Sellest ei tea paljud

J?n Rooste

Raudam jutustab lihtsaid ja naha vahele pugevaid lugusid rock’n’roll’ist.  Ojakääru popmuusika ajaloo rock’n’roll’i puutuv osa oligi lootusetult vananenud. Ja tänini paraku ka ainus, kuigi asjalik sissevaade sesse maailma. Pealispindmisel vaatlemiselt võiks ju öelda, et Raudam on kirjutanud portsu lugusid kuulsate rokkarite surmast või surmajuhtumite ümber keerlevast mütoloogiast ja oma põlvkonna vaimust; sellise ülisubjektiivse pisikese kultuuriajaloo. Asi pole paraku nii lihtne, sest see rock’n’roll, millest Raudam kõneleb, on ühe teise aja hääl. Vaadake, kui popgruppe on turu jaoks ikka disainitud ja kokku pandud, siis nood hääled, nood sõnumitoojad lõid end ise. See oli nende enese loodud ja hävitatud pilt, mille meedia edukalt maha parseldas; muidugi vormides ja lisades, aga ikkagi oli roki kuldajastu tegijate enda osakaal ja kaasarääkimisvõime suurem kui täna, mil kõik on asetunud formaati (vaadake meie hetke esirokkareid!). Kummaline, et Dylan elus on, mõtlen ma, kummaline – Dylani vaim, muide, heljub Raudami juttude kohal. Nemad on ju need, kes elus.

Jah, raske on tänase levimuusikaturu taustal mõista, tabada, et kunagi ei otsitud säält mitte ainult suurt meelelahutust, pohmakahäguni vältavat pidu, valemit rohkema seksi ja šefima stiili leidmiseks, vaid prohvetlikku sõnumit, juhatust. Sest ühel hetkel olid kõik muud võimalikud kanalid inimesed reetnud, end maha müünud: religioon kui institutsioon, võimumängupõrgu ja poliitika, paljud suured kirjanikud-kunstnikudki andsid alla või eemaldusid solipsistlikesse süsteemidesse, mida saab parimal juhul ehk mässuna näha. Rokkarid aga – Morrison, Joplin, Hendrix, Lennon, isegi Presley, kuigi tema suri esimesena (mis siis, et ühena viimastest) – olid tolle sekundisajandiku väldanud hetke jooksul vaba vaimu ja lootust sisaldava tuleviku saladuste rääkimisele nii lähedal. Seda aega, hetke, sellest kasvanud enesehävitust ja tõtt-öelda luhtumist, sest eks ole kõik mässud – ka parimad – luhtumisele määratud, Raudam kaardistabki. Sellest ei tea veel paljud!

Kõige rohkem armastust (armastuse iha), lihalikkust, robustsust, õrnust on tal õnnestunud mahutada raamatu esimesse, Janis Joplinist rääkivasse lukku. Eks ta ole. Siin viib kirjanik lugeja ühe hävingu ja iha tajumisele füüsiliselt kõige lähemale, võib-olla on see emotsionaalselt võimsaim proosapala, mis viimastel aastatel eesti lugejateni jõudnud. Nagu oleks pühitud minema literatuurne ballast ja püütud destilleerida tolle elu essentsi, mis rock’n’roll-generatsioonile (ka Eestis) näis tiivad andvat.

Mis neid lugusid koos hoiab, on tegelikult kirjanduslik arrogants, teadlikkus oma lakoonilisusest ja teadlikkus oma viibimisest suurte sümbolite maailmas, kus iga samm kõrvale võib muutuda nilbuseks, enesemüümiseks, lihtsalt labasuseks – surm, seks, armastusejanu, kuulsus ja lihtsus… Aga see arrogantne jutustajahääl neis lugudes ei väärata, ta mängib aususe endaga luulemängu (= valetamismängu?). Ausus on ju olemuslikult kirjanduses midagi saavutamatut, ja et seda saavutada, tekitada tunne ja naha vahele pugeda, peab autor kas lapselikult astuma iseendana (selline mulje peab meil tekkima, eriti pisikestes isiklikes pöördumistes/seletuskirjades, millega Raudam meelsasti ja oskuslikult oma novelle/novellette/rokiesseesid siin saadab) me ette või eemalduma tõepärast, usaldusväärsusest sedavõrd, et peame taas teda uskuma hakkama (sageli Kiviräha võte).

Raudami võluvaim omadus on rääkida kauniks või köitvaks momendid/sündmused/salamõtted, mida esmapilgul ja temasuguse saatjata võiks pidada kas perversseks või häbenemisväärseks. See ongi see tema kirjanduslik arrogants, teadlik püüd mängida inimlikult välja see, millest me võib-olla rääkida ei tahaks.

Kuipaljukest me siis täna oma lõnguste-ajajärgust teame, kui paljud kirjanikud on katsunud lahti kirjutada seda mässuliste boheemlaste perioodi ning nende väärtushinnanguid ja hirme ja ihasid? Tõsi, mõned on, aga mitte päris siinses võtmes, mitte läbi armastuse rock’n’roll’i armastust ja igatsust tekitava rullumise vastu. Sellest ei tea enam just paljud. Raudam elustab siin iseenda ja poeet Varblase seitsmekümnendate hakul ning lisab neile nii oma praeguse hääle kui vihjeid ja momente poeet Varblase tänasest näost. Eks ta ole. Meil võimaldatakse piiluda rock’n’roll-filosoofia maabumisaega, raudse ja ajast tihedaks tolmunud kardina taha tollaste luuserite/mässuliste mänguruumi. Raudam laseb end kaasa kiskuda pisikeste lihtsate lugude rääkimise lustist, püüdes seda ajuti vaid muuseas literatuurse jalaga pidurdada. Nõnda on “Tänulikud surnud” üks köitvam rokiajalooline talletus, kindlasti vanamoeline katse anda kirjandusele tagasi tema ajavaimust ja olulistest sündmustest kõneleja, nende talletaja roll. Samas Raudami lapsemeelne mäng oma lemmikliivakastis, kesk neid, kes teda omal moel nii inimeseks kui kirjanikuks õpetanud.

Raamatu lõpust hõlmab suure jao kõigele eelnenule viitav, seda osaliselt lausa sisaldav/kordav (lugemis)näidend “Presidendi vend”, mis mu nägemist mööda võinuks pigem jääda omamoodi apokriivalooks, mis levinuks huviliste hulgas. Raamatu perfektse ja tervikliku kokkupanu vaimu ta veidi häirib. Mõned seigad, mis lugude lakoonilises keskkonnas mõjuvad värskelt, hakkavad dramaatilises dialoogis kandma pateetikapitserit. Ent raamatu läbi lugenu leiab siit veel ehk mõned vihjed, niidiotsad lugude võimalikuks lahtiharutamiseks, teiste mängutasandite avastamiseks.

Ma ei ole kindel, kas mul on õigust seda öelda, aga tegu on ühe parema Raudami väljaandega, põneva ja teistmoodi proosateosega viimase aja eesti kirjanduses. Sisuliselt ja temaatiliselt, n-ö kuulsate inimeste elulugudena, on tegu täiesti üldhuvitava raamatuga, mille lugemine eeldab vaid armastust selle muusika vastu, mis oli. Mille nad purki panid, koos Elvisega. Sellest ei tea paljud.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht