Siin ta on – DiiPii

LIISI LAINESTE

Uustrükk Teise maailmasõja ajal populaarsest eestikeelsest, nüüd ka ingliskeelse tõlkega raamatukesest „Mis teha –Siin ta on. Pagulase elu piltides / Refugee. Refugee Life in Pictures” on pühendatud ürituste sarjale, millega meenutatakse eestlaste põgenemist läände 70 aastat tagasi. 1940ndatel lahkus Eestist hinnanguliselt 70 000 – 90 000 inimest, kellest hukkus teel umbes kuus kuni üheksa protsenti. Raamat on pühendatud maailma esimesele Displaced Person’ile ehk pagulasele Aadamale. DP (raamatupäraselt DiiPii) elu põgenikelaagrites oli kõike muud kui kerge: töö oli kurnav, toitu nappis ja puudus kindlus parema tuleviku osas. Sellises keskkonnas mängis tähtsat rolli seesama raamat, mis sündis kahe andeka pagulase Arnold Sepa ja Endel Kõksi koostööst. Arnold Sepp kirjeldab siin sõjapõgeniku argipäeva ja põhilisi dilemmasid. Teemadena tõusevad esile töö käitistes, elu üürikorteris ja põgenikelaagris, UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation Administration, e.k ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon) ja välisabiga kaasnevad kontrollimised, püüdlused leida omale lõpuks ometi turvaline koht päikese all. Tuntud pallaslane Endel Kõks, kes sai edaspidi jätkata oma loometegevust Rootsis, on raamatu illustratsioonide autor.

Uustrüki toimetaja Ilvi Jõe-Cannon meenutab raamatu sissejuhatuses, kuidas ta luges seda raamatut koolitüdrukuna Geislingeni pagulaslaagris. UNRRA loal Saksamaa väikekirjastuses 1947. aastal välja antud raamat sai pagulaste hulgas väga populaarseks, leidis kiirelt tee lugejate südamesse ning hiljem uute kodude raamaturiiulisse. Jõe-Cannoni saatesõnas, samamoodi tema tabavas ingliskeelses tõlkes elustub raske põgenikupõlv, kus see huumoriga vürtsitatud pildiraamat pakkus hetkelist vabanemist igapäevaraskustest ning andis lootust paremale tulevikule. Asjakohase täienduse esimesele trükile pakub Eesti Diasporaa Akadeemia ajaloolaste Maarja Merivoo-Parro ja Sander Jürissoni 1940ndate sündmuste ülevaade, mis paigutab raamatusündmused konteksti ning tutvustab kaasmaalaste saatust ka neile lugejaile, kes ise kirjeldatud sündmustega kokku puutunud pole: Nõukogude okupatsiooni ajal kasvanud ja taas iseseisvas Eestis sündinud nooremale põlvkonnale.

Sepa ja Kõksi koosloome peategelaseks on Märt Murakas, fiktiivne „keskmine pagulane”, kes satub põgenikelaagrisse koos oma naise Juuli ja kahe lapse Mai ja Atsiga. Irooniliselt, vahel suisa võllahuumoriga, kuid pideva lustiga kirjutatakse piinarikkaist ja piinlikest seikadest DP Muraka igapäevaelus. Olgu selleks siis tualeti kasutamise eeskirjad („Seda kambrikest lubati Ostarbeiteri rahval tarvitada vaid kindlal kella-ajal, väga piiratud minutite piirides. Selle asutuse tehnilisi võtteid ja aparaatide käsitsemist õpetas Frieda Klapperstroch isiklikult, sooritades Muraka perekonna ees vastava demonstratsiooni”) või igavusest moodustatud laagrikomisjonide tegevuse kirjeldamine („Siis ilmus erikomisjon, mis tegi kindlaks, kas Märt Muraka korteris on klaver või mitte, ning järgmine komisjon, mis tuli, tegi kindlaks, et kui on klaver, kas siis see klaver on hääles või ei”) – alati on leidnud autorite paar viisi, kuidas panna oma toonane lugejaskond täbara olukorra absurdsuse üle naerma.

„Mis teha – Siin ta on”, kus kirjeldatakse kergelt, kuid mõtlikult ja isikliku kogemuse kaudu rasket perioodi Eesti diasporaa kujunemise ajaloos, võlgneb oma toonase populaarsuse kahtlemata huumorikale toonile. Tuleb au anda autoritele, kes mõistsid, kuidas kirjeldada kirjeldamatut – huumoriga, sest see mitte ainult ei tee rasketest asjadest rääkimist lihtsamaks, vaid annab edaspidiseks lootust, jõudu toimetulekuks, laseb vaadata end hetkeks kõrvaltvaataja pilguga. Miski ei taga efektiivsemat „südame hetkelist anesteesiat” (Henri Bergsoni järgi) kui võimalus jälgida end distantsilt ning panna tähele üldpilti, kus traagiline on alati kõrvuti koomilisega, meeleheide elurõõmuga. Ajaloos on mitmeid näiteid aegadest, mil huumor, kuigi keelatud, vohab ülevoolavalt: tsenseeritud ühiskonnas liiguvad anekdoodid eriti kiiresti, seintele ilmub grafiti, põranda all trükitakse lorilaule, pildiraamatuid ja pilapostreid. Ühisnimetajaks on tingimused, kus sõnavabadust piiratakse, kus tuleb igapäevaselt pingutada isegi ellujäämise nimel ning kus võimul on autoritaarsed poliitikud. Näiteks Norras vohas huumor natsiokupatsiooni perioodil nii sõnas kui pildis, juudi huumorit tuntakse kui valusalt enesekohast, kuid eneseabina toimivat žanri. Nõukogude Venemaad võib pidada rikkalikema anekdooditraditsiooniga regiooniks oma ajastus. Näiteid on veelgi ja kõnealune raamat on omakorda selle kinnitus.

Raamatust leiab paralleele ka eestlaste tänapäeva eluoluga, isegi kui ajad on teised. Ettevõtlik ja nutikas Märt Murakas konstrueerib pagulaslaagriks oleva lossi keldrisse salaviinavabriku ning jutustaja kirjeldab olukorda järgmiselt: „Kui astja auras ja toru tilkus, tundis Märt Murakas üle hulga aja jälle õiget rahvuslikku rõõmu”. Loodame, et see pole ainus rahvuslik rõõm, mida võib endale lubada vaba Eesti elanik tänapäeval. Ja olen kindel, et see pole ainus mõte, mis lugeja peas pärast raamatu sulgemist kõlama jääb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht