Seks, surm ja üleminekuriitused

J?n Rooste

Cees Noteboom, Rituaalid. Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem. Olion, 2006. 142 lk.  

1.

Tiina Sepp juhib oma “Peregrina päevikus” (Loomingu Raamatukogu 2007, nr 1-2) tähelepanu sellele, et teelolek, rännak palverännu mõttes, on teatav initsiatsiooniriitus, üleminekufaas inimese elus (initsiatsiooniriitusi on meil järjest vähemaks jäänud ja ühiskonnakorraldus ning riiklik-poliitilisel tasandil kultiveeritavad väärtused soosivad süvenevat infantilismi). Ja samas tõdeb, et kirjanikud-kunstnikud-boheemid on iseenesest alalises “üleminekufaasis”. See tähendab, et teatav vaimne kogemus eeldab kohatust, järjekindlast ja paekivisest identiteedist loobumist. Ma olen alati ja ikka mõelnud kirjutamisest ja lugemisest kui teatavast rännakust. Kirjandus on omalaadne psühhedeelne droog; usutavasti kohtab Lääne ühiskondki kunagi lähitulevikus taas sellist faasi, kus käivituvad Ray Bradbury jutustuses “459˚ Fahrenheiti järgi” välja pakutud mudelid. Eriti ohtlik on kirjandus, mis sind puudutab, mis ei möödu juhuslikult ja pea jälge jätmata nagu telesarjad või päevalehed või poolkogemata kohatud tüdrukud. Hämmastav on ent see, et too tulv, too üleuputus me kirjastusturul määndab ja matab mitmed väärt filosoofilised teosed, mis võiksid sundida meid hommikul hoopis teise pilguga peeglisse vaatama. Selline raamat on ka Cees Noteboomi “Rituaalid”.

 

2.

Miks see mind köidab? Siin jõuab ehmatavalt lähedale tollele võõrandumise fenomenile ja lääne vaimsele mandumisele, labasusele (kuigi mitte didaktiliselt, igasugusest õpetlikust sopast säästab Noteboom meid armulikult). Kusjuures, autor on nii julm, et näitab: kodanlik-kristlikule ilmapildile pakutav alternatiiv, olgu selleks siis ateism-eksistentsialism või taoism-eremiitlus, ei ole ammugi midagi toimivat või lohutavat. Lugu saab jutustatud ja nähtud horoskoobikirjutaja ja väiksel moel ka kunstiärimehe Inni Wintropi (seega kasutu ja juhusliku inimese – ta ise nimetab end diletandiks elus) seisukohalt. Kui isand Wintrop mulle kedagi meenutab, siis on see Tarmo Tedre “Onanistide” Rudolf Teenus. Tahtejõuetu, isetu, identiteeditu inimene. Inimene-sitt. Mulle tundub üha enam, et tahtejõuetu ja piirjoonetu inimese kaudu saab palju paremini, palju lihtsamalt ja täpsemalt maailma avada, tema kaudu saabub võimalus kirjeldada seda, mis haiget teeb, mis puudutab, mis liigutab, sest tal enesel puudub ses osadus. Iseasi, kas inimesena, lihtsalt, olles, saaks seda elu elada, kas ses talletuks miskit olemistuikeist, miskit sest valust, närvilõpmete impulsist, mis ajju jõudes kuulutab: ma elan. Muidugi, kirjeldamaks maailma, toda vähegi tabatavat, ei ole seda vaja; selleks ei pea seisma hingekirjas täieõiguslise indiviidi ja inimesena – pigem vastupidi. Mida enam meenutad sa ideaalset esindajat, isetut ja loomutut kujutelma võimalikust inimesest, seda rohkem annab too litsakas maailm end sulle kätte, laseb hoomata ja aimata omi kumerusi ja paineid. See on Inni Wintropi maailm, arvatavasti ka Jürgen Rooste oma. Sellesse saab vampiirlikult suruda oma hambad, et imeda toda elusat, punast, kulgevat, mis ei pruugi meid alati rõõmustada, saati siis õnnelikuks teha, aga mis kujutab endast kõike seda, mida nimetame eluks.

 

3.

Kui otse öelda, millest Noteboom räägib, mis on tema lugu, siis sellist klassikalist narratiivi siit välja ei venita. Parimal juhul on see kolme enesetapu (üks neist – Inni Wintropi oma – luhtunud, ja sellest õigupoolest lugu algab), peategelase ja ta kahe sõbra (isa – too eksistentsialist ja poeg – too taoist) enesetappude lugu. Need on sõlmpunktid, mille ümber autor kerib oma mõtisklused, mis on hetkiti loomult intellektuaalne ülbitsemine, kuigi seda ütlemata veetleval ja veenval moel. Jah, see on popromaan, kõige otsesemas mõttes – popromaan tänapäeval tähendab enim vahest seda, kui (vahel pseudo)intellektuaalseid mõtisklusi pikitakse läbisegi surma ja seksiga. Sest enesetapumotiivile, tollele tüütule eksistentsiaalsele kujundile lisaks on siin tähtsaim peategelase promiskuiteet. Tänapäevase psühhoterapeutika mõttes on isand Wintropi puhul tegemist seksisõltlase, erotomaaniga. Nii et siis: suhteliselt intellektuaalne, täiesti tahtejõuetu seksisõltlasest hollandlane on me lätteks, kust ammutame moodsat läänt ta tülgastavamal ja väsitavamal kujul? Ja samas, pagan, nii filigraanse keele ja Bataille’ “Silma loo” kujunditihedust meenutava troobisüsteemiga viimistletud teoses – omamoodi on see hümn tühisusele ja tasasele allakäigule. Resigneerunud lugu, köitev pea igas lausungis. See sobib kuidagi tänasesse Eestisse, kuigi kaanel molutav idamaine munk ei passi siia plaani üldse… Ei filosoofiliselt ega ka visuaalselt – sel pole lihtsalt midagi tegemist raamatu sisuga, see on juhuslik lipsatus, kujundaja pealiskaudsus loo lugemisel. Selle all ei pea meie kannatama, ei-ei. Soovitan kaaned katta vihikupaberiga või lihtsalt küljest rebida ja siis lugeda, ahmida endasse seda kohatuse valu, mille vastu aitab ainult mõistmine.

 

4.

Seks, surm ja üleminekuriitused. Noteboom lõpetab pisut pateetiliselt, tõtt-öelda on ta lõpetus raamatu halvim osa, kuigi vajalik. See põhjendab ta maailma, kirjutab meile tolle kondiliimi keemilise valemi täht-tähelt, molekul-molekulilt lahti. See lugu on üks neist, mis jõuab päris lähedale, annab meile nuusutada tõeluse tõrksat lebra, aga ei paku lahendusi. Ja kes ongi käskinud kirjandusel olla teejuhiks, lool saada sakramendiks? Too labane, promiskuiteetne lugemiskirg saab siin rahuldet. Edasi peab igaüks – ka pääle tolle raamatu lugemist – minema ise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming