebamääraselt sinaka valguse paistel rändab tosin viimase aastasaja Eesti keelesaadikut möödanikku, aega, mil oli „sõnaraamatute ja grammatikate kirjutamine ikka meesterahvaste töö” (lk 11). Nagu nendib akadeemik Wiedemann, ise meie noori naisuurijaid takseerides. Öelduga ta üksnes tuvastas fakti, halvustamata seejuures kuidagi naiste uurimisoskusi.

„Meil ongi suurem osa keeleuurijaist naisterahvad,” kostab seepeale kohanimede tundja ja murdeuurija Valdek Pall (2002; 17. aprillist 2013 uurib mees juba teispoolsuse kohanimesid). Ometi pole see läbi aegade nõnda olnud, sest paljudele „keeletädidele või -tibidele” vaatamata on 2/3 Wiedemanni auhinnaga pärjatuist mehed. Ja sel ei ole soolise võrdõiguslikkusega mingit tegemist!

Ajakapslist Wiedemanni juurde maandunud „tulnukad tulevikust” on meie emakeele rikkuste varakambris olulist rolli mänginud kogenud tegijad. Keeleuurimise algatajad, kelle seast täna on veel elavate kirjas vaid generatiivse grammatika alusepanija, TÜ emeriitprofessor ja Eesti TA akadeemik Huno Rätsep (1998) ning mulgimurdeline luuletaja Nikolai Baturin. Peterburis esitab viimane Wiedemannilegi ühe oma värssteksti (lk 24), millele kohe samaväärselt sekundeerib Tartu ülikooli orientalistikakabineti asutaja (1956) auväärt Pent Nurmekund (1991). Arvukate ida keelte õpetamise kõrval peab ta oma kodumurret ja luuletamistki au sees. Huno Rätsep tutvustab muidugi GGG teese (1969) ja strukturaallingvistikat, ent ei unusta lisamast: „Eesti keel peab omaenda murrete ja vundamendi peal edasi arenema” (lk 23).

Otsekui vastukaaluna Eesti NSVd korduvalt vallanud venestamisele ning varem me rahvuskaaslaste seas levinud kadakasakslusele ja pajuvenelusele väärtustab selle raamatu autorgi just murdekeele „ärkamist”. Ka Wiedemanni juures loovad peomeeleolu „murdenaised” – Hella Keem (1990) võro keelemailt ning Kirde-Eesti rannikumurde spetsialist Mari Must (1998, nagu Rätsepki), kes kohalikule akadeemikule tutvustab ennast eeskätt aga just vene laensõnade korjajana Setu (ehk siiski Seto?)maalt. Võib-olla on temagi tüdrukupõlves aurulaevaga Peterburist Võõpsu sõitnud nagu Wiedemann? Tilisangiga Neuhausenisse ta juba vaevalt et sai!

Peterburi tõi Keem külakostiks kaasa kamaka ehtsat Võromaa sõira ja Must lõikab selle lahti. Eduard Leppik teab sinna juurde nimetada oma kodukoha lähedasi Maksa- ja Kopsumäge, mis mõlemad olla Kalevipoja jalajälgi täis. Ja õdusa õhtujätku eest laseb autor hoolt kanda Saaremaa meestel Juhan Peeglil (1996) ja Heldur Niidul. Esimene neist olevat Valdek Palli sõnutsi „meie Jannsen”, teist aga nimetab Wiedemann tutvuskätlusel „tsensori moodi meheks” (lk 16). Eks üle 30 aasta Keele ja Kirjanduse toimetajatoolil istumist tähenda ka midagi! Otseselt keelega seostub väliseesti kirjamehe Valev Uibopuu kalambuur, mille kohaselt ta pages üle mere Rootsi just vene keele eest.

Kollegiaalseid äratundmishetki tajub Wiedemann Eduard Vääri (2001) ja eriti Paul Saagpakuga (1994) suheldes. Vääriga tekivad need liivi keele pinnal, ameerikaeestlasel Saagpakul aga on ette näidata paks „Eesti-inglise sõnaraamat” ( USAs 1982, Tallinnas 1992), mida samuti kutsutakse autori nime järgi. Seega Wiedemann ja Saagpakk, sõnaraamatud mõlemad.

Lõpuks jõuab kohale omalaadne „kuldne trio”: Ameerikast saabunud ilmakuulus Ilse Lehiste (2009), keda saadavad staažikas Tallinna leksikograaf Rudolf Karelson (1993) ja seni esinenuist vähemalt sugupõlve jagu hilisem Kristiina Ross (2007), grammatik ja tõlkija, heebrea keele asjatundja ja Eesti piiblitõlke ajaloo õgvendaja. Akadeemikuga räägivad nad peale Anton Thor Helle ja eestikeelse piibli saamisloo veel eesti kirjakeele pikkadest sünnivaludest. Karelson tutvustab kümmekond aastat (1988–2007) väldanud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” valmimisslugu. Muidu enim foneetikuna tuntud Ilse Lehiste leiab Wiedemanniga ühise teema soome-ugri sugulaskeelte kurba saatust vaagides.

Siis suundub Lehiste otsustavalt klaveri juurde ja mängib valssi, mispeale akadeemik palub Mari Musta tantsule. Sümboolselt tantsivad nad uude sajandisse, mil Rudolf Karelson Wiedemanni teiseks vaatuseks Tallinnasse sekretäreskordib. Seal kohtume juba teiste inimestega.

Tallinnas, Eesti Keele Instituudis

Kogu siinne sündmustik peab reaalellu üle kantuna aset leidma millalgi 1992. aasta kevadtalvel. Lennart Meri oli siis juba EV president ja esimeste ÕSide (1960, 1976) „isa” õigekeelsuslane Erich Raiet (1990) ei saanuks hiljem manitseda kaaskondseid ettevaatusele keele arendamisel, sest „üleliigne kiirustamine võib palju pahandust teha” (lk 37). Sama aasta aprillist toimetas Raiet juba manalameeste õigekeelsust.

Et iga laureaat ikka jutustajana sõna saaks, on autor selle vaatuse õigupoolest poolitanud. Nagu õndsal sovetiajal kombeks oli, nii laseb ka Valge neil kõigepealt etendada EKI saalis tähtsa (aja)külalise vastuvõtu peaproovi, kus igaüks saab esitada oma nägemuse ja suu tühjaks rääkida. Juhtrolli võtab enda kanda Wiedemanni keeleauhinna esmasaaja Henn Saari (1989), kellele see on ka loomuomane. Oma „arvutisekretärina” kasutab ta muidugi Ülle Viksi (2001), nüüdset filoloogiadoktorit, kelle grammatiku- ja toimetajatööle on trükisõnas kahjuks märksa vähem tähelepanu pööratud kui keeletehnoloogiale.

Wiedemannile plaanitakse tutvustada sõnaraamatuid (Saari), keelt ja loomingut (Liivaku), oskuskeelt (Tiiu Erelt, 1999), teiste keelte mõju jms. Kauaaegne Emakeele Seltsi juhatuse esimees professor Mati Erelt (2008) hoiatab Eesti teaduskeele väljasuretamise eest, Ain Kaalep toonitab õige- ja heakeelsuse vahet ning soovitab arvutiasjanduseski rohkem luulekeelt kasutada. Luulet ja luuletamist tõstavad teisedki kilbile, aga Mari Tarand juhib tähelepanu asjaolule, et „vigane keel pole alati halb keel” (lk 40). Praegused emeriitprofessorid Mati Hint (2003) ja Tiit-Rein Viitso (2011) soovitavad kaugete aegade külalise ka meie keeleseadusega kurssi viia, akadeemik Haldur Õim (2005) aga arvutilingvistika saladustesse pühendada. „Siis peame talle küll palju seletama,” arvab kõigi soovide peale Tartu ülikoolis tänapäeva eesti keelt õpetanud Ellen Uuspõld (2000).

Lõpuks räägibki iga kohaletulnu ikka oma mätta otsast ja peaproovist saab midagi Astrid Lindgreni Pipi-raamatuist tuntud segasummasuvila sarnast. Meelde jäävad Uno Mereste väljendatud tõdemus: „Mida keel vastu ei võta, seda ei tasu sinna toppida” (lk 37) ning vana oskuskeellasest leksikoloogi Rein Kulli (1992) resümeering, et keelekorraldaja pole kubjas ja tühja reeglite täitmist taga ei aja. (Vahemärkusena: mõnikord ikka ajab küll, eriti mõni „iseenese tarkuses” keeletoimetaja.)

Ja siis ta tuleb! Aegadetagune akadeemik Wiedemann isiklikult, tehes hotellieelse üllatusvisiidi. Tänu hilisele tunnile pääseb ta seeläbi ühtlasi tänapäeva EKI-le iseloomuliku Naiste Maailma kadalipust ja saab segamatut vestlust arendada. Akadeemikule tutvustatakse juba eeskätt XXI sajandile omaseid eesti keele uurimise meetodeid ja Emakeele Seltsi tänapäeva. Paiguti tundub, et Jüri Valge on püüdnud just oma teose lõpuosas ühte teksti liiga palju mahutada, teenides nõnda ka oma ameti- ja erahuve (keelepoliitiline taust, keeleõpetus koolis). Ehkki ma imetlen väikest (nüüd on ta juba ammugi suur) Pille-Riini, kes palub vaatuse lõpus oma presidendist vanaisal keeletammedele juua anda, on Wiedemanni ja Lennart Mere kohtumise lugu autoril üle pingutatud. Kogu sellest dramaatilisest jutustusest aga jäävad kõlama „avaliku naise” Helju Valsi (2003) unustamatu tõdemus: „Emakeel on olemise koda” (lk 35) ning Mati Hindi tunnustussõnad Wiedemanni keeleauhinnale: „See auhind on Eesti vaimuühiskonna võrdkuju” (lk 53). Eks ta omamoodi olegi ja eks just sellepärast pidas Jüri Valge vajalikuks auhinna laureaadidki raamatusse raiuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming