Selged sõnad, nukrad mõtted

IVAR SILD

Katre Ligi, Maastike muutumist. Ilmamaa, 2004. Kahju, et Katre Ligi pole raatsinud oma luulet järjepidevalt ilmutada. Ta on kindlasti üks vähestest õnnelikest, keda loeksid kirjandushuviliste kõrval ka ?lihtsad inimesed?. Nii nagu loetakse ja nauditakse Ave Alavainut. ?Maastike muutumist? ei tekita suuri küsimärke oma eesmärgis, ei piina ja ei peida ennast lugeja eest, vaid tuleb väsinud argiaskeldaja juurde ja kõneleb temaga otsekoheselt. Just nendest muredest, mis ehk enamiku eestimaalaste südamel.

Katre Ligi on andnud lugemiseks avameelse ja eluseiku konstateeriva päeviku. Samas pole võimalik kindlaks teha, kas raamat ongi kokku kogutud 1988. aastast alates, mil ilmus ?Aeg augustit ära saata?, või paari viimase aasta jooksul, sest tekstide tase on nii ühtlane ja kindla käega komponeeritud. Maastikeks on meenutused, surm, õpetussõnad ja leppimine iseenda ning vananemisega. Pea läheb niikuinii halliks. / Aga poisist saab mees. (lk. 32); Kaotamise, lõppemise, lahkumise tunne, / aga mitte lõpuni. / Lõpus on lootus. (lk. 40).

Paralleel Alavainuga ei ole juhuslik. Neil on sarnane teemade ring ja elutõde. Ligilähedane on ka luuletuste vormistus: võimalikult selgete sõnadega rääkida oma lugu või mõtteid. Ligi kasutab võib-olla puhast vormi vähem, kuid samas on tema vabavärsidki väga rõhulise rütmiga. Keeruliste riimide või rütmiskeemidega ta ei mängi. Olulisem vahe Ave Alavainuga on pigem suhtumises ja emotsionaalsuses: Katre Ligi on tõsimeelne, allaheitlikum ja külmemalt olukordi reastav. Hiiumaa poetessile on siiski omane visata väike südantsoendav vimka või eneseirooniline killuke. Ehkki Ligi kasutab ka minimaalsel määral kujundlikku kõnelust, on paraku tegu juba üsna viledaks kulunud väljenditega. Veidike kõle on maastikel rännata, sest isikupärane nägu on taandatud üldisemate mõtete ja suhtumiste ees.

Luuletaja elu tundub hall ja nukker, ometi pole ta loobunud otsimast paremat vastust vähemalt oma siseilmale. Kõrgemad püüdlused suurelt jaolt ongi / rõõmuta oleku trotsiks. (lk. 9). Argielu on tema inspiratsioon ja transtsendentaalsete teemadega ?hämamist? ei leia. Praegu mu elu on suletud tsükkel / unenägude jaoks ei jää / temast midagi. (lk. 10).

Veidi rõõmu leiab Ligi emarollist ja oma noorusest, ent isegi siis on nooruses pigem enda kõverpeegeldust ja mässu. Mõistmist ning austust elukogemuse vastu ei ole. Kõik kokku on nii masendav, et tekib tahtmine minna ja aidata poetessi, öeldes, et meie päike on ju siiski alles ja särab ka sulle. Samas algab raamat just jaheda ja sajuse ilmaga. Seetõttu ongi vast tegu ehteestlasliku raamatuga. Lohutuseks vaid ausus ja tagasihoidlikkus Ära vaevle kujutluste krambis. / Ole vait ja hoia õli lambis. / Jäta näitelava ja tribüün. / Raskem, aga kaunim olla tüün. (lk. 31).

Nagu igas raamatus on siingi tekste, mis oma mõjujõult on nõrgemad, kuid ei häiri tänu seriaalsele kompositsioonile (sama teemat puudutavad luuletused järgnevad üksteisele, minnes üle sujuvalt järgmisele), lugemismõnu. Kuid selgelt eristuvad terviklikumad ja jõulisemad tekstid küll. Oma lemmikute hulka leidsin ?Tervituse? (lk. 26), ?*Toas on umbne? (lk. 61), ?*Meie? (lk. 83), ?Võiks otsast alata?? (lk. 105), ?Ajaloo sünd? (lk. 125) jt.

?Maastike muutumist? on minu jaoks ehk kohati liiga õpetav ja eetiline. Kuid seda peabki üks ema tegema: kasvatama hukkaläinud noorust ja isegi tervet ilma nagu luuletustes ?*See on retoorika see ei ole luuletus? (lk. 85), ?*Viimased sirelid? (lk. 91). Kellel saakski selleks rohkem õigust olla kui elunäinud poetessil. Kui ilmas piisavalt elad, / näed maastike muutumist. (lk. 104).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht