Semiootiku pilguga

Doris Kareva

Kõnelus Peet Lepikuga Kirjandus ja muusika on põimunud aegade algusest ja väga paljudes vormides. Maikuus esietendus Kumu auditooriumis omamoodi julgustükk: Kristiina Ehini kaheköitelise luule- ja proosaraamatu „Viimane Monogaamlane” põhjal loodud kammerooper, mille kohta ilmus Igor Garšneki muusikaarvustus 17. mai Sirbis. Selle, kuidas paistab teos kirjanduse poole pealt, võtab vaagida semiootik Peet Lepik. Missuguste Kristiina Ehini „Viimase Monogaamlase” iseärasustega tuli kammerooperi loojatel arvestada? Peet Lepik: Et seda mõista, tuleb lühidalt iseloomustada teose struktuuri. Kristiina Ehini raamat on kavatsuslikult mitmekihiline tervik. Kompositsiooni poolest koosneb see kahekümne neljast lühipalast – täpsemini ilukirjanduslikust laastust, millest üldjuhul igaüks pretendeerib olema teatav omailm – eraldi vaadeldav lühilugu, mehe ja naise lembedraama (mõnel lool võivad ka „peatükid” olla). Seejuures on autor (kes hariduse poolest on folklorist) vorminud need draamad peaaegu läbivalt lavalisteks kaksusteks (kui kasutada Axel Olriki „Muinasjutu eepiliste seaduste” terminoloogiat), mis tähendab, et kolmas isik lugudes kas puudub üldse või lülitub tegevusse (dialoogi) siis, kui üks kahest vaikib. Nii on tegelaste „asetus” kompositsioonis väljakutsuvalt lapidaarne ja stereotüüpne. Lugusid esitatakse üldjuhul mina positsioonilt. Seejuures on kuueteistkümnes laastus minaks naine, viies mees ja kolmel juhul esitatakse tegevus kolmandas isikus. Selle kompositsioonilise ühetaolisuse trumpab aga üle suhete sisu drastiline mitmekülgsus ja autori stilistiline fantaasia. Ehini kujutatud omailmad moodustavad äärmusest äärmusse küündiva galerii. Seejuures on autor loobunud – seda eeldab juba laastu formaat – suhete sotsiaalsest või psühholoogilisest analüüsist ja esitab need läbivalt tegude, ettevõtmiste reana, mida vahendavad sürrealistlikud, mütoloogilised või muinasjutumaailmast laenatud motiivid ja kujundid (vetelkõnd, mina käitumine külmkapina, südamete ja ihuliikmete praadimine, õla õidepuhkemine, käte ärahammustamine, teineteise patjade õgimine, mehe muutumine Sinihabemeks, antiigi jumalad Tartu linnas jms). Kaksuste ettevõtmisi kujutab autor distantseeritult – irooniliselt, üldjuhul lausa groteskselt. Sürrealistlik, aega ja kohta ignoreeriv, mitteteadvuse domineerimist soosiv stilistika ning mütoloogiast laenatud atribuutika – kõigest sellest tuleneb Kristiina Ehini kujutatud tegelaste teatavas mõttes arhetüüpne staatus, autori kirjeldatud juhtumid kipuvad ridamisi omandama sümboli kaalu. Seda toonitab teksti jagunemine kirevalt iseolevateks omailmadeks.

Kas muusikalavastus on teie arvates teksti mõtte ja stiiliga kooskõlas?

Sellele küsimusele vastates pean kahjuks ütlema „ei”. Kristiina Ehini tegelaste kirju galerii on kammerooperis taandatud Hanna-Liina Võsa esitatavale minale, kes paistab lavastuses eksponeerivat ka Võsa enda alter ego’t. Niisugune lavastuslik lahendus teeb teosest lavastaja ja esitaja Hanna-Liina Võsa isikuloo, mis on eelnenut arvesse võttes autori teksti mõttega vastuolus. Kristiina Ehini raamat on lavastuse õnnelooga võrreldes palju avarama mõttekoega teos. Hanna-Liina Võsa esitab kirjandusliku originaali laaste psühholoogilise draamana, mida autori interpretatsioon minu arvates kindlasti ei eelda. Ehini tegelasgalerii mitmekesisus muutub lavastuses üheainsa naise targutavaks monoloogiks, mille piinlikuks kulminatsiooniks kujuneb kammerooperi hollywoodlik happy end, mis on Kristiina Ehini tekstile olemuslikult võõras. Originaali sürreaalne ja mütoloogiline sümbolism, millele rõõmuga keskendunuks näiteks Pepeljajev (kui teda oleks palutud lavastama), on täielikult elimineeritud (kui mitte arvestada purke mitmetähenduslike aprikoosidega). Kadunud oli ka situatsioonide grotesksus, mis pidanuks nii mõnegi loo puhul homeeriliselt naerma ajama, aga ei ajanud (kujutlen, kuidas niisugust teksti esitanuks noorena Ines Aru …). Tundub, et muusika autorina, esitajana, lavastajana ja projekti juhina on Hanna-Liina Võsa endale võtnud vahest ehk liiga suure, mõneti üle jõu käinud rolli.

Mulle valmistas pettumuse ka muusika, mida oleksid pidanud eriliselt inspireerima originaali sürrealistlikud, mütoloogilised ja sümbolistlikud motiivid. Seda aga ei juhtunud. Kas niisuguse teose saateansamblina on keelpillikvartett ikka parim võimalikest lahendustest? Kahtlen selles. Kristjan Randalu klaveripartii jäi kahvatuks, pelgalt resoneerivaks. Hanna-Liina Võsa on vokaalselt võimekas interpreet, kuid tema esitatud muusikaline partii ei olnud tekstiga kooskõlas.

Esitatud kriitikale vaatamata pean tunnistama, et Hanna-Liina Võsa ja Kristjan Randalu ettevõtmine oli suur julgustükk, mis põhimõtteliselt väärib kiitust. Küllap tuleb järgmine katse ka paremini välja.

Kindlasti on see väärt kogemus, millest õppida. Aitäh vastamast!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming