Siin ma nüüd olen!

Vladislav Koržets: „Mentaalselt elame ikka veel keskajas. Üha keskajamaks ta kohati läheb, eriti inimestel, kellel puudub vahetu kontakt loodusega, ürgtegelikkusega, primaarse olemasoluga.“

JÜRGEN ROOSTE

Vladislav Koržets (sünd 1951) avaldas hiljuti oma esimese luulekogu „Laulud või nii“, pälvis selle eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Aga kas ta ka ise end luuletajaks peab? Ta on ka ju kokk, kalamees, naljamees, muidu mõtiskleja-vaatleja. Istusime ühel hiliskevade päälelõunal ta kohviku Kalambuur esisel Hirvepargis ja katsusime asju läbi mõelda ja rääkida.

Kuidas see juhtus, et alles nüüd esimese luulekoguni jõudsid? Sa oled alati olnud kirjandusega seotud, see, et oled luuletaja, on alati mu teadvuses olnud. Kummaline mõelda, et „Laulud või nii“ on su esimene luuleraamat … Su sõbradki olid kõik luuletajad. Miks sa varem ei teinud?

Sellel on mitu põhjust. Üks on see, et ma olen olnud läbi aastate üsna vilets raamatute kokkupanija … mis puudutab kirjandust. Mu novellid on kokku panemata siiani. Kogu elu on olnud tunne, et raamatu kokkupanemine pole üldse oluline. Oluline oli see, mida ma täna või homme kirjutan. Tehtud töö ja selle kusagil eksponeerimine ei kütkestanud mind.

Teine põhjus on vahest see, et nagu paljud kirjanduses, alustasin ka mina oma katsetusi luuletustega. Selliste noorpõlve süngete, mornide, eluvalus nõretavate luuletustega, nagu see käib … hilispuberteetsetega?

Vladislav Koržets: „Mind ei vaeva küsimus, kas mind saja aasta pärast ka loetakse. Enamik kirjutatust kaob ja tuleb tänulik olla, et olen jõudnud luuletuste, seotud kõne abiga eneses … äratundmiseni.“

Kas luuletajal üldse puberteet üle läheb?

Ei kipu minema. Minagi olen julenud enese kohta öelda, et läksin puberteedist üle otse keskeakriisi. Teatud määral selline isegi süüdimatu hoiak elu suhtes ja mingite väärtuste mittehindamine, neist möödavaatamine, noh, mille hulka võivad kuuluda ka sellised traditsioonilised asjad nagu töö, perekond ja kodu ja kõik muu … kuigi ma olin nii töö- kui pereinimene. Aga need on kõik tiba teisel kohal mingil hetkel. See on see kirjanik olemise needus, et oma loomingut ja tööd hakatakse pidama kõige tähtsamaks asjaks maailmas. Mul läks see suhteliselt ruttu üle õnneks ja 30. eluaastaks olid asjad nigu klaarid. Hakkasin oskama vahet teha enesel ja oma loomingul. Need on kaks ise asja, neid ei tasu segi ajada.

Mul see võitlus veel käib.

See on tihti selline sisemine värk … Muidugi luuletusi ma mingist ajast enam ei kirjutanud. Selle põhjus on ka see, et juhtusin olema samas põlvkonnas, samas ajas mõnede väga tugevate luuleisiksustega. Juhan Viidingu, Jüri Üdi fenomen tollal oli tugev, silmapaistev, ja ta kippus teisi varjutama muidugi. Ma ei räägi ainult enesest, vaid mitmetest teistest selle põlvkonna suurepärastest, andekatest kirjutajatest. Kusjuures on üsna tähelepanuväärne, et Üdi-Viiding võttis ka nendelt, võttis ka minult – temal, nagu ühel korralikul kirjanikul, oli selline vargakõrv, mida ei saa pahaks panna. Tema isiksuse erksus, tugevus, kujundikasutuse viis mõjutasid kõiki teisi, mina kaasa arvatud.

Kui ma siis üritasin noore, paari­kümneaastase mehena oma luuletusi avaldada, ei läinud kaubaks. Eks ole. Tollal oli üldse avaldamisega väga kitsas, võimalusi polnud palju: mõni ajakiri, ühe käe sõrmedel saab kokku lugeda, kuhu tasus viia oma asju, et see ka prestiižikas oleks. Oli see siis Noorus või Looming, Vikerkaart ei olnud ju veel. Avaldamisvõimalused olid suhteliselt nadid.

Ju mul ei olnud ka veel sellist oma väljakujunenud luulekeelt või hoiakut, kügelesin, otsisin ennast, kirjutasin mingil määral ka vabavärssi, väga assotsiatiivset, emotsionaalset luulet. Ja kirjutasin päris palju, millest säilinud on väga vähe, sest see läks reeglina kõik ahju.

Viidingu-dominandist sa rääkisid, aga kes veel olid selle seltskonna ja aja hing, kes mõjutasid? Ott Arder kindlasti, temagi imetles omakorda Viidingut, aga …

Jaa, eks see oli selline Pegasuse ringkond.1 Ott Arder, Jaak Jõerüüt, Viivi Luik, Jaan Paavle, kes seal kõik liikusid, Tartu omad käisid samamoodi: Johnny B. Isotamm, Tooming-kadunuke. See, et luuletatakse, oli peaaegu normatiivne.

Kui tahad hästi joosta, pead jooksma koos parimatega. Kas luuletamises on samamoodi või lämmatavad anded üksteist?

Toomas Kall ütles väga hästi mulle, kui nüüd auhind anti selle raamatu eest: vaata kui hea, et sa 17-18aastaselt oma esimest kogu kokku ei pannud, sul oleks tänaseni hästi piinlik! Selles on oma iva sees. Tõepooles on võib-olla hea, et ma ei saanud hakata ennast pidama arvestatavaks luuletajaks. Ma läksin seda rada, kus mulle uksed avanesid. Ja mulle avanesid need humoristikas. Need avanesid väga hõlpsasti ja iseenesest. Mis ma sest kinnisest uksest sisse murran? Ja luule oli natuke kinnine uks mu jaoks.

Avasin ka teisi uksi: dramaturgia, kuuldemängud, filmidramaturgia, novelle kirjutasin. Olen proovinud ka midagi pikemat kirjutada, aga pole välja tulnud, noh, kas pole seda soolikat või küpsust või … Puhkasin lastelugusid kirjutades näidenditest. Või teistpidi. Ja tegin ikka mõned värsid vahel.

Mingil ajal kasutasin oma värsioskust sääraste paroodilis-travestiliste oodide kirjutamiseks, need ei ole trükis ilmunud. Neid lugesin ülesastumistel, trükikõlbulikud nad polnud oma sisu pärast.

On nad sul alles?

Nad on mul alles. „Lauludesse“ nad ei sobinud, need on kirjutatud teise taju ja mõttega. Liiga vemblad, küll oodi vormis. „Ood Nõukogude tsirkusele“, „Ood saabuvale ööle“. Tegin neid lausa tellimustööna, avasin oma oodikoja. Sisuliselt humoreskid värsivormis.

Iga hea luuletaja peab natuke humorist olema, muidu kõlgub ainult oreool tühjuse kohal, pühapaiste uputab luule ära …

Arusaadav, et huumor on ellujäämismoodus. Kui meile on antud surmahirm, mida kanname sünnist saati, siis seda tasakaalustamaks on antud huumorimeel. Selline kummaline komplekt. Kui huumorimeelt pole, siis surmahirm ja maailma tõsidus lämmatab meid.

Kipud natuke oma luuletusi vabandama, et „Laulud või nii“ …

Jah. Täiesti nimme kohe, teadlikult. Tänapäevase luule mainstream’ist või voolust seisan ma eemal, peaaegu kooliliku värsikäsitlusega, koolilapseliku range riimi- ja vormitaotlusega. Minu austus heade luuletajate vastu – alates Heiti Talvikust, Artur Alliksaarest, Hando Runnelist, Paul-Eerik Rummost. Kui ma nende luulet vaatan, peangi enese kohta ütlema „… või nii“.

Mind ei ole koormanud luuletaja olemise taak. Kadunud väga hea sõber Ott Arder ütles, et luuletaja ei tööta kunagi, aga luuletaja töötab alati. See luuletaja roll on ka koorem.

Aga Koržetsi roll on ju ka olemas: sa oled meediakuju, sa oled loonud mingi poeetilise mina. See kaitsekiht peab vahel olema.

Paraku küll, aga ma olen juba aastate eest sõnastanud selle enda jaoks nii: selleks et eneseni jõuda, tuleb enesest vahel lahti ütelda – ja selle all pean ma silmas just noid rolle, märgistumist, ikoonistumist. Muidu juhtub see, et roll tapab minu. Seepärast ma ütlesin kunagi jõuliselt lahti humoristirollist, jätsin selle katki ja loobusin esinemistest, mingi hetk loobusin kalastamisajakirjast. Neid loobumisi on olnud veel ja loodetavasti tuleb veel. Et minapilt selge püsiks, pean vahepeal olemasoleva ära pühkima.

Kuidas on sulada teiste nahka? Oled Riho Sibula sõber, hingesugulane, aidanud tal rolli luua?

Selle taga on meie pikaajaline sõprus, mis algas kunagi 1980ndate alguses, kui me tuttavaks saime. See on kestnud tänaseni. Võime vaikida tunde millestki!

Kusjuures oleme vägagi erinevad inimesed, oma avatuselt, hoiakutelt elu suhtes. Aga me oleme sõbrad. Sõber võetakse vastu kõigega, ka tema sittade iseloomujoontega – ja kellel neid ei oleks. Meie sõprus algas ajal, kui ma elasin aktiivset seltsielu: mu kodu oli alatasa täis muusikuid, kirjanikke, näitlejaid, keda kõike. Muidugi näitasin sõpradele tekste, ja Riho tahtis neist laule teha. Nii see läks. Sõber Ott laulutekstide tegemisest suuresti elaski, ärgitas mind ka tegema, aga ma avastasin selle, et valmis muusikale mul häid tekste reeglina ei tule, mõni üksik. See „Lotte“ nimilugu, mille Sven Grünberg kirjutas näiteks2 …

Isegi oma näidenditele, kus olid laulud sees, lasin ma laulutekstid teha mõnel teisel mehel.

Tekste saab ju kirjutada mitut moodi: kas väga sügavalt iseendana või mingi rollina, muundudes kellekski teiseks. Nii tegin ma tekstid filmile „Kormoranid“,3 kus anti ette isegi pealkirjad: „Siga ja kägu“ ja „Stepihundi ulg“! Väga mõnus oli nii kirjutada.

Suurepärane ju, need olid selle filmi parim osa!

Üks laul oli seal veel, selle idee oli mul olemas: „Priiuse orjad“. See on see mõte, kujund, mis käib mõnegi mu hää sõbra kohta, hirm elu ees või hirm tegevuse ees looritatakse selle ideega – et ma tahan olla igal tingimusel vaba … Ja siis muututakse oma vabaduse orjaks, see on paljudega nii. Ei mingeid kohustusi ega midagi, tegelik elu hakkab mööda voolama.

Võib-olla see, miks ma nii kaua ootasin selle raamatuga, ongi see, et ma ootasin, millal ma küps olen. Ei ole võimatu, et mu küpsemine oligi nii aeglane – et äkki olen nüüd nii küps, et see puudutab ka teisi kuidagi.

Küpsemine on kulinaarne protsess. Kuidas sa suure gurmaanina vaatad tänast elu? Hipsterid söövad kõik taimetoitu, maailm on muutunud, eetikast on tehtud toidukultuuri osa, mõnel on hirmus mõelda, et sina vana kalamehena tõmbad kalal sisikonna välja.

No need on sellised metaprobleemid. Mul on meeles murdeajad, 1980ndate ja 1990ndate vahetus, väga raske aeg hakkamasaamiseks, ellujäämiseks, bensiini ja toitu nappis. Ja siis loed ajalehest, kuidas Rootsis võitlevad loomakaitsjad karusnahakandjate vastu. Ma tajusin selgelt, et see on pseudoprobleem. Heast elust lolliks läinud – üks luuletus lõpeb mul ka nii. Kui inimesel pole raskusi, siis ta mõtleb need endale välja. Aga et just tänapäeval sellised probleemid on … tegelikult on olnud kogu aeg. Me elame laias laastus mentaalselt ikka veel keskajas. Üha keskajamaks ta kohati läheb, eriti inimestel, kellel puudub vahetu kontakt loodusega, ürgtegelikkusega, primaarse olemasoluga. Maailm, milles me elame, linnaruum, on sekundaarne, on inimeste loodud kultuur, need on inimeste loodud probleemid, kõik linnatöö, virtuaalruum kuulub siia alla. Selle enesest suurema ja vägevamaga, mille nimi on loodus, on kontakti napilt. Ja siis on ka teatud tarkust napilt. Siis hakkabki see, et kala tapmine on julm. Kui julm on loodus!

Inimesel on vähemasti meie kultuuris vägev tahtmine olla „õige“, veel õigem kui teised – näiteks toitumisega. Ja harimatus on ka probleem, klassikalise, süsteemse hariduse vähesus. Kui inimene pole pidanud oma aju harjutama, et ta on mingid filosoofilised süsteemid sügavalt läbi töötanud, ja siis kõrvale pannud – tal puudub kriitilisuse koolitus. Ta on rumalam kui René Descartes, kes ütles, et kahtle kõiges. Siis võib langeda peaaegu igasuguse pealtnäha teadusliku kontseptsiooni kütkesse. Teaduslikkus on nagu mingi lipp või kaitsekilp. Me kasutame seda, aru saamata, mis on tegelikult teadus ja kui vähe tegelikult teada on.

Mis pilguga sa tänast luulet, eesti luuletki vaatad? On see ka sellise sekundaarse linnakultuuri mandunud osa?

Keeruline vastata. Ma pole väga kursis ega sees. Aga tõepoolest, räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti võib teha, aga see on luule mitteaustamine. Olen ise ka kirjutanud, kasutanud sellist keelt isegi oma humoreskides. Murra see tekst ära lühikesteks ridadeks ja ongi luule. Minu nooruses käis kõva võitlus vabavärsi eest, sellele eluõiguse andmiseks. Ma ei saa midagi teha, et mind lummab rangem vorm. Kahjuks ma pean tunnistama, et selliseid Viidingu mõõdus ürgandeid, eriti, kes veel linnakultuurist võrsuvad, neid sünnib suhteliselt vähe. Ja neid ei saagi olla – kui mõni on sajandi jooksul, on Eesti kohta väga hästi juba.

Ma pean lugu inimestest, kes püüavad sõna kaudu eneseni jõuda. Luuletamine kui eneseavastusretk, teekond millenigi. Aga et minu enesekogemine ka teisi puudutaks – kas see ka juhtub? Võin enese kogemuse põhjal öelda: ei ole väga lihtne saada lihtsaks. Hirm on ju lihtne olla, hirm on ka ehtne olla, eks ole. Me tõstame ehtsuse lipukirjale, et peab olema ehe ja puha, aga me kardame olla ehedad. See võib olla konfliktis hea ja aktsepteeritud inimese kuvandiga. Selle asjaga on nii, nagu kõigega siin ilmas: 80–90% kõigest, mis tehakse, on põhk ja ei pea ajaproovile vastu. Kas ka minu luuletused on põhk, ma ei tea. Mind ei vaeva see küsimus, kas mind saja aasta pärast ka loetakse. Enamik kirjutatust kaob ja tuleb tänulik olla, et olen luuletuste, seotud kõne abil jõudnud eneses … äratundmiseni. Mul on säärane mõte, et seotud kõne on mõeldud segaste mõtete sidumiseks, et selles segaduses, mis igaühes on, proovida kätte saada mingit selgust.

Hullumeelsem on asetada kaos kaose vormi. Selle struktureerimine on vaimne töö.

Üks asi, mida ma olen igatsenud, on selline karge meeleseisund. Ma ei ole osanud seda teisiti nimetada. Kargus.

Oled sa seda kogenud?

Jaa, ma olen seda vahel kogenud.

Kas rohkem luuletades või kalal käies või pliidi taga hoopis?

Väga erinevates seisundites, olukordades, aga jah, ka luuletades olen ma jõudnud vahel säärase helguse, karguseni. Selle tajumiseni. Mingil hetkel on maailm selge ja armas kuidagi, endal ka mõnus selles olla.

Mõne päeva eest jõudsin just selleni, et meie keeles võib väga täpselt väljendada kõiki noid „moodsaid“ õpetusi – kohalolek ja siin-ja-praegu –, mis on maailmatajus olulised. Tiibeti budistlik meditatsioon näiteks. Eesti keeles võib seda öelda jube lihtsalt, nelja sõnaga, see mantra on meil olemas: siin ma nüüd olen! Küsimus on selles, kas mina ka siin olen, või ikka hulbin ja ekslen kõigis neis küsimistes? Tahaks siin olla!

1 Pegasus on kohvik Tallinna Kirjanike Majas.

2 „Olemise lauluke“ kõlab Janno Põldma ja Heiki Ernitsa multifilmis „Leiutajateküla Lotte“ (2006). Vladislav Koržetsi sõnad, Sven Grünbergi viis, esitaja Liisi Koikson. – Toim.

3 Andres Maimiku ja Rain Tolgi film „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta“ (2011). – Toim.


Ood Nõukogude tsirkusele

Oo ajastu, ilus ja uhke
ja karm on su nägu, su lõust.
Pean hoidma end vaos kogu jõust,
et hardusest nutma ei puhkeks.

Oo, tänapäev! Rauda taob vasar
ja põllul mürab kombain.
Mets mühiseb … Tõepoolest, fain!
Mu silmas on liigutuspisar.

Ja nutangi … On alles tsirkus.
Need pisarad põhjustas rõõm –
künnid, külvid, martäänide lõõm,
me töörahva viljakas virkus.

Elektrilampide kirkus,
ühendkooride ülev kantaat,
aatomjõul seilav kaluripaat –
Maa on tuledes. Tõeline tsirkus!

Kõik on tugevad, osavad, vaprad,
kõik on hoolikad, virgad ja head.
Mõni tola teeb – temale, tead,
me anname üheskoos tappa.

Mis ta ilgub me tegude kallal …
Tühi, tarbetu, madal klounaad.
Me areen pole talle estraad –
tehku vehkat, et välguvad tallad.

Taome temata edasi rauda.
Taome kõlinaks, kuni on kuum.
Kõlin, see on me tegude tuum,
meid koos haamriga pandagu hauda.

Oo ajastu, uhke ja ilus,
oo kuulaja, tubli ja virk –
meie ümber käib tõeline tsõrk,
nii ülev, nii ilus, nii elus.

 

Ood saabuvale ööle

Vaikne õhtu. Emajõgi voolab.
Kalur kõnnib kummisaabastes.
Perenaine kodus silku soolab,
talle valgust saadab Narva GES.

Väga vaikne. Läänemeri loksub.
Farmis lüpstud tühjaks iga lehm.
Mu Pobeda viimset tundi tiksub,
päev on läinud. Aga kuhu? Ehh ….!

Siiski … Päev tõi palju-palju tulu:
kulda, gaasi, kangaid, traktoreid,
vili võrsus, siga sirgus sulus,
treial uue varuosa treis.

Jällegi on ületatud normid,
mehe moodi murtud teha tööd,
alistatud kaugused ja tormid –
nüüd võib kätte jõuda kasvõi öö!

Meie öö … See polegi nii pime.
Sa võid läbi käia sadu maid –
meie öö on suisa imeline –
ta on ilmas kõige valgemaid!

Valgem veel kui Türgis või Marokos,
Oslo ööstki valgem on ta ju –
heledam kui nende ööd kõik kokku
Roomas, Londonis ja Yorgis, selles Njuus.

Meie öö on suisa rõõmurohke.
Ööselgi me tänavad ei tea,
mis on paljaksröövitute ohked.
Meil saab nõndasama vastu pead.

Vaikne õhtu. Voodi kodumaine.
Klaasikene kuuma gruusia teed.
Väike konjak, sotsialistlik naine
hilisõhtul, pärast kabareed.

Elu läeb ja meie, me ei paastu –
taome terasest sind, roosa sinilind!
Päevad läbi taome, öösel taastub
aga meie tootlik jõud ja ind.

Väga vaikne. Läänemeri loksub.
Kuskil kaugel upub üksik laev.
Süda rinnus õnnelikult tuksub.
Homme tuleb jälle ilus päev.

 

Priiuse orjad
Filmi „Kormoranid“ laulu tekst

Sammuvad Sakalast, hiilivad Hiiust,
tatsuvad Tarvastust, astuvad Harjust;
kannavad kaasas vaid enese priiust,
piirita priiust ja otsata orjust.

Armastus, kurvastus, mure ja riid,
priiuse orjad sest kõigest on priid.
Priid on nad perest ja vabad on varast
püha ja piirita priiuse pärast.

Kuskil ei peatu nad, miskit ei küli;
kohe kui jõuavad, lähevad ära.
Loobuvad lõbust ja väldivad tüli
püha ja piirita priiuse pärast.

Süda, mis jahe ja sile kui siid,
kodumaast, kallimast, Jumalast prii.
Ümarad sõnad ja teod, mis ei seo,
süli, mis tühi, ja lagedad peod.

Sammuvad Sakalast, hiilivad Hiiust,
tatsuvad Tarvastust, astuvad Harjust,
turja peal tassivad piirita priiust,
tassivad priiust kui hobusekorjust.

Keeraku pahu või pööraku päri,
lõõsaku päike või sadagu rahet,
priiusest priiks saab ka priiuse ori.
Oli või polnud ta, sel pole vahet.

26. mai 2010

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming