Seksi ja meresõidu kopulatiivne ajalugu

Marek Volt

Klaus Hympendahl, Patud merel. Saksa keelest tõlkinud Peeter Rast. Tammerraamat, 2007. 248 lk.  

Populaarteaduslik hüpotees, et “kui naine laevas, siis laev põhjas” ei leia Klaus Hympendahli raamatu põhjal just üleliia palju kinnitust. Tõsi, mitmesuguse ebausu tõttu suhtuti naistesse pardal kuni XX sajandini üsna vastumeelselt (eriti sõjalaevastiku puhul). Ometi käis see eeskätt ikka madalama klassi naiste kohta: kuis saigi kapteniproual ja valitseva aristokraatia emandatel olla hukutavat mõju, kui laev sageli just nende endi nimega ristiti. Hympendahl vestab meile, et sageli viibis pardal mitut masti naisolevusi prostituutidest kuni jungadeni ja kapten-piraaditarideni välja – ja mõnikord ei olnud ülejäänud meeskonnal õrnema soo kohalolekust õrna aimugi. Niisiis, ei läinud see laev seetõttu põhja ühti, kuigi paljudele laevaasukatele oleks see ehk hukatuse asemel pigem õnnistuseks olnud.  Ja muidugi, laev oli ikka naisolend ning sugugi mitte ainult  suurte purjekate ajastu meremeeste silmis.  

Ent Hympendahli eesmärk ei ole punuda piinliku täpsusega meresõidu ja seksi kopulatiivne narratiiv aegade algusest kuni tänapäevani. Peatükid on keskendatud teatud teemadele, lugudele, juhtumistele, kus legend ja tõelus on tihti eristamatult ühte põimunud. Ajalooline periodiseering ongi üsna juhuslik, kajastades ajaloolise materjali ebaühtlust.

Kel hing ihkab naturalismi järele ja kes pole huumorisoonest prii, sellele on see raamat rõõmustav lugemisvara. Stiililiselt on teos üsna mitmekesine, teaduslik faktiesitlus ning lühilauselisus, mis tuletab meelde nõukaaegseid populaarteaduslikke raamatuid, vaheldub klatšiliku sosistamine ja Balzaci siivutute lugude maneeridega.

 

 

Olukorrast laevadel

 

Raamatust leiab meremeheelu kajastusi, alates riietusest ja joodavast kraamist, kuni eri rahvustest ja tüüpi prostituutide ning suuremate sadamalinnade bordellikvartalite kirjelduseni välja. Ent peamise osa võtavad enda alla pardaelu kirjeldused, harva taevalikud, enamasti põrgulikud: “Pardal naerdi, joodi, lõbutseti, flirditi ja armatseti ühiselt – täpselt samamoodi nagu maismaal. Mehed ja naised seksisid omavahel, aga muidugi tuli ette ka homoseksuaalsust, masturbatsiooni, pederastiat, transvestismi, sodoomiat, sadismi ja masohhismi. Viimati nimetatut vaevalt keegi pardalt otsima hakkas, sest eluolu ahtal, niiskel ja täistuubitud purjelaeval oli niigi piisavalt jõle.” Madrus Wilson annab edasi kapten Dexteri sõnad: “We are half drunk and the other half fucked for death.”

Sageli roiskus joogivesi juba reisi alguses, sest seda oli rahanappuse tõttu hangitud sadamalinna lähimast veekogust. Eks laeva-elustiku asjus on ajastulisi, tüübilisi (reisi-, piraadi-, vaalapüügi-) iseärasusi ja kajutid väljendasid loomulikult seisuslikku staatust. Ent raamatu lugemisel on domineeriv umbes selline pilt: okse (sest mingil põhjusel laeva sattunud prostituutidel puudus merekoolitus), mensis, sitt, sperma ja kusi oli laevaolme argine kvintessents ja kui sellele lisada mitmesuguste haiguste gamma, siis võite oma haistmissilmas ette kujutada, kuidas lõhnab niiskete troopikapäevade roiskuv odöör. Henry Miller oleks kindlapeale ropsinud. Raamatut lugedes saab selgeks, et paljud hollywoodlikud piraadifilmid tuleks piraadielu steriilse esteeditseva tõemoonutuse pärast mõne meretribunali menetlusse anda, vaadake kas või “Arabella, mereröövli tütart”.

 

 

Lisalugemist mitut sorti ajalugudele

 

Niisiis kajastab raamat ohtralt just seda sorti temaatikat, millele Conradi, Melville’i ja Verne’i kuulsusrikkais mereromaanides kohta ei leidu. Kiimalisest teismeeast mäletan, et “Fram polaarmeres” oli täiesti seksivaene raamat. Ent teada saab palju muudki: kaugete kultuuride seksuaaltavadest kuni kuulsa admiral Nelsoni seksuaalsuhete kajastuseni; sedagi, et hooker, prostituudi levinud nimetus Ameerika Ühendriikides, tuleneb New Yorgi kandist Corleans Hookist; et vaalad on reeglina she-soost; et kuulsad piraaditarid Anne Bonny ja Mary Read rüüstasid laevu paar sajandit enne Bonnie ja Clyde’i pangarööve; et maailma suurima piraadilaevastiku komandöril oli prostituut Cheng I Sao. Midagi isegi kunstiajaloost huvitatuile: kui on loetud 96 lehekülge, siis avaneb ootamatult teose visuaalne sisu, reproduktsioonid, millest suurem osa kujutab üliproduktiivse inglise karikaturisti Thomas Rowlandsoni (1756–1827) sadamakõrtside teadagi mis tegevustikku ja õhustikku.

Oodatult varustab raamat meid lisateadmistega nii meresõidu kui ka seksuaalsuse ajaloo kohta. Eeskätt hindan Hympendahli teost prostitutsiooniajaloo tarkvarana, sest hiljuti teise trükina ilmunud Heino Gustavsoni “Kõige vanem elukutse” on liiga lühike, et olla täielik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming