Seitse vaprat küsimust vastsele Siugja Sulepea omanikule Urmas Vadile

Siugjas Sulepea

Žürii otsustas Sirbi palvel laureaati kiirel tööajal tülitada ning talle vastamiseks mõned kiired ja sügavavoolulised küsimused teele sülitada.  Indrek Koff: Urmas, mis on juhtunud? Oled viimase aasta jooksul võitnud enam-vähem kõik auhinnad, mida üks kirjanik võita  saab. Viimati oled täiskuuneljapäeval käinud kolme tee ristil retsepti otsimas, mis aitaks kõiksugused žüriid enda meele järele ära teha? Või oled lihtsalt kuidagi eriti lahti läinud? Või polegi midagi muutunud, ainult teised ümberringi on hakanud su kirjutamisi paremini märkama? Tunnista üles!          On muutunud küll, ju ma ise olen ja ehk on see toimunud ka nendes märkajates. See kõlab ehk ülbelt, aga las ta kõlab: ühel hetkel ma otsustasin, et ma ise kirjutan need kõige paremad lood ära. Ja ma ei karda puudutada ka neid kõige suuremaid asju – jumal, surm, armastus. Tundub nagu programm, aga ega ei ole, sellega  on seotud veel üks teine tundmus, et kõik need lood peavad tulema minu seest, mitte kusagilt väljast. Et ma olengi isiklik ja ma räägin asjadest, mis on minu asjad ja millega ma igapäevaselt tegelen, olgu see siis nii kitsas, huvitav või igav. Ära tüütas see olemine, et päeval olen see, kes käib raadios tööl, siis poes ja helistab emale ja siis õhtul süütan laualambi ja hakkan muinasjuttu kirjutama. Miks ma oma tekstides tegelen mingite hoopis muude asjadega kui  elus? Minu jaoks on praegu kõige olulisem asi kohalolu, et ma olen iseendaga siin, selles ajas ja ruumis: mina, 2011, Tartu ja kõik see, mis mu ümber ja peas ja hinges on.   

  

Peeter Helme: Kas „Kirjad …” võikski olla uue aja romaan, kus põimitakse erinevaid lähenemisi kirjandusele, segatakse see autobiograafiaga nii et lugeja teadvuses saab sellest tõeline romaan alles pärast kogu raamatu läbilugemist? Või tõlgendan ma üle ja tegu on pigem siiski hädalahenduse, võib-olla isegi eesti kirjaniku appihüüuga, et juhtida tähelepanu sellele, kui raske on siin maal võtta endale aega ning  pühenduda romaani kirjutamisele?   

Kõik, mis sa küsid, on õige, kumbki pool ei välista mu meelest teist, ja mul on hea meel, et sa niimoodi küsid. Ja mulle endale väga meeldivad sellised tekstid või filmid või kunst, kus kas siis otse või kaude tegeldakse ka kogu aeg  sellega, mis seisus hetkel kirjutaja või kunstnik ise on. Ja ehk ongi see appihüüd ja karje. Või on see kõik lihtsalt mäng. Aga see mäng ei tohiks olla kah ainult tähenduste ja nimedega, mille taga võib-olla polegi midagi. See mäng toimub sellelt pinnalt, mis on ehk juba liigagi olemas nii, et tahaks hetkeks sellest lahti lasta. Ja see mängulisus, võimalus teha kannapöördeid, hoiab mind kui kirjanikku raja peal ja toidab. Võib-olla ongi seda minu „Kirjad  tädi Annele” võetud kui mingit mängu või vormieksperimenti, kontseptsiooni, võimalust ka niimoodi romaani kirjutada. Ja sellest on mul veits nagu kahju, sest minu jaoks on ikkagi kirjanduse ja teatri juures – aga mis neil ikka vahet ongi – kõige olulisem loo jutustamine. Ja seda kõige tavalisemas või ürgsemas mõttes. 

Holger Kaints: Minu meelest näitab „Kirjad tädi Annele” (KTA) üsna kujukalt muuseas seda, et kirjutamine on kirjanikule üks pidev protsess (kirjutan, järelikult elan) ja ühe töö lõpetamine ning teise alustamine on kõrvalisema tähtsusega, kui üldiselt arvatakse. KTAsse on ju haaratud nii lõpetatud kui lõpetamata töid, mis kõik on protsessi osad. KTA oleks nagu ülevaade ühest Vadi elulõigust, kus ta on kirjutanud need teosed ja vahepeal elanud elu, millest tädile kirjutab. Elu ja kirjutamine aga jätkub. Seega, kas on võimalik, et mõningase aja pärast saab Vadi elust ja loomingust taas KTAga ligi- või mitte nii -lähedaselt komponeeritud uus kaantevahe? „Rebaste anatoomia” jäi näiteks pooleli ja kui autoril  tekib võib-olla kunagi soov seda edasi arendada, siis oleksid järgmised peatükid uues raamatus. Jne.       

Lahe, et sa seda küsid. Mis puutub sellesse alustatud romaani, mis jääb raamatus pooleli, siis mul tõepoolest oli ja on soov see valmis kirjutada. Aga ma sundisin ennast, et ma ei tee seda veel! Sest just see pikem mäng, just see ühe töö lõpetamine ja teise alustamine ja kirjaniku liikumine, huvitab mind. Ja kuna ma ise olen peategelane,  kõiki neid asju vaatan ma läbi oma silmade või siis läbi oma kirjutamise, sest seal olen ma tegelane kui kirjanik, siis sellepärast ongi just see minu nimi ja isik kogu aeg nähtaval. Ja see kõrvalliin, mis toimub minu kui kirjanikuga, oleks pikemas perspektiivis nähtaval. Sellega ma tahaks viidata ikka sellele, et tekst ja elu pole lahus. Aga miks ma selle romaani pooleli jätsin? Mul oli alguses plaan, et ma kirjutan raamatus  „Kirjad tädi Annele” nende kirjade ja tellimustööde kõrvalt romaani ikkagi valmis. Aga siis ma hoidsingi ennast tagasi. Vastasel juhul oleksin ma olnud selline kena ja tubli kirjanik, kes tõestab, et ma olen suuteline kirjutama romaani! Aga minu kontseptsioon oli hoopis see, et anda mingi rütmi ja killustatusega mõista, et meie elu ja aeg on hoopis midagi muud kui tegelemine küsimusega, kas see on romaan või mitte. Ja ma ise tegelen oma  raamatus sellesama mõttetu nimetamisega – romaan-mitteromaan – ega saagi aru, et küsimus on juba ammu milleski muus. Ja siis on mul veel üks mõte seoses sellega, mis sa küsisid selle elu ja kirjutamise kohta: kirjutada täpselt see sama raamat uuesti. Mitte kopeerides, mitte kasutades samu tekste ega struktuuri, küll aga seda minu isiklikku elu ja mingit konkreetset ajavahemikku ja kirjutada niimoodi näiteks kolm pikka raamatut. Aga ma  muidugi ei tea, mis selle mõte oleks. 

Asko Künnap: Nagu Lõuna-Eesti jaanitulel on raamatus nii tormimurdu, lõigatud õunapuuoksi kui ka autorehve. Põlema käib paugu ja bensiiniga, leek tõuseb latvadest kõrgemale. Tartu Surm, Puumehed,  Toonesepad, Kurat ja tema proua – kõik on kohal. Mulle vana lõunaeestlasena tundub see kõik sealjuures täiesti reaalsena, puhta realismina. Kuidas sa seda kirjutad ja elad? Kas see on ka ohtlik elu? 

Ma tahtsin kuidagi lennukalt ja naljatlevalt vastata,  et oh, ei ole ohtlik midagi. Aga võib-olla ikkagi on. Üks asi on kakelda ühe Tartu kirjanikuga, ka see on ehk ohtlik, aga ma saan aru, mida sa tegelikult silmas pead. Ja ju see ongi just see aine, see tume ja ohtlik aine. Ja kui päris aus olla, siis kas just ohtlik, aga veidi nagu kõhe on küll. Ma võin öelda, et kõik need asjad on minuga juhtunud, või siis ma olen neid asju kujutlenud. Aga kui nad on ühes jutus, kui laused on lausete kõrval, siis on kõik juba üks. 

See minu isiklikkus ja argisus ja olme kuidagi seguneb selle tumedama poolega, mis ehk ongi ikkagi ohtlik. Ja mul on veidi piinlik seda välja öelda, sest ma kardan mõjuda kohtlasena või kellenagi, kes tahab näida huvitav. Aga ma tõesti usun sellesse, et kui keegi välja kutsuda, miks mitte tekstidega, siis ta võibki ühel hetkel tulla. Veidi peale raamatu ilmumist saatis Kajar Pruul mulle uudise, et Moskva Domodedovo lennujaamas oli toimunud plahvatus. Minu  jutus „Toonesepad” toimub Moskvas plahvatus ja hetkeks jääb selgusetuks, kas mina kui noor andekas eesti kirjanik hukkusin selles plahvatuses või mitte. Aga siis selles uudises oli kirjas, et Domodedovo plahvatuses hukkus üks näitekirjanik. Siis, pärast ühe jutu ilmumist, kus ma valetan, et kirjanik Tarmo Teder on surnud, ilmus nädala jagu Postimehes Tarmo Tedre surmakuulutusi. Aga see Teder ei olnud muidugi kirjanik. Veidraid näiteid on tegelikult kuhjaga  ja neid võib muidugi nimetada kokkusattumuseks, kuigi, mingid asjad on õhus … aga ikkagi see tume aine. Mul on vahel tõesti tunne, et olen selle enda jaoks välja kutsunud. Peale „Kirjad tädi Annele” ma otsustasin, et aitab nüüd sellest surma- ja tumedusejutust. Aga nüüd olen kirjutanud riburada, ilma et ma oleksin ette mõelnud, neid surmajutte edasi, sest mingid novellid juhtuvad ja väga raske on neid mitte  ära kirjutada.   

Jürgen Rooste: See kirjanduse au ja hindamine … Tolle hinnaga on ju jama, eks, et keskeltläbi niikuinii ei maksta, kui sa ei oska või ei taha laiale lugejale jämedat lembevorsti või matsakat madinasülti venitada. Nõnda on eesti kirjandus läbinisti rahvuslik-esteetiline  projekt ja sellisena hindamatu. Ning au on ka sellega just niipaljukest kaasas, et „kirjanik, näe, ei kirjuta inimesele”, et autor on lugejast kaugenenud, et uusim eesti kirjandus pole teinud seda sõbralikku sammukest rahva poole … Kuidas sul ses valguses tolle rahvakirjanikutundega on? Ja on toda rahvakirjanikku või tunnet üldse vaja? Ja Eesti riiki, kus eesti kirjandust teha? Sinule? Kellele?   

Mina arvan, et rahvas võiks ise kah teha ühe sammu kaasaja eesti kirjanduse poole. See on üks õpitud abituse jutt, et keegi inimesega enam ei räägi. Räägib ju küll, mina küll leian kaasaja eesti kirjandusest üles need tekstid, mis mind toidavad, ja isegi rohkem kui tõlketekstid.  Asi on ikka selles, et selles paljususes oma õige asja otsimine võtab meeletult aega, ja siis loobutakse. Aga kellele on vaja eesti luulet, nagu sa küsid? Ma arvan, et kui sulle ja mulle ja meie naistele ja lastele ja kahele sõbrale ja võib-olla veel nende kahele sõbrale on, siis ongi hästi. Mina igatahes kirjutan nii, sest mina ei tea, kes on rahvas. Ma arvan, et sellist asja pole olemas. Ma saan aru küll, et sa mõtled mingeid suurema kõlapinnaga teemasid või lihtsalt söödavat laadi, aga ma arvan, et iga kirjanik peab ajama raudselt oma asja, mitte olema mingi seltskonnas flirtija, sest selle tunnevad ka lugejad ära. Aga kui keegi on hea ja on selle juures ka rahvakirjanik, siis on need asjad kuidagi nii sattunud ja ongi väga hea. Minul endal mingit masside pööramise soovi pole, aga ma ei taha olla ka kusagil tagatoas vaiba all.         

Karl Martin Sinijärv: Urmas, sa oled tore multimugul – radioid, prozaik, lavalaudur – ole palun nii hää ja kirjuta meile siia üks sisukas luuletus.         

Ma kütan autorondiga mööda Tartu-Viljandi
maanteed.
Selle omanik on juba surnud, auto sõidab veel.
Aga ma ei jõua kuhugi.

Lapsed juba magavad. Ootasid, ootasid, küsisid,
kus ma olen. Süda kisub kokku.

Hallo, kas te oleksite nõus „Kultuurikaja” saates
rääkima oma huvitavatest mõtetest? Te olete
ju nii andekas. Telefon kasvab kõrva külge.

Mis saab sellest loomise valust? Käed ei ulatu
klaviatuurini.

Ma kütan mööda Tartu-Viljandi maanteed.
Mersumärk lõikab maailma kolmeks.

Kõik kooris: Kuidas nii muidu ka läheb?       
Tegelikult väga hästi!